„Veetlev kaljukits”

ENAMIK meist ehk ei kasuta kitse kirjeldamiseks omadussõna ’veetlev’. Me võime pidada kitsi kasulikeks loomadeks, kes söövad peaaegu kõike ning kel on maitsev liha ja toitev piim – ent vaevalt küll, et me nimetame neid veetlevateks.

Sellegipoolest kirjeldab Piibel abielunaist kui „armast emahirve, kena [„veetlevat”, UM] kaljukitse” (Õpetussõnad 5:18, 19). Saalomon, üks Õpetussõnade raamatu kirjutajaid, oli Iisraeli looduse innukas vaatleja ning seega oli tal kahtlemata hea põhjus sellise kõnekujundi kasutamiseks (1. Kuningate 5:10–13). Võib-olla oli ta oma isa Taaveti sarnaselt jälginud kaljukitsi, keda leidub rohkesti Een-Gedi ümbruses Surnumere ligidal.

Juuda kõrbe läheduses elavad väikesed kaljukitsede karjad käivad tihti Een-Gedi allikal. Kuna Een-Gedi on selle kõrbeala ainuke kindel veevõtukoht, siis on see olnud juba sajandeid kaljukitsede meelisjoogipaik. Arvatavasti tähendab nimi Een-Gedi ’kitsetalle allikas’ – see tõendab, et selles piirkonnas on olnud pidevalt noori kitsi. Kuningas Taavet leidis siin pelgupaiga, kui kuningas Saul teda taga kiusas, ehkki ta pidi elama nagu põgenik „Kaljukitse kaljudel” (1. Saamueli 24:2, 3).

Een-Gedis saab tänapäevalgi jälgida emast kaljukitse, kes liigub isaslooma järel graatsiliselt ja pikkamisi kaljujärsakust alla vee poole. Teda vaadates võib hakata ehk taipama, miks võrreldakse emakitse ustava abielunaisega. Naiselikest voorustest annavad tunnistust ka tema tasane loomus ja elegantsus. Sõna „veetlev” viitab ilmselt kaljukitse graatsilisele ja elegantsele välimusele.a

Emane kaljukits peab olema nii tugev kui ka graatsiline. Nagu Jehoova Iiobile ütles, sünnitab kaljukits oma pojad kaljurüngastel, kivistes ja ligipääsmatutes kohtades, kus toiduvarud on napid ja temperatuur kõigub tugevasti (Iiob 39:1, UM). Vaatamata niisugustele raskustele, hoolitseb ta oma järeltulijate eest ning õpetab neid kaljudel ronima ja hüppama sama vilkalt, kui ta ise seda teeb. Kaljukits kaitseb vapralt oma poegi kiskjate eest. Üks loodusvaatleja nägi pealt, kuidas kitseema tõrjus kotkast ligi pool tundi eemale, samal ajal kui kitsetall lömitas kaitset otsides tema all.

Kristlikud abielunaised ja emad peavad oma lapsi kasvatama sageli ebasoodsates tingimustes. Nad ilmutavad nagu kaljukitsedki pühendumist ja omakasupüüdmatust, kui täidavad seda Jumala antud kohustust. Ning nad püüavad oma lapsi vaimsete ohtude eest vapralt kaitsta. Seega Saalomon ei halvustanud naisi selle kõnekujundiga, vaid suunas tähelepanu hoopis naise graatsilisusele ja ilule – vaimsetele omadustele, mis säravad isegi kõige raskemas olukorras.

[Allmärkus]

[Pildid lk 30, 31]

Kristlik abielunaine ja ema ilmutab kauneid vaimseid omadusi, kui ta täidab kohustusi, mis Jumal talle on andnud