APOSTLITE TEOD
13. peatüki kommentaarid
Nigeriks. Nimi Niger tähendab „must”.
valitseja. Sõna-sõnalt „tetrarh”; teatud maa-ala valitseja, kes esindas Rooma keisrit. (Vt Mt 14:1 kommentaare.)
Herodesega. Mõeldakse Herodes Antipast, Herodes Suure poega. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Herodesed”.)
Jehoovat teenisid. Siin kasutatud kreeka sõna leiturgéo (teenistuskohuseid täitma; teenima) esineb mitmeid kordi ka Septuagintas, salmides, kus heebreakeelses algtekstis on Jumala nimi. Näiteks tekstides 2Aj 13:10 ja 35:3 on Septuagintas sama kreeka väljend, mis on tekstis Ap 13:2. (1Sa 2:11; 3:1; Hes 45:4; Jl 2:17; vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 13:2.)
teenisid. Kr leiturgéo (teenistuskohuseid täitma; teenima). Nii seda kui ka teisi samatüvelisi sõnu – leiturgía (avalik teenistus) ja leiturgós (teenija, teener) – kasutasid vanad kreeklased ja roomlased riigi alluvuses tehtava töö või teenistuse kohta, mis toimus rahva hüvanguks. Näiteks tekstis Ro 13:6 öeldakse, et võimukandjad on „Jumala teenrid [sõna leiturgós mitmusevorm] üldsuse heaks”. Tekstis Lu 1:23 (vt kommentaari) on sõna leiturgía kasutatud seoses Ristija Johannese isa Sakariase teenistusega templis. Luukas kasutab seal sõna leiturgía samamoodi, nagu seda tehakse Septuagintas, kus selle nimisõna ja verbiga leiturgéo tähistatakse sageli preestrite ja leviitide templiteenistust. (2Mo 28:35; 4Mo 1:50; 3:31; 8:22; 2Aj 31:2; 35:3; Jl 1:9, 13; 2:17.) Templiteenistus toimus muu hulgas rahva hüvanguks. Tegemist oli püha teenistusega, sest leviitpreestrid õpetasid Jumala seadust (2Aj 15:3; Mal 2:7) ning tõid rahva pattude eest ohvreid (3Mo 1:3–5; 5Mo 18:1–5). Tekstis Ap 13:2 on sõna leiturgéo kasutatud üldisemas tähenduses: sellega kirjeldatakse Süüria Antiookia koguduse prohvetite ja õpetajate teenistust. See käib erinevate jumalateenimise tahkude, sealhulgas palvetamise ja koguduse õpetamise kohta. Samuti kuulus selle teenistuse hulka kuulutamine avalikkusele. (Ap 13:3.)
Seleukeiasse. Kindlustatud sadamalinn Vahemere ääres, umbes 20 km Süüria Antiookiast edela pool. Neid kaht linna ühendas maantee, samuti laevatatav Orontese jõgi, mis möödus Antiookiast ja suubus Vahemerre veidi maad Seleukeiast lõuna pool. Seleukeia linna rajas Seleukos I (Nikator), üks Aleksander Suure väepealikest, kes pani sellele nime enda järgi. Paulus läks koos Barnabasega oma esimesele misjonireisile aastal 47 just Seleukeiast. Muistne Seleukeia asub praegu Türgi aladel Samandağı linnast natuke põhja pool ja selle sadam on soostunud. (Vt lisa B13.)
purjetasid sealt Küprosele. Seleukeiast Küprosele oli umbes 200 km. Soodsate tuulte korral võis laev sõita umbes 150 km päevas, halva ilmaga aga märksa vähem. Küpros oli Barnabase kodukoht. (Vt lisa B13.)
Salamisesse. Linn Küprose idarannikul. Kuigi saare pealinn oli läänerannikul asuv Pafos, oli igati loogiline alustada kuulutustööd Salamisest. See oli misjonireisi alguskohale Süüria Antiookiale lähemal, samuti oli see saare kultuuri-, haridus- ja kaubanduskeskus. Salamises elas palju juute ja seal oli vähemalt kaks sünagoogi. Kuna Barnabas oli Küproselt pärit, tundis ta saart ilmselt päris hästi. Misjonärid võisid saarel kuulutades maha kõndida oma 150 km. (Vt lisa B13.)
Johannes. Mõeldakse Johannes Markust, Jeesuse jüngrit, Barnabase nõbu (Kol 4:10), kes kirjutas Markuse evangeeliumi. (Vt kommentaari Markuse.) Teda nimetatakse Johanneseks ka tekstis Ap 13:13, kuid kolmes ülejäänud salmis, kus teda Apostlite tegude raamatus mainitakse, lisatakse ka tema ladinapärane nimi Markus. (Ap 12:12, 25; 15:37.) Nimi Johannes tuleb heebrea nimest Jehohanan (Joohanan), mis tähendab „Jehoova on olnud armuline”. Mujal piibli kreekakeelses osas räägitakse temast kui lihtsalt Markusest. (Kol 4:10; 2Ti 4:11; Flm 24; 1Pe 5:13.)
prokonsul. Provintsi asehaldur, kes allus Rooma senatile. Mõned provintsid, näiteks Juudamaa, allusid otse keisrile, kes määras ametisse maavalitsejad. Kuna aastal 22 e.m.a oli Küpros läinud senati alluvusse, valitses seda prokonsul. Küproselt on leitud münt, mille ühel küljel on keiser Claudiuse kujutis ja ladinakeelne pealiskiri ning teisel kreeka keeles sõnad „Cominius Proclus, küproslaste prokonsul”. (Vt „Sõnaseletusi”.)
Nõid Elümas. Sama kes Barjeesus salmis 6.
Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks. Siitpeale räägitakse Saulusest kui Paulusest. Paulus oli heebrealane ja sünnilt Rooma kodanik. (Ap 22:27, 28; Flp 3:5.) Seepärast on loogiline, et vanemad panid talle nii heebrea nime Saul (kr Saúlos) kui ka ladina nime Paulus. Polnud sugugi tavatu, et väljaspool Iisraeli elavatel juutidel oli kaks nime. (Ap 12:12; 13:1.) Tõenäoliselt oli ka mõnel Pauluse sugulasel peale heebrea nime veel ladina või kreeka nimi. (Ro 16:7, 21.) Pauluse ülesanne oli kuulutada head sõnumit mittejuutidele. (Ap 9:15; Ro 11:13; Ga 2:7, 8.) Seepärast kasutas ta nähtavasti rohkem oma ladina nime. Osa õpetlasi on arvamusel, et ta võttis ladina nime endale ise Sergius Pauluse auks. See pole aga tõenäoline, sest ta kasutas nime Paulus ka pärast Küproselt lahkumist. Samuti on arvatud, et Paulus ei soovinud kasutada oma heebrea nime, sest see kõlas sarnaselt ühe kreeka sõnaga, mis tähendab uhke kõnnakuga inimest või looma. (Vt Ap 7:58 kommentaari.)
Pauluseks. Kr Paúlos, ld Paulus („väike; tähtsusetu”). Seda nime kasutatakse piibli kreekakeelse osa algtekstis 157 korda apostel Pauluse kohta ja ühe korra Küprose prokonsuli Sergius Pauluse kohta. (Ap 13:7.)
Jehoova ... teede. Pauluse vastuses Barjeesusele (salmides 10 ja 11) on mitu väljendit, mis on pärit heebrea pühakirjast. Näiteks kreekakeelne väljend, mis on siin tõlgitud vastega „teede väänamist”, esineb Septuagintas tekstis Õp 10:9. Ja fraas, mis on tõlgitud kui „Jehoova sirgete teede”, esineb Septuagintas tekstis Ho 14:9. Tolles tekstis on heebreakeelses algtekstis ka Jumala nimi. („Jehoova teed on õiged”). (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 13:10.)
Jehoova käsi. Vt Ap 11:21 kommentaari ja lisa C3 sissejuhatust; Ap 13:11.
Jehoova õpetusest. Väljend „Jehoova õpetus” on sama tähendusega mis tekstis Ap 13:5 esinev väljend „Jumala sõna”. Tolles tekstis öeldakse, et kui Paulus jõudis oma kaaslastega Küprosele, „hakkasid nad juutide sünagoogides Jumala sõna kuulutama”. Prokonsul Sergius Paulus „soovis väga kuulda Jumala sõna”. (Ap 13:7.) Ta oli hämmastunud sellest, mida ta Pauluse sõnadest ja tegudest Jumal Jehoova ja tema õpetuse kohta teada sai. (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 13:12.)
Pisiidia Antiookiasse. Linn Rooma provintsis Galaatias. See asus Früügia ja Pisiidia piiril, seega võidi seda eri aegadel pidada emma-kumma osaks. Selle linna varemed on Türgis Yalvaçi linna lähedal. Pisiidia Antiookiat mainitakse veel tekstides Ap 14:19 ja 21. Teekond Vahemere-äärsest Pergest Pisiidia Antiookiasse oli üsna vaevarikas, kuna viimane asus umbes 1100 m kõrgusel merepinnast (vt lisa B13) ja sealsetes mäekurudes passisid bandiidid. Pisiidia Antiookiat ei tohiks segi ajada Süüria Antiookiaga. (Ap 6:5; 11:19; 13:1; 14:26; 15:22; 18:22.) Enamik Apostlite tegude raamatus olevaid viiteid Antiookiale käivadki Süüria Antiookia kohta.
kui oli loetud Moosese seadust ja prohvetiraamatuid. Esimesel sajandil loeti sünagoogides pühakirja ette igal hingamispäeval (Ap 15:21) ja korrati juudi usutunnistust šemá’d (5Mo 6:4–9; 11:13–21). Nime on see saanud teksti 5Mo 6:4 esimese sõna järgi. Seal öeldakse: „Kuula [Šemá], Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on üks ja ainus.” Sünagoogides loeti ette ka toorat (viie Moosese raamatu koondnimetus juutidel); see oli jumalateenistuse tähtsaim osa. Paljudes sünagoogides loeti toora läbi aastaga, osas aga kolme aastaga. Loeti ja selgitati ka prohvetiraamatuid. Lugemise järel peeti jutlus. Pärast seda, kui Pisiidia Antiookia sünagoogis oli pühakirja ette loetud, paluti Paulusel rahvale midagi innustavat öelda. (Vt Lu 4:16 kommentaari.)
umbes 450 aasta jooksul. Paulus alustab Iisraeli ajaloost rääkimist, öeldes: „Jumal valis meie esiisad välja.” (Ap 13:17.) Ilmselt viitab ta ajale, kui sündis Iisak, kes oli tõotatud järeltulija. (1Mo 17:19; 21:1–3; 22:17, 18.) Iisaki sünniga lahenes küsimus, mis oli kerkinud seoses Saarai (Saara) viljatusega (1Mo 11:30), nimelt kes on tõotatud järeltulija. Alustades sellest sündmusest jutustab Paulus Jumala tegudest oma rahva heaks kuni kohtumõistjate ja prohvet Saamueli ajani. Ajavahemik „umbes 450 aastat” algas ilmselt Iisaki sünniga aastal 1918 e.m.a ja lõppes aastal 1467 e.m.a. Sellesse vahemikku jäid ka 46 aastat pärast Egiptusest lahkumist aastal 1513 e.m.a. Seega oli iisraellastel aastaks 1467 e.m.a seljataga 40 kõrberännaku aastat ja 6 aastat Kaananimaa vallutamist, mistõttu oligi see aasta tähendusrikas. (4Mo 9:1; 13:1, 2, 6; 5Mo 2:7; Jos 14:6, 7, 10.)
järglaste. Sõna-sõnalt „seemne”.
postilt. Võib tõlkida ka „puult”. (Vt Ap 5:30 kommentaari.)
hauda. Vt Mr 6:29 kommentaari.
täitis ... Jumala tahet. Sõna-sõnalt „teenis ... Jumala eesmärki”. (Vt Ap 20:27 kommentaari.)
jumalakartlikud proselüüdid. Siin esineb kreeka verb sébomai, mis tähendab „[Jumalat] austama, kummardama”. (Vt Ap 13:50 kommentaari.) Süüriakeelses Pešittas on see fraas tõlgitud kui „proselüüdid, kes kartsid Jumalat”. Ühes piibli kreekakeelse osa heebreakeelses tõlkes (lisas C4 viidatakse sellele lühendiga J18) on siin Jumala nimi ja see koht kõlab tõlgituna „proselüüdid, kes kartsid Jehoovat”.
Jumala armu. Kuna Paulus oli Jeesusele ja tema järelkäijatele kõvasti vastutööd teinud (Ap 9:3–5), on arusaadav, miks ta rääkis nii palju Jehoova armust. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Arm”.) Ta mõistis, et suudab täita Jumala antud ülesannet üksnes tänu Jumala armule. (1Ko 15:10; 1Ti 1:13, 14.) Efesose kogudusevanematega vesteldes mainis ta armu kaks korda (Ap 20:24, 32) ja oma 14 kirjas umbes 90 korda. Seega räägib Paulus armust rohkem kui ükski teine piiblikirjutaja. Näiteks mainib ta Jumala või Jeesuse armu oma kirjade avasõnas (välja arvatud kirjas heebrealastele) ja kõigi oma kirjade lõpus.
Jehoova sõna. Vt Ap 8:25 kommentaari ja lisa C3 sissejuhatust; Ap 13:44.
Jehoova on käskinud meil seda teha, öeldes. Neile sõnadele järgnev tsitaat on pärit salmist Jes 49:6, mille kontekst heebreakeelses algtekstis näitab selgelt, et ütleja on Jehoova. (Jes 49:5; vt ka Jes 42:6.) See ennustus on täitunud seoses Jehoova teenija Jeesus Kristuse ja tema järelkäijate teenistusega. (Jes 42:1; vt Lu 2:32 kommentaari ja lisa C3 sissejuhatust; Ap 13:47.)
maa äärteni. Võib tõlkida ka „maailma otsani”. Vastav kreeka väljend esineb ka Septuagintas tekstis Jes 49:6, mida siin salmis on tsiteeritud. Jesaja ennustas, et Jehoova teenija saab „rahvastele valguseks” ja et Jumala pääste ulatub „maa äärteni”. Paulus ja Barnabas ütlesid Pisiidia Antiookia sünagoogis kõneldes, et neis prohvetlikes sõnades kätkeb Jehoova käsk Kristuse järelkäijatele olla rahvastele valguseks. Sama kreeka väljend esineb ka tekstis Ap 1:8 (vt kommentaari). See näitab, et Jeesuse järelkäijad pidid andma temast tunnistust kogu maailmas.
Jehoova sõna. Vt Ap 8:25 kommentaari ja lisa C3 sissejuhatust; Ap 13:48.
valmis vastu võtma tõde. See väljend käib Pisiidia Antiookia mittejuutide kohta, kes said usklikuks pärast seda, kui Paulus ja Barnabas olid neile Jumala sõna rääkinud. Kreeka sõna (verbi tásso vorm), mis on siin tõlgitud kui „valmis vastu võtma tõde”, on laia tähendusega. Muu hulgas tähendab see „seadma, paika panema; korraldama, määrama, käskima”. Sõna tähendust konkreetses kohas aitab mõista kontekst. Tekstis Ap 13:46 vastandatakse Pisiidia Antiookia juute sealsetele mittejuutidele, keda mainitakse salmis 48. Eelmisel hingamispäeval oli Paulus pidanud neile kõigile sütitava kõne. (Ap 13:16–41.) Paulus ja Barnabas ütlesid juutidele, kes Jumala sõna ära põlgasid: „Te ei vääri igavest elu.” (Ap 13:46.) Ent mittejuudid reageerisid kuuldule sootuks teistmoodi. Nad olid väga rõõmsad ja ülistasid Jehoova sõna. Seega annab verb tásso selles kontekstis edasi mõtte, et Antiookia mittejuudid otsekui seadsid end igavese elu saamiseks valmis. Teisisõnu, nad ilmutasid hoiakut, mida on vaja selleks, et saada igavene elu. Seetõttu ongi see koht „Uue maailma tõlkes” tõlgitud sõnadega „valmis vastu võtma tõde, mis viib igavesse ellu”. Paljudes piiblitõlgetes on selles salmis sõnad „määratud igaveseks eluks”, mis jätab mulje, et nende inimeste saatus oli ette määratud. Kuid sellist mõtet ei toeta ei selle salmi kontekst ega ka ülejäänud piibel. Nende mittejuutide saatus polnud sugugi rohkem ette määratud kui juutide oma, kes keeldusid Paulust kuulda võtmast. Viimased lükkasid tema sõnumi teadlikult tagasi. Ka Jeesus oli öelnud, et osa inimesi näitab oma tegudega, et nad „ei ole väärt pääsema Jumala kuningriiki”. (Lu 9:62.) Antiookia mittejuudid osutusid aga hea sõnumi vääriliseks. (Mt 10:11, 13.)
Jehoova sõna. Vt Ap 8:25 kommentaari ja lisa C3 sissejuhatust; Ap 13:49.
jumalakartlikke naisi. Siin esineb kreeka verb sébomai, mis tähendab „[Jumalat] austama, kummardama”. Süüriakeelses Pešittas on see tõlgitud kui „naisi, kes kartsid Jumalat”. Mõnes piibli kreekakeelse osa heebreakeelses tõlkes (lisas C4 viidatakse neile lühenditega J7, 8, 10, 18) on siin Jumala nimi ja see koht kõlab tõlgituna „naisi, kes kartsid Jehoovat”.
Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt neile hoiatuseks. Paulus ja Barnabas tegid Jeesuse sõnade kohaselt, mis on kirjas tekstides Mt 10:14, Mr 6:11 ja Lu 9:5. Vagad juudid, kes rändasid läbi mittejuutide maa, raputasid enne juutide maa-alale taas sisenemist oma sandaalidelt tolmu maha, pidades seda rüvedaks. Kuid Jeesus pidas silmas hoopis midagi muud. Selline žest tähendas, et jüngrid ei vastuta karistuse eest, mille Jumal toob nende peale, kes jüngreid vastu ei võta ega kuula. Paulus tegi samalaadse žesti Korintoses, kui raputas oma riideid ja ütles: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas.” (Vt Ap 18:6 kommentaari.)