14 Inimesel, naisest sündinul,

on üürike elu+ täis vaeva.+

 2 Ta puhkeb kui lilleõis ja siis närbub*,+

ta kaob nagu vari ja teda pole enam.+

 5 Sa pühid nad ära,+ nad on kui uni.

Hommikul on nad kui võrsuv rohi.+

 6 Päeva hakul see õitseb ja haljendab,

õhtul aga närtsib ja kuivab.+