Kas Aafrika trummid tõepoolest kõnelevad?

”Ärgake!” Nigeeria-korrespondendilt

MAADEUURIJA Henry Stanley’l polnud oma 1876.—77. aasta reisil piki Kongo jõge just palju võimalusi kohalike trummide väärtuste üle meeliskleda. Tema ja ta kaasreisijad võisid trummide sõnumi kokku võtta harilikult ühe sõnaga: sõda. Tuhmi trummikõmina hääl tähendas neile seda, et peagi ründavad neid raevukad odadega sõjamehed.

Stanley tõdes alles hiljem, rahulikumatel aegadel, et trummidel saab väljendada palju enamat kui vaid kutset relvi haarata. Stanley kirjutab üht Kongo kaldal elavat etnilist rühma kirjeldades: ”[Nad] ei kasuta veel elektrilisi signaale, kuid neil on siiski sama tõhus sidesüsteem. Nende eri paikades löödavate suurte trummide kõne on asjassepühendatuile sama arusaadav kui suuline keel.” Stanley tõdes, et trummid annavad edasi palju enamat kui jahisarve hüüd või sireen; trummidega saab edastada konkreetseid sõnumeid.

Selliseid sõnumeid antakse edasi külast külla. Mõnd trummi võib kuulda viie kuni seitsme miili kaugusele, iseäranis siis, kui neid taotakse öösel ujuvalt parvelt või mäetipul. Eemalasuvad trummimehed kuulevad seda, saavad sellest aru ning saadavad sõnumid teistele edasi. Inglise rändur A. B. Lloyd kirjutas 1899. aastal järgmist: ”Mulle räägiti, et külast, mis paikneb teisest üle 100 miili kaugusel, võib edastada teise külla sõnumi vähem kui kahe tunniga, kuid ma usun täiesti, et seda on võimalik teha veel lühema ajaga.”

Ka 20. sajandil oli trummidel teabe edastamisel üsna kaua tähtis roll. Raamat ”Aafrika muusikainstrumendid” (”Musical Instruments of Africa”, välja antud aastal 1965) teatab: ”Kõnelevaid trumme kasutatakse telefonide ja telegraafidena. Nendega saadetakse kõiksuguseid sõnumeid: sünni-, surma- ja abiellumisteateid; teateid spordisündmustest, tantsupidudest ja initsiatsiooni tseremooniatest; valitsuse teadaandeid ja sõnumeid sõjast. Vahetevahel edastatakse trummidel ka kuulujutte ja nalju.”

Mil moel aga trummidega infot edasi anti? Euroopas ja muudes paikades edastati sõnumeid elektriimpulssidena telegraafiliine pidi. Igal tähel oli tähestikus oma kood, nii et sõnu ja lauseid tuli edasi anda tähthaaval. Kesk-Aafrika inimestel polnud aga kirjakeelt, mistõttu ei saanud trummidega sõnu tähthaaval öelda. Aafrika trummimehed kasutasid teistsugust keelt.

Trummikeel

Võti trummikeelest arusaamisel seisneb peaasjalikult Aafrika keelte tundmises. Paljud Kesk- ja Lääne-Aafrika keeled on oma olemuselt toonikeeled: igale sõna silbile vastab kahest põhitoonist üks, kas kõrge või madal. Toonikõrguse muutus muudab ka sõna tähendust. Vaatleme näiteks Sairis räägitavat kelekeelset sõna lisaka. Kui kõiki kolme silpi hääldada madalal toonil, on selle sõna tähendus ”loik” või ”soo”; hääldades silpe toonil madal-madal-kõrge, on tähenduseks ”lubadus”; intoneerides aga madal-kõrge-kõrge, tähendab see sõna ”mürki”.

Aafrika pilutrummidel, millega edastatakse sõnumeid, on samuti kaks tooni, kõrge ja madal. Samalaadselt kasutatakse ka nahaga kaetud trummidel sõnumit saates korraga kaht trummi, millest ühel on kõrge ja teisel madal toon. Seega imiteerib vilunud trummar trummil suulise keele sõnade helikõrgusi. Raamat ”Aafrika kõnelevad trummid” (”Talking Drums of Africa”) väidab: ”See niinimetatud trummikeel on oma põhiolemuselt sama mis suguharu suuline keel.”

Muidugi on toonikeelel harilikult palju ühesuguste kõrguste ja silpidega sõnu. Näiteks kele keeles on umbes 130 nimisõna sama kõrgusega (kõrge-kõrge) kui sango (isa). Enam kui 200 sõna on sama kõrgusega (madal-kõrge) kui nyango (ema). Segaduse vältimiseks selgitab trummar selliste sõnade puhul konteksti ning kasutab neid lühikestes hästituntud fraasides, milles on piisavalt tooni erinevusi, et kuulaja saaks öeldust aru.

Pilutrummil rääkimine

Üks kõneleva trummi tüüpidest on puust pilutrumm. (Vaata pilti lk. 23.) Sääraseid trumme valmistatakse sel moel, et uuristatakse puutüve sisse õõnsus. Taolisel trummil pole kummaski otsas nahast trummimembraani. Kuigi fotol oleval trummil on kaks pilu, on paljudel trummidel ainult üks pikk pilu. Löök pilu ühte serva annab kõrge tooni; löök teise serva aga madala tooni. Pilutrummid on tavaliselt ühe meetri pikkused, kuigi neid võib olla ka poole või ka kahe meetri pikkusi. Trummi diameeter võib kõikuda 20 sentimeetrist 1 meetrini.

Pilutrumme ei kasutatud ainuüksi selleks, et külast külla sõnumit saata. Kameruni kirjanik Francis Bebey kirjeldas nende trummide osa maadlusmatšidel. Sel ajal kui kaks vastaspoolt valmistusid külaväljakul kohtuma, tantsisid võitlejad pilutrummide rütmi saatel ning trummid laulsid neile kiitust. Ühe poole trumm võis teatada: ”Võitleja, kas oled kunagi kohanud endaga võrdväärset vastast? Kes saaks sinu vastu, ütle meile seda! Need kehvakesed .. arvavad, et sind suudab lüüa mõni nende vilets [hing], keda nad nimetavad võitlejaks .., sind aga ei suuda eales keegi lüüa.” Vastaspoole muusikud mõistsid seda heasoovlikku pilget ning saatsid trummidel kiire vanasõnana tuntud vastuse: ”Väike ahvike . . . väike ahvike . . . ta tahab puu otsa ronida, kuid kõik arvavad, et ta kukub alla. Väike ahvike on aga kangekaelne, ta ei kuku puu otsast alla, ta ronib otse tippu, see väike ahvike.” Trummid pakkusid nõnda meelelahutust kogu maadlusmatši vältel.

Parimad kõnelevad trummid

Pinguldatavad trummid võimaldavad öelda veelgi rohkemat. Parempoolsel pildil olevat trummi hüütakse dundun; see on kuulus joruba kõnelev trumm Nigeeriast. Kujult nagu liivakell, on sel trummil mõlemas otsas õhukesest pargitud kitsenahast membraan. Membraanid on ühendatud nahkrihmadega. Rihmu pinguldades suureneb trummimembraani pinge, võimaldades mängida noote oktaavi ulatuses või isegi üle oktaavi. Kõverate trummipulkadega mängides ning heli kõrgust ja rütmi muutes saab osav trummar imiteerida inimhääle tõuse ja langusi. Trummaritel on nii võimalik ”suhelda” teiste trummaritega, kes trummikeelt tõlgitseda ja mängida oskavad.

Maikuus 1976. aastal demonstreerisid joruba pealiku õuemuusikutest trummarid oma tähelepanuväärset võimet trummide kaudu vestelda. Vabatahtlikud pealtvaatajate hulgast sosistasid rea ülesandeid peatrummarile, kes andis trummil need juhendid edasi teisele trummimehele, kes paiknes õuest kaugel. Trummil saadetud instruktsioonide kohaselt liikus muusik ühest kohast teise ja tegi kõike, mida tal paluti.

Pole just kerge õppida trummil sõnumit saatma. Kirjanik I. Laoye täheldas: ”Joruba trummidel mängimine on komplitseeritud ja raske kunst, mida tuleb õppida aastaid. Trummaril ei pea olema mitte ainult väga hea mängutehnika ja rütmitaju, vaid ta peaks hästi tundma ka luulet ning vastava linna ajalugu.”

Viimastel aastakümnetel ei kõnele Aafrika trummid nii palju kui varem, kuid muusikas on neil ikka veel oluline osa. Raamat ”Aafrika muusikainstrumendid” ütleb: ”Õppida trummidel sõnumit edasi andma on äärmiselt keeruline; seetõttu on see kunst Aafrikas kiirelt hääbumas.” Meediaekspert Robert Nicholls lisab: ”Möödaniku hiigeltrummid, mille hääli võis kuulda mitmete miilide kaugusele ning mille põhiroll oli sõnumite edastamine, on määratud hävimisele.” Tänapäeval leiab enamik inimesi, et mugavam on kasutada telefoni.

[Pilt lk 23]

Pilutrumm

[Pilt lk 23]

Joruba kõnelev trumm