Mis on kunst?

ÄRGAKE! HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

MIS on kõige kaunim vaatepilt, mida sa kunagi oled näinud? Kas päikeseloojang troopikas või lumine mäeahelik või õiemeri kõrbes või sügisene värvikirev mets?

Enamik meist peab kalliks mõnd erilist hetke, mil maakera ilu meid lummas. Võimaluse korral veedame meeleldi oma puhkuse paradiislikus ümbruskonnas ning me püüame kõige köitvamaid vaateid filmilindile jäädvustada.

Järgmisel korral, kui sa seda puutumata majesteetlikkust imetlema jääd, tasuks sul esitada endale mõningaid küsimusi. Kas sulle ei tunduks, et midagi jääb vajaka, kui kunstinäitusel oleks iga maali juures märge „Tundmatu kunstnik”? Kui väljapandud maalide meisterlikkus ja ilu sulle sügava mulje jätaks, kas ei tahaks sa siis teada, kes on nende autor? Kas me peaksime rahulduma vaid sellega, et vaatleme maakera imelist ilu, tundmata seejuures vähimatki huvi Kunstniku vastu, kes selle on loonud?

Tõsi küll, on neid, kes väidavad, et seoses loodusega ei saa kõnelda kunstist, vaid et kunst eeldab inimese loomis- ja väljendusvõimet. Ent taoline kunsti mõiste on ehk liiga piiratud. Mis kunst õieti on?

Kunsti mõiste määratlemine

Tõenäoliselt on võimatu määratleda kunsti mõistet viisil, mis igaüht rahuldaks. Kuid võrdlemisi hea selgitus on antud kunsti kohta sõnaraamatus Webster’s Ninth New Collegiate Dictionary, kus öeldakse, et kunst on „meisterlikkuse ja loova fantaasia teadlik kasutamine, eriti just esteetiliste objektide loomisel”. Selle alusel võib öelda, et kunstnikul peab olema nii meisterlikkust kui loovat fantaasiat. Kui ta neid kahte võimet rakendab, võib tema looming teistele meeldida või neid kütkestada.

Kas meisterlikkuse ja fantaasia väljenduseks on ainult inimeste kunstiteosed? Või on selleks ka meid ümbritsev loodus?

California kõrged ranniksekvoiad, Vaikse ookeani suured korallrahud, vihmametsades olevad võimsad joad ning Aafrika savannide võrratud loomakarjad on inimkonnale mitmel moel väärtuslikumad kui „Mona Lisa”. Seepärast on UNESCO (Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon) nimetanud Redwoodi rahvuspargi USAs, Iguassu joa Argentinas ja Brasiilias, Suure Vallrahu Austraalias ja Serengeti rahvuspargi Tansaanias inimkonna „maailmapärandi” osaks.

Need looduse aarded on arvatud maailmapärandi hulka koos inimeste valmistatud silmapaistvate minevikumälestistega. Miks? Selleks, et hoida alal kõike, millel on „erakordne universaalne väärtus”. UNESCO väidab, et nii India Tadž Mahali kui USA Suure kanjoni ilu väärib kaitset tulevaste põlvede jaoks.

Kuid selleks, et loometöös ilmnevat meisterlikkust näha saada, pole tingimata tarvis rahvusparki minna. Üliheaks näiteks on su oma keha. Vana-Kreeka skulptorid pidasid inimfiguuri kõrgetasemelise kunsti musternäiteks ning püüdsid seda võimalikult täiuslikult edasi anda. See, mida me tänapäeval organismi talitluste kohta teame, aitab meil veelgi enam hinnata ülimat oskust, mida selle loomine ja kavandamine nõudis.

Mida öelda loova fantaasia kohta? Vaatle imekena mustrit paabulinnu küütleval sabal, õrna roosiõit või helkleva koolibri ülitempokat balletti. Kindlasti võis taolisi meistriteoseid nimetada kunstiks juba enne seda, kui need lõuendile või filmilindile jäädvustati. Ajakirja National Geographic korrespondent, kelles äratasid imetlust tacca sugukonda kuuluva liilia lillakad tolmukaniidid, küsis ühelt noorelt teadlaselt, mis on nende otstarve. Viimane vastas lihtsalt: „Need annavad tunnistust Jumala fantaasiast.”

Looduses kõikjal ilmnev meisterlikkus ja loov fantaasia on kunstnikele alati inspiratsiooniallikaks olnud. Tuntud prantsuse skulptor Auguste Rodin on öelnud: „Kunstnik on looduse südamesõber. Lilled vestlevad temaga oma varte graatsilise kooldumise ning õite harmooniliste värvivarjundite kaudu.”

Mõned kunstnikud on tunnistanud avameelselt, et nad ei suuda loodusilu järele aimata. „Tõeline kunstiteos on kõigest jumaliku täiuse vari,” möönis Michelangelo, keda peetakse üheks kõigi aegade suurimaks kunstnikuks.

Sarnaselt kunstnikega võib loodusilu ka teadlasi haarata. Matemaatilise füüsika professor Paul Davies selgitab oma raamatus „Jumala mõistus” (The Mind of God), et „tihti ilmutavad isegi paadunud ateistid niinimetatud aukartust looduse ees — imetledes ning austades looduse sügavust ja ilu ja geniaalsust —, mis on ligilähedane religioossele hardumusele”. Mida me peaksime sellest õppima?

Kunstiteos tutvustab kunstnikku

Kunstiõpilane kogub kunstniku kohta teadmisi selleks, et tema kunsti mõista ja hinnata. Ta teab, et kunstniku teos on tema isiksuse peegeldus. Samamoodi peegeldab loodus kui kunstiteos selle autori, Kõigeväelise Jumala isiksust. „Tema nähtamatu olemus .. on .. nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule,” selgitas apostel Paulus (Roomlastele 1:20, UT). Pealegi pole maakera Looja sugugi tundmatu. Nagu Paulus oma aja ateenlastest filosoofidele ütles, „ei ole [Jumal] kaugel mitte ühestki meist” (Apostlite teod 17:27).

Jumala kunstilooming pole mõttetu ega juhuslik. Peale selle, et see meie elu rikastab, ilmneb selles ka suurima Kunstniku, Universumi Kavandaja Jehoova Jumala meisterlikkus, fantaasia ja majesteetlikkus. Järgmises artiklis vaadeldakse, kuidas Ülima Kunstniku looming võib aidata meil teda paremini tundma õppida.

[Pildi allikaviide lk 3]

Musei Capitolini, Roma