Must surm ei olnudki maailma lõpp

OKTOOBRIS 1347 sisenesid idast tulnud kaubalaevad Messina sadamasse Sitsiilias. Aerudel olid haiged ja suremas mehed. Nende kehad olid kaetud tumedate munasuuruste muhkudega, millest immitses verd ja mäda. Meremehed vaevlesid kohutavates valudes ning heitsid hinge juba mõni päev pärast esimeste sümptomite ilmnemist.

Laevarotid, kellel elunevad kirbud olid nakatunud inimesele eluohtliku bakteriga, vudisid kohalike näriliste sekka. Nõnda levis epideemiline haigus, katk ehk must surm — kõige hullem taud, mis Euroopat tolle ajani tabanud oli.

Katk avaldus kahel kujul. Üks, mis levis nakatunud kirbu hammustuse kaudu, kandus edasi mööda vereringet ning kutsus esile muhutaolisi turseid ja sisemisi verejookse. Teine kandus edasi köhimisel ja aevastamisel ning tekitas kopsupõletikku. Kuna taudi esines nii ühel kui teisel kujul, levis see nagu kulutuli ning möllas eriti raevukalt. Kõigest kolme aastaga kahandas see Euroopa elanikkonda neljandiku võrra; hukkus ligikaudu 25 miljonit inimest.

Kellelgi polnud tollal aimu, kuidas haigus ühelt inimeselt teisele kandub. Ühed uskusid, et arvatavasti maavärina või planeetide ebahariliku seisu tõttu on õhk mürgitatud. Teised arvasid, et haigeks võib jääda lihtsalt nakatunu peale vaatamisestki. Kuigi arvamusi oli nii- ja naasuguseid, oli selge, et haigus on ülimalt nakkav. Nagu üks Prantsuse arst täheldas, paistis, nagu võiks üks haige ”nakatada kogu maailma”.

Inimesed ei osanud katku ei ära hoida ega ravida. Paljud mõtisklesid seesuguste Piibli prohvetiennustuste üle nagu Luuka 21:11, kus ennustatakse, et lõpuajal tuleb taude. Kuigi kirikutele annetati ohtrasti raha, möllas katk edasi. Üks itaallane kirjutas tol ajal: ”Kordagi ei löödud hingekella, kedagi ei nutetud taga, olgu kaotusvalu milline tahes, sest peaaegu kõik ootasid oma tundi . . . inimesed ütlesid ja uskusid: ”See on maailma lõpp.””

Kuid see ei olnudki maailma lõpp. 14. sajandi lõpuks oli katkuepideemia vaibunud. Maailm jäi püsima.

[Pildi allikaviide lk 3]

Arhiivifotod