Kookosesaar. Lood selle peidetud aaretest

”Ärgake!” Costa Rica korrespondendilt

COSTA RICA edelarannikust umbes 480 kilomeetri kaugusel asub saar, mis on tuntud peidetud aarete lugude poolest. Mõningad on arvanud, et Robert Louis Stevenson kirjutas oma kuulsa raamatu ”Aarete saar” just lugude põhjal, mis jutustavad sellele saarele peidetud piraatide aaretest.

Alates 16. sajandist, mil see saar avastati, on kartograafid ja meremehed seda eri nimedega kutsunud. Hispaania keelt kõnelevate kohalike elanike seas tuntakse saart tänapäeval nimega Isla del Coco (Kookospähkli saar). Selle eestikeelne nimi on Kookosesaar.

Costa Rica ja Galápagose saarte vahel asub veealune ahelik, mida tuntakse Kookose ahelikuna. Selle aheliku vulkaanilise tegevuse tulemusel sündis üksainuke saar. See ebatasase pinnamoega saareke on Vaikse ookeani troopikavöötme idaosa ainus suurem saar, kus sajab piisavalt vihma, toitmaks sealset troopilist vihmametsa. Seal on sademete hulk umbes 7000 millimeetrit aastas!

18. sajandi inglise luuletaja Coleridge kirjeldas ühe vana meremehe täbarat olukorda, kellel oli ”ümberringi ainult vesi, kuid mitte ainsatki tilka vett, mida juua”. Siiski oli Kookosesaare magevesi 17. ja 18. sajandi meremeestele, kellel õnnestus see saar üles leida, nagu oaas keset ookeani.

Legend peidetud varandusest

Ajal, mil maadevaheline lävimine ja kaubandus sõltus merereisidest, oli avameredel suureks ohuks relvastatud röövimine ehk piraatlus. Ka piraadid ise olid omavahel vaenujalal.

Pärast mõne rannikuäärse linna või laeva rüüstamist jagas laeva meeskond varastatud kauba omavahel. Kuid siis seisis iga piraat dilemma ees — kuidas kaitsta oma ülekohtuselt saadud noosi kaaslaste eest. Üks võimalus oli peita aare salajasse kohta ja sellele hiljem järele minna. Peidetud aarde leidmisel olid abiks aaretekaardid, kuhu olid märgitud varjatud tähendusega suunad, millest ainult kaarditegija ise aru sai.

Üks Kookosesaare legende räägib sellest, kuidas mereröövlite jõuk oli rüüstanud laevu ja Kesk-Ameerika Vaikse ookeani ranniku linnasid ning saanud saagiks tohutul hulgal kulda ja kalliskive. Kuna saarel leidus palju magevett ja liha (sead viidi sinna 18. sajandi lõpus), kavatses laevakapten Kookosesaarest oma tugikoha teha.

Loo ühe versiooni järgi jaotati röövsaaki terve päev. Kulda jagati pottidega. Kuna piraadid kartsid, et võivad oma rikkusest ahnete kaaslaste tõttu ilma jääda, otsustasid nad kogu oma varanduse kuskile saarele maha matta. Roninud nööri abil saare rannikuäärsetele kaljujärsakutele, kadusid piraadid troopikametsa sügavustesse. Samal ajal kui mõningad usaldasid oma mälu, tulid teised tagasi kaartidega, mida ainult nemad oskasid dešifreerida ja mis pidid neid varanduse juurde tagasi juhatama. Ometi osutusid kõik need kurnavad pingutused asjatuks. Legend jätkub sellega, et piraadid, kes olid oma rikkused ära peitnud, purjetasid galeooniga suuremate varanduste jahile. Kapten, kes kartis mässu, saatis kahtluse all olevad mässulised järgmises sadamas maale ning hiivas seejärel ankru. Kapten lootis, et piraadid tuntakse ära ning puuakse üles, ja nii oleks peaaegu et juhtunudki. Kuid ta ei osanud ette näha seda, et tema kaks kõrgeima auastmega meeskonnaliiget teevad vastastikuse kokkuleppe võimudega, kelle sooviks oli kapten kätte saada. Briti sõjalaevastik saatis laeva galeoonile jahti pidama, mis lõppes kapteni ja tema meeskonna hukkamisega.

Kogu eelmise sajandi jooksul sütitas see legend aarete otsijates lootusekiiri. Kuid nagu näitab järgmine aruanne, peaksid niinimetatud aareteotsijad tõsiselt järele mõtlema, enne kui võtavad Kookosesaarel ette kaevamisekspeditsioone. Ajalehe ”The New York Times” 1892. aasta 14. augusti numbris ilmus artikkel, mis kirjeldas kapten August Gisleri püüdeid leida 60000000 [USA] dollari väärtuses kulda, hõbedat ja kalliskive. Jahtides aardeid, eraldas Gisler end tsivilisatsioonist ning elas sellel tühjal džunglisaarel äärmiselt kohutavates tingimustes. Ta kulutas vähemalt 50000 dollari ulatuses raha, otsides aardeid üle 19 aasta. Vaatamata kõikidele oma pingutustele, lahkus Gisler 1908. aastal Kookosesaarelt pankrotistunult ja rõhutuna ning ilma igasuguste aareteta.

See, et Gisler saarelt aardeid ei leidnud, pole sugugi mitte kõikidelt julgust röövinud. Saarele on sõitnud rohkem kui 500 organiseeritud ekspeditsiooni. Niipalju kui teada, pole veel keegi peidetud varandusi leidnud.

Kookosesaare looduseaarded

Viimasel ajal on Kookosesaar hoopis teistsuguseid aarete otsijaid ligi meelitanud. Ökoturiste, loodusteadlasi ja muid teadusinimesi on ahvatlenud selle saare floora ja fauna ning seda ümbritsevates vetes leiduvad aarded.

Saart katab lopsakas troopikataimestik. Seal on määratud umbes 450 putuka ja teiste lülijalgsete liiki, kuid arvatakse, et neid võib seal olla isegi üle 800 liigi. Seal on 28 jõge, mis looklevad ümber mägise maastiku ning langevad võrratute jugadena võimsatelt kaljujärsakutelt.

Üks saare 97 linnuliigist on haldjatiir. Sellel linnul on naljakas komme lennata täpselt inimeste peade kohal, nagu ei kardakski ta saart külastavaid inimesi. Sellest omapärasest harjumusest on see lind ka saanud oma hispaaniakeelse hüüdnime espíritu santo ehk püha vaim, mis viitab Piibli jutustusele Jeesuse ristimisest. (Vaata Matteuse 3:16.)

Kookosesaart ümbritsevad sügavad veed on justkui omaette maailm, mis kubiseb looduse aaretest. Saart külastavate ökoturistide hulgas on ka akvalangiste, kes imestavad selle üle, kui palju seal vasarhailasi on. Vasarhai ja riffhai on neis vetes sagedased külalised ning neid on nähtud ujumas 40—50 isendist koosnevates parvedes. Akvalangistidele avaldab muljet ka vee eriline läbipaistvus. Vetikatest ja planktonist toituvate troopikakalade erksad värvid lausa pimestavad neid.

Costa Ricas on bioloogilisi aardeid alati väga hinnatud. Käesoleval hetkel on 18 protsenti selle maismaast rahvusparkide ja kaitsealade all. Aastal 1978 kuulutati Kookosesaar üheks osaks selle riigi rahvusparkide süsteemist, kuhu kuulub praegu 56 kaitseala. Aastal 1991 laiendati kaitseala ning nüüd hõlmab see ka saart ümbritsevat 24 kilomeetri laiust puhverala. Merekeskkonna patrullimist ja kaitsmist raskendab kaubanduslik kalapüük. Keskkonnakaitsjad kardavad, et piiramatu kalapüük võib tekitada kahju saart ümbritseva veealuse maailma haprale ökosüsteemile.

Veel tänapäevalgi on Kookosesaar tuntud hooplevate piraatide ja nende peidetud varandusest rääkivate lugude poolest. Ikka veel äratab see saar uudishimu ja kütkestab aareteotsijaid kõikjal maailmas. Kuid selle saare suurim rikkus peitub siiski selle loodusvarades.

[Pildi allikaviide lk 25]

Pildid lk. 25—26: loa andnud José Pastora, Okeanos

[Pildid lk 26]

Riffhai (1) ja vasarhai (2,3) ujuvad Kookosesaart ümbritsevates vetes 40—50 isendist koosnevates parvedes