Piibel võrdleb kristlaste elu võidujooksuga. Need, kes finišisse jõuavad, saavad tasuks igavese elu. (2. Tim. 4:7, 8.) Meil tuleb pingutada, et jooksu jätkata, eriti nüüd, kui finiš on juba nii lähedal. Apostel Paulus tõi välja, mis aitab meil seda teha. Ta ütles, et meil tuleks heita „endalt ära kõik, mis meid koormab”, ja joosta „vastupidavusega võidujooksu, mis meile joosta on antud”. Paulus ei mõelnud, et kristlased ei peakski mingit koormat kandma. Ta pidas silmas hoopis seda, et me ei tohiks end koormata millegi ebavajalikuga, mis võiks meid takistada ja väsitada. Et jooksu jätkata, tuleb meil kindlaks teha, kas meie koorma hulgas on midagi üleliigset, ja kui on, siis sellest viivitamata vabaneda. Samal ajal aga ei taha me kõrvale heita koormat, mida meil tuleb kanda. Kui seda teeksime, võib juhtuda, et meil jääb elu võidujooks pooleli. (2. Tim. 2:5.) w23.08, lk 26, lõigud 1–2

Paindlikkus aitab meil teiste arvamusest lugu pidada. Näiteks mõnele õele meeldib ennast meikida, mõnele aga mitte. Mõned kristlased tarbivad mõõdukalt alkoholi, teised on otsustanud sellest täielikult hoiduda. Ja me kõik soovime, et meil oleks hea tervis, kuid me hoolitseme oma tervise eest eri viisidel. Kui me arvaksime, et ainult meie valikud on alati õiged, ja püüaksime oma arvamust ka teistele peale suruda, siis võiksime saada neile komistuskiviks ja tekitada koguduses lõhesid. (1. Kor. 8:9; 10:23, 24.) Jehoova ei ole andnud meile karme reegleid, vaid hoopis põhimõtted, millest me saame lähtuda. Riiete valikul tuleks meil olla kaine mõistusega. Need peaks olema sündsad ja tagasihoidlikud, nagu on kohane jumalateenijale. (1. Tim. 2:9, 10.) Me ei taha tõmmata oma välimusega endale kohatut tähelepanu. Piibli põhimõtted aitavad ka kogudusevanematel hoiduda välimuse kohta mingeid reegleid tegemast. w23.07, lk 23, lõigud 13–14

Jehoova õpetab meile seda, kuidas kindlustada endale hea tulevik. Need, kes võtavad vastu lärmaka ja rumala naise kutse, soovivad nautida „magusat” ja salajast paturõõmu. Kui nad nii jätkavad, võivad nad lõpetada surmavalla sügavustes. (Õpet. 9:13, 17, 18.) Sootuks teistmoodi käib nende käsi, kes võtavad vastu tõelise tarkuse kutse. (Õpet. 9:1.) Me õpime armastama seda, mida Jehoova armastab, ja vihkama seda, mida tema vihkab. (Laul 97:10.) Ja me tunneme suurt rõõmu, et saame kutsuda ka teisi Jumala tarkust kuulama. Me otsekui hüüame linna kõrgendikelt: „Kes on kogenematu, tulgu siia!” Kõik, kes seda kutset kuulda võtavad, saavad õnnistusi juba praegu. Ja kui nad jätkavad arukuse teel käimist, saavad nad elada igavesti. (Õpet. 9:3, 4, 6.) w23.06, lk 24, lõigud 17–18