Evolutsiooniteooria mõju

RELIGIOON ja teadus olid 19. sajandi algul üsna sõbralikes suhetes. Kõigest kaks aastat enne „Liikide tekkimise” väljaandmist kirjutas bioloog ja Harvardi ülikooli professor Louis Agassiz, et elusloodus osutab „ettekavatsusele, tarkusele, suurejoonelisusele” ning et loodusloo peamine eesmärk on analüüsida „universumi Looja mõtteid”.

Agassiz’ seisukohas ei olnud midagi erandlikku. Paljude inimeste arvates sobisid teadus ja religioon ühte. Teadusavastusi peeti tihtilugu tõendiks Suure Looja olemasolu kohta. Kuid religiooni ja teaduse vahele hakkas tasapisi tekkima lõhe.

Süveneb skeptitsism

Charles Lyelli geoloogiaalase teose Principles of Geology aastal 1830 ilmunud esimene osa seadis kahtluse alla Piibli loomisloo. Lyell väitis olevat võimatu, et loomine on toimunud kuue sõnasõnalise päeva jooksul. Füüsik Fred Hoyle kirjutas: „Üldiselt võttes olid just Lyelli raamatud need, mis veensid maailma üldsust, et Piibel võib olla ekslik, mis teatud küljest oli täiesti ennekuulmatu mõte.”a

Nõnda rajati alus skeptitsismile. Paljude meelest ei saanud teadus ja Piibel enam omavahel kooskõlas olla. Paljud seisid valiku ees ning otsustasid teaduse kasuks. „Lyelli teosed seadsid Vana Testamendi esimesed peatükid kahtluse alla,” kirjutas Fred Hoyle, „ja Darwini raamat oli kohe valmis Lyelli teost asendama.”

„Liikide tekkimine” ilmus õigel ajal neile, kes ei tahtnud tunnistada Piiblit kui Jumala Sõna. Juba oli arenemas romanss inimese ja teaduse vahel. Võlutud üldsust kütkestasid teaduse lubadused ja saavutused. Galantse peigmehe kombel tõi teadus inimesele järjepanu enneolematuid kingitusi: teleskoobi, mikroskoobi ja aurumasina, hiljem aga elektri, telefoni ja auto. Juba oli tehnika hoogustanud tööstusrevolutsiooni, mis hakkas lihtinimesele tooma enneolematuid materiaalseid hüvesid.

Vastupidi sellele nähti religioonis tõket teel progressile. Mõnede arvates hoidis see inimesi tardumuses, mistõttu nad ei olnud võimelised pidama sammu teaduse kiire arenguga. Ateistid hakkasid valjult ja julgelt kuulutama oma vaateid. Tõepoolest, nagu kirjutas Richard Dawkins, „Darwin võimaldas inimesel olla intellektuaalselt rahulolev ateist”. Teadusest oli saamas inimkonna uus päästelootus.

Usujuhid seisid algul evolutsiooniteooriale vastu. Kuid aastakümnete möödudes andis vaimulikkond populaarsele vaatele üldjoontes järele ning võttis omaks segu evolutsioonist ja loomisest. Aastal 1938 teatas ajalehe New York Times pealkiri: „Anglikaani kiriku teadaandes toetatakse evolutsioonilist loomisideed.” Yorgi peapiiskopi juhitud komisjon ütles teadaandes: „Esimese Moosese raamatu esimese ja teise peatüki loomislugude põhjal ei saa tuua ühtki vastuväidet evolutsiooniteooriale, sest haritud kristlased on üldiselt ühel meelel, et need on mütoloogilist päritolu ning et neil on pigem sümbolistlik kui ajalooline väärtus.” Peapiiskopi komisjon tegi otsuse: „Inimene võib mõelda mida tahab ja jääda ikkagi kristlaseks.”

Taolised püüded lepitada Piiblit ja evolutsiooni vaid nõrgestasid paljude usku Piiblisse. Tagajärjeks oli laialtlevinud skeptitsism Piibli suhtes, ja seda esineb ka tänapäeval isegi mõnede usujuhtide seas. Tüüpiline on Kanada anglikaani kiriku piiskopi kommentaar, kes kinnitas, et Piibel on kirjutatud teaduseelsel ajastul ning seetõttu kajastuvad selles eelarvamused ja teadmatus. Ta ütles, et Jeesuse sünni ja ülestõusmise kohta on Piiblis „ajaloolisi möödalaskmisi” ning „ilmseid liialdusi”.

Niisiis on olnud paljud, kaasa arvatud vaimulikud, varmad Piiblit halba valgusse seadma. Kuid milleni on selline skeptitsism viinud? Millist uut lootust on pakutud? Mõned, kelle usk Piiblisse on nõrgenenud, on lootnud filosoofia ja poliitika peale.

Filosoofia ja poliitika mõju

„Liikide tekkimine” lõi uue vaate inimese käitumisele. Miks saadab üht rahvast teise rahva vallutamisel edu? Miks valitseb üks rass teise üle? „Liikide tekkimine”, mis rõhutas looduslikku valikut ja enamkohastunu püsimajäämist, jagas selgitusi, mis erutasid 19. sajandi juhtivaid filosoofe.

Friedrich Nietzsche (1844—1900) ja Karl Marx (1818—1883) olid filosoofid, kes avaldasid poliitikale määratut mõju. Neid mõlemaid köitis evolutsioon. „Darwini töö on väga tähtis,” ütles Marx, „ta kõlbab mulle kui klasside ajaloolise võitluse mõistmise loodusteaduslik alus.” Ajaloolane Will Durant nimetas Nietzschet „Darwini lapseks”. Üks filosoofia ajalugu käsitlev raamat võtab Nietzsche tõekspidamised kokku järgmiselt: „Tulevikuühiskonda sobivad kõige paremini tugevad, vaprad, võimutsevad, uhked.” — Philosophy—An Outline-History.

Darwin uskus — ja kirjutas oma kirjas sõbrale —, et tulevikus „kõrvaldavad kõrgemad tsiviliseeritud rassid arvukalt alamaid rasse kõikjal maailmas”. Pretsedendina kasutas ta eurooplaste võite teiste üle ning kandis selle „olelusvõitluse” arvele.

Maailma vägevad olid taolistest mõtteavaldustest kärmed kinni haarama. Herbert G. Wells kirjutas oma teoses The Outline of History: „Üheksateistkümnenda sajandi lõpus uskusid võimulolevad inimesed, et nad valitsevad Olelusvõitluse tõttu, kus tugev ja osav võidab nõrga ja usaldava. Ja nad uskusid, et neil tuleb edaspidigi olla tugev, energiline, halastamatu, ’praktiline’, isekas.”

Niisiis omandas „enamkohastunu püsimajäämine” filosoofilise, sotsiaalse ja poliitilise alatooni, seda tihti lausa absurdini. „Mõnede meelest oli sõjast saanud ’bioloogiline vajadus’,” öeldakse raamatus Milestones of History („Ajaloo verstapostid”). Ja samas raamatus märgitakse, et järgmisel sajandil „moodustasid Darwini ideed olulise osa Hitleri rassilise üleoleku doktriinist”.

Muidugi ei elanud ei Darwin, Marx ega Nietzsche nii kaua, et nad oleksid võinud näha, kuidas nende ideid kohaselt — või ka kohatult — ellu rakendatakse. Nad lootsid tõepoolest, et inimese elu paraneb tänu olelusvõitlusele. Darwin kirjutas „Liikide tekkimises”, et „kõigil kehalistel ja vaimsetel võimetel on suundumus areneda täiuse poole”. Kahekümnenda sajandi preester ja bioloog Pierre Teilhard de Chardin nõustus sellega ning teoretiseeris, et lõpuks toimub kogu inimrassi mõistuses evolutsioon; kõik töötavad harmooniliselt ühise eesmärgi nimel.

Paremuse poole liikumise asemel allakäik

Kas sa näed enda ümber taolist paremuse poole liikumist? Raamatus Clinging to a Myth kommenteeritakse de Chardini optimismi: „De Chardin on küll ilmselt täiesti unustanud inimajaloo verevalamised ja sellised rassistlikud riigikorrad nagu näiteks Lõuna-Aafrika apartheid. See mees justkui ei elakski selles maailmas.” Selle asemel et areneda ühtsuse suunas, on sel sajandil olnud inimkonna osaks rassiline ja rahvuslik lõhenemine enneolematus ulatuses.

„Liikide tekkimise” vahendusel pakutud lootus, et inimene liigub täiuse või vähemalt paremuse poole, ei ole kaugeltki täitunud. Ja aeg kahandab seda lootust, sest alates evolutsiooni üldisest tunnustamisest on inimpere liigagi sageli langenud barbaarsusse. Mõelda vaid, selle sajandi sõdades on tapetud üle 100 miljoni inimese, kusjuures 50 miljonit tapeti ainuüksi Teises maailmasõjas. Mõelgem ka hiljutistele etnilistele tapatalgutele sellistes paikades nagu Ruanda ja endine Jugoslaavia.

Kas sellega tahetakse öelda, et eelmistel sajanditel polegi olnud sõdu ja brutaalsust? Ei taheta, muidugi on seda olnud. Kuid evolutsiooniteooria omaksvõtt, see olelusvõitluse brutaalne mentaliteet, see enamkohastunu püsimajäämise idee ei ole aidanud inimese elu parandada. Niisiis, kuigi küll kõigis inimese hädades ei saa süüdistada evolutsiooni, on see siiski aidanud tõugata inimperet järjest süveneva vihavaenu, kuritegevuse, vägivalla, ebamoraalsuse ja allakäigu poole. Kuna inimese põlvnemine loomast on üldtunnustatud, ei ole sugugi üllatav, et üha enam inimesi käitub looma moodi.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 6]

’Darwini töö kõlbab mulle kui klasside ajaloolise võitluse mõistmise loodusteaduslik alus.’ — Karl Marx

[Väljavõte lk 6]

’Alamad rassid kõrvaldatakse kõrgemate tsiviliseeritud rasside poolt.’ — Charles Darwin

[Pildi allikaviide lk 6]

U.S. National Archives photo

[Pildi allikaviide lk 6]

Copyright British Museum