Minu elu täitsid muusika, uimastid ja joomine

OLEN Ameerika põlisasukas. Minu isa, kes suri neli aastat tagasi, oli USA-st Michigani osariigist Sugar Islandilt pärit tšipeva. Ema aga on pärit Kanadast Ontario provintsist, otava- ja odžibveindiaanlastest. Isa kaudu kuulun ma tšipevaindiaanlaste Sault Sainte Marie hõimu. Katoliku misjoni ja internaatkoolide mõjul kasvatati meid katoliiklasteks, mis tähendas seda, et me osalesime igal pühapäeval missal.

Minu lapsepõlv indiaani reservaadis oli lihtne ja õnnelik. Lapse seisukohast olid suved pikad, venivad ja rahulikud. Me elasime kõrvalises paigas, kus meil polnud ei kraanivett ega sisekäimlaid ning kus me pesime end kas järves või pesukausis. Meie mängumaaks oli loodus. Mänguasjadeks hobused, veised ja teised farmiloomad. Tol ajal soovisin, et kogu maailm oleks igavesti selline.

Kasvuraskused

Kui ma sain vanemaks ja astusin riigikooli, käisin reservaadis harva. Enamiku minu ajast võtsid nüüd kool, sport ja muusika. 1960-ndate aastate teismelisena vormis mind tolle aja vaim. Kui ma sain 13-aastaseks, oli uimastitel ja alkoholil minu elus kindel koht. Kuna mässumeelsus oli popp, vihkasin kõike, mida see süsteem õigeks pidas. Mulle ei mahtunud pähe, miks inimesed üksteist ebainimlikult kohtlevad.

Umbes sel ajal sain oma esimese kitarri. Meie pere oli muusikaandeline. Mu isa oli klaverimängija ja stepitantsija ning tema vennadki olid musikaalsed. Nii et kui mu isa ja onud kokku said, mängisime hilisööni džiigi ja tantsisime kadrilli. Mulle meeldis see väga. Peatselt õppisin mängima kitarri ja liitusin ühe rock’n’roll-ansambliga. Esinesime kooli tantsupidudel ja muudel üritustel. Sealt edasi viis tee baaridesse ja ööklubidesse, millega kaasnes muidugi suurem alkoholi ja uimastite tarvitamine. Marihuaana ja metamfetamiin (speed) olid osa minu elust.

Sõjaväeteenistus Vietnamis

Kui ma olin 19-aastane, olin abielus ja saamas isaks. Samal ajal kutsuti mind Ühendriikide merejalaväkke. Kõik see tekitas mulle liiga suurt pinget. Et seda taluda, olin ööpäevaringselt uimastite ja alkoholi mõju all.

Mind määrati Californiasse San Diego merejalaväe korpuse nekrutite õppeväeossa ja sealt edasi samuti Californias asuvasse Camp Pendletoni, et saaksin lisaväljaõpet, teenimaks jalaväes. Õppisin lahinguvälja telegrafistiks ja radistiks. See leidis aset 1969. aasta lõpus. Nüüd aga oli ees tõeline katsumus — sõjaväeteenistus Vietnamis. Niisiis, 19-aastasena, vaid mõned kuud peale keskkooli lõpetamist, leidsin end seismas Vietnami punases poris. Nagu paljusid teisigi Ameerika põliselanikke, ajendas mind teenima patriotism — seda hoolimata ülekohtust, mida ühiskond meile kui vähemusrahvale teinud oli.

Kõigepealt määrati mind Esimesse Merejõudude Lennuväerühma, mis asus Da Nangi külje all. Umbes 50 mehe — pigem küll poisi — ülesandeks oli hoolitseda väeosa sidevahendite eest. Meie hoole all oli maa-ala, mis ulatus Põhja-Vietnami ja Lõuna-Vietnami vahelisest demilitariseeritud tsoonist umbes 80 kilomeetrit Da Nangist lõuna poole.

Da Nangi kogunes palju põgenikke ja kõikjale kerkisid hurtsikulinnad. Oli ka palju orbe. Mulle mõjus väga rabavalt näha väikeseid lapsi, kellest paljud olid sandistunud. Oli iseäralik, et peaaegu kõik nad olid kas tüdrukud või väikesed poisid. Varsti sain ma teada, miks see nii oli. Poisid, kes olid 11-aastased või vanemad, olid sõjas. Hiljem kohtusin ühe noore Vietnami sõduriga ja küsisin, kui vana ta on. Vastus oli: „Neliteist.” Ta oli juba kolm aastat tapluses osalenud! See pani mind jahmatama. Noormees tuletas mulle meelde mu 14-aastast venda, ainult et tema peamine huviala polnud mitte tapmine, vaid noorteliiga pesapall.

Ajal, mil ma teenisin merejalaväes, tekkis mul küsimusi, mis nõudsid vastust. Ühel õhtul läksin meie väeosa kirikusse. Seal jutlustas katoliku kaplan Jeesusest, rahust ja armastusest! Tahtsin karjuda. Tema jutlus oli vastuolus kõige sealtoimuvaga. Pärast kombetalitust küsisin temalt, millega ta õigustab seda, et ta on kristlane, kuid samal ajal osaleb selles sõjas. Mis ta vastas? „Kas tead, reamees, sedasi me võitleme oma Issanda eest.” Kõndisin minema ja mõtlesin endamisi, et ma ei taha enam iial kirikuga mingit tegemist teha.

Kui mu teenistus lõppes, teadsin, et mul oli olnud õnne, kuna olin elus, kuid vaimselt ja moraalselt olin ma palju kannatanud. See, et ma kuulsin, nägin ja tunnetasin iga päev sõda ning surma, jättis minu noorde mõistusesse ja südamesse sügava jälje. Ehkki see kõik toimus rohkem kui 25 aastat tagasi, on mul tunne, nagu oleks see toimunud alles eile.

Püüan kohaneda tsiviileluga

Taas kodus olles keskendusin muusikukarjäärile. Mu elu oli täitsa vussis — olin abielus ja mul oli laps, kuid samal ajal tarvitasin ikka ohtralt uimasteid ja alkoholi. Meie suhted naisega muutusid teravaks ja lõpuks viis see lahutuseni. Ilmselt olin tol ajal oma elu suurimas madalseisus. Hakkasin ennast teistest eraldama ning leidsin lohutust loodusest — käisin Minnesota ja Ülem-Michigani eemalasuvates paikades paaliat püüdmas.

Aastal 1974 kolisin ma Tennessee osariiki Nashville’i eesmärgiga teha muusikukarjääri kitarristi ja lauljana. Ma mängisin paljudes ööklubides, lootes alatasa pääseda suurde muusikasse. Kuid see polnud kerge — oli palju andekaid kitarriste, kes kõik soovisid kuulsaks saada.

Kuid just siis, kui ma jõudsin nii kaugele, et asjad hakkasid laabuma ning ma tajusin võimalust saavutada edu, juhtus midagi, mis mõjus mulle kainestavalt.

Ohtlik eluviis

Läksin külla oma vanale tuttavale, kellega koos olime tegelenud narkootikumidega. Ta tuli mulle ukse peale vastu 12-kaliibrise haavlipüssiga. Tema keha oli osaliselt lahases ning kuna tema lõualuu oli katki, oli ta suu kinni traaditud. Läbi kokkupigistatud hammaste rääkis ta, mis oli juhtunud. Ilma, et mina seda teadnud oleksin, oli ta seotud Nashville’i narkokartelliga, ja kaduma oli läinud suur kogus kokaiini. Narkoparunid süüdistasid selles teda. Nad olid saatnud väljapressijad ehk kõrilõikajad, et need ta läbi peksaksid. Nad käskisid tal kokaiini tagastada või maksta neile selle turuväärtus 20000 dollarit. Pealegi ei ähvardatud üksnes teda, vaid ohus olid ka tema naine ja laps. Ta ütles, et mulle on ohtlik, kui mind nähakse koos temaga, ning et seepärast oleks mul ehk parem lahkuda. Mõistsin olukorda ja lahkusin.

Peale seda vahejuhtumit hakkasin veidi oma elu pärast kartma. Enesegi teadmata olin sattunud vägivallamaailma. Enamik inimesi, keda ma muusika ja uimastite liinis tundsin, kandsid käsitulirelva. Oleksin isegi äärepealt enesekaitseks 38-se revolvri ostnud. Mõistsin, et mida lähemale ma suurele muusikatööstusele jõuan, seda kallimat hinda tuleb selle eest maksta. Seepärast otsustasin Nashville’ist lahkuda, kavatsedes minna Brasiiliasse, et õppida ladina-ameerika muusikat.

Palju küsimusi, vähe vastuseid

Vaatamata kurbadele kogemustele seoses usuga, tundsin suurt soovi teenida Jumalat. Oli veel küsimusi, millele ma polnud saanud vastust. Niisiis hakkasin tõde otsima. Käisin mitmete mittetraditsionaalsete usurühmituste koosolekutel, kuid rahuldust ei leidnud. Mäletan ühte Minnesota kirikut, kus ma käisin. Pastor pidas sellepärast lühema jutluse, et tol päeval mängis jalgpallimeeskond Minnesota Vikings. Ta innustas meid kõiki minema koju ja palvetama Vikings’ite võidu eest! Tõusin püsti ja kõndisin minema. Tänapäevani häirib mind kitsarinnaline mõtteviis, mis seostab Jumala spordiga.

Kui ma töötasin Minnesotas Duluth’is, jättis üks sõber mu korterisse ajakirja „Vahitorn”. Lugesin sealt arutlust Matteuse 24. peatüki üle ja mulle tundus, et see kõik on tõsi. See pani mind mõtlema: „Kes on need Jehoova tunnistajad? Kes on Jehoova?” Vastused nendele küsimustele sain 1975. aastal. Seesama sõber andis mulle raamatu „Tõde, mis viib igavesse ellu” („The Truth That Leads to Eternal Life”)a ja Piibli.

Lugesin selle raamatu läbi samal õhtul. Kui ma lõpetasin esimese peatüki, teadsin, et olen leidnud tõe. Mul oli tunne, nagu mu mõistuselt oleks eemaldatud kate. Lugesin raamatu läbi ning läksin järgmisel päeval teisel pool tänavat elavate Jehoova tunnistajate juurde ja palusin, et nad minuga Piiblit uuriksid.

Jätsin oma kavatsuse minna Brasiiliasse sinnapaika ning hakkasin käima kuningriigisaalis koosolekutel. Jehoova abiga lõpetasin päeva pealt narkootikumide tarvitamise, mis tähendas seda, et vabanesin 12 aastat kestnud sõltuvusest. Mõne kuu pärast hakkasin osalema majast majja teenistuses.

Kuid mul tuli ületada veel üks raskus. Mul polnud kunagi olnud püsivat töökohta ja ainuüksi mõtegi säärasest seotusest oli mulle vastumeelt. Kuid nüüd pidin saama vastutustundeliseks kodanikuks, kuna Debi oli taas minu ellu astunud. Olime temaga varem kurameerinud, kuid siis astus tema kolledžisse, et saada õpetajaks, minul aga oli plaanis saada muusikuks. Nüüd võttis ka tema Piibli tõe vastu ning me tundsime uuesti vastastikust külgetõmmet. Me abiellusime ja lasime end seejärel, 1976. aastal, Kanadas Ontario provintsis Sault Sainte Marie’s ristida. Aja jooksul sündis meile neli last — kolm poega ja üks tütar.

Et hoolitseda oma pere eest, avasin muusikariistade kaupluse ning andsin ka džässi improvisatsiooni ja kitarri tunde. Samuti oli mul väike salvestusstuudio ning vahetevahel mängisin mõnes ööklubis. Ja siis, kuigi ma seda ei oodanud, avanes mulle ühtäkki taas mitmeid võimalusi jõuda profimuusikamaailma. Kolmel korral kutsuti mind kuulsatele muusikutele lindistamisel saadet mängima. See oleks olnud võimaluste võimalus — tegelikult juba kolmas kahe aasta jooksul. Mulle pakuti võimalust minna Californiasse Los Angelesse, et mängida ühes kuulsas džässbändis. Kuid ma teadsin, et see tähendaks tagasipöördumist sagedaste reiside, kontsertide ja lindistamiste juurde. Kaalusin pakkumist umbes viis sekundit ja ütlesin seejärel lugupidavalt: „Tänan, ei.” Kui tuletasin meelde oma endist elu, mida täitsid uimastid, alkohol ja oht langeda kõrilõikajate kätte, tajusin, et asi ei ole seda väärt. Uus elu kristlasena koos naise ja lastega tähendas mulle palju rohkem.

Mitu aastat töötasin ma PBS-i (Ühiskondlik Ringhäälinguteenistus) televisiooni haridus- ja dokumentaalsaadete teleoperaatorina. Praegu on minu tööks see, et korraldan hopide reservaadile videoühendust ühe Põhja-Arizona ülikooliga.

Tagasi oma rahva juures

Kakskümmend aastat on möödas sellest, kui ma pühendusin Jehoova Jumalale. Samuti olen olnud kakskümmend aastat õnnelik abielumees. Debi, meie 19-aastane poeg Dylan ja 16-aastane tütar Leslie on kõik täisaegses teenistuses. Õigupoolest teenib Dylan praegu New Yorgi osariigis Wallkillis, kus asub Vahitorni ühingu trükikoja- ja farmikompleks. Ka meie kaks nooremat poega, 12-aastane Casey ja 14-aastane Marshall, pühendusid hiljuti Jehoovale ning lasid end ristida.

Kolme aasta eest võtsime vastu kutse kolida territooriumile, kus on suurem vajadus kristlike kuulutajate järele ning tulime Arizonasse Keams Canyoni, et teenida navaho- ja hopiindiaanlaste seas. Olen nüüd kogudusevanem. On rõõm elada taas Ameerika põliselanike seas. Selle kontrasti tõttu, mis valitseb siinse ja tüüpilise ameerika eeslinna kultuuri ning elamistingimuste vahel, tunneme end lausa misjonäridena. Jätsime maha avara ja mugava kodu, et elada — kõik kuuekesi — tunduvalt väiksemas teisaldatavas kodus. Elu siin on raskem. Paljudes majades ei ole torustikku ja kasutada saab vaid välikäimlat. Mõnedel peredel tuleb talvel läbida mitmeid kilomeetreid ainuüksi selleks, et saada puid ja sütt. Vett ammutatakse ühiskaevudest. Paljud teed on sillutamata ja neid pole märgitud isegi kaardile. Lapsena reservaadis elades pidasin seda loomulikuks. Nüüd aga mina ja mu pere mõistame, kui palju tööd ning vaeva nõuavad juba üksnes vajalikud argiaskeldused.

Vaatamata sellele, et indiaanlastel on reservaatides oma jurisdiktsioon, seisavad nad silmitsi samade probleemidega, mis mõjutavad kõiki valitsusi — sisepinged, erapoolikus, rahanappus, raha seadusevastane omastamine ning koguni kuritegevus ametiisikute ja juhtide seas. Indiaanlased seisavad silmitsi selliste nuhtlustega nagu alkoholism, uimastite väärtarvitamine, töötus, perevägivald ning abielu- ja perekonnaprobleemid. Mõned süüdistavad senini oma praeguses olukorras valget meest, kuid vaevavad ju valgetki meest samad hädad. Aga hoolimata perekonna, sõprade ja hõimuliikmete survest, osutavad paljud Ameerika põliselanikud Jehoova tunnistajate piiblilisele haridustööle soodsat vastukaja. Nad mõistavad, et sõpruse eest Jumalaga ei ole ükski hind liiga kallis. Et viibida kristlikel koosolekutel, sõidavad paljud nii sinna kui tagasi rohkem kui 120 kilomeetrit. Me oleme tõesti õnnelikud, et saame navahodele ja hopidele Jumala Kuningriigi head sõnumit jagada.

Ootan igatsusega päeva, mil Jehoova valitsus ’hävitab need, kes hävitavad maad’, ning kogu kuulekas inimkond elab koos rahus ja üksmeeles nagu ühtne perekond. Siis on elu selline, nagu ma soovisin seda väikese tšipeva poisina Kanadas (Ilmutuse 11:18; 21:1—4). (Jutustanud Burton McKerchie.)

[Allmärkus]

[Pilt lk 13]

Otsisin vastuseid oma küsimustele Jumala kohta

[Pildid lk 15]

Ülal: Minu pere ja vasakul üks navaho sõber

All: Meie teisaldatav kodu kuningriigisaali lähedal