Piibli seisukoht

Mis mõttes võib armastuse Jumalat karta?

”ÕNNIS ON MEES, KES KARDAB JEHOOVAT.” (Laul 112:1)

KUI ”Jumal on armastus”, nagu Piibel seda väidab, miks on teda siis vaja karta? (1. Johannese 4:16.) Peetakse ju armastust ja kartust harilikult kaheks täiesti eri asjaks. Seega, millist osa peaks kartus meie ja Jumala vahelistes suhetes etendama? Miks karta armastuse Jumalat? Et seda paremini mõista, uurigem lähemalt, kuidas on sõna ”kartus” Piiblis kasutatud.

Enamikus keeltes võib sõnadel kontekstist sõltuvalt olla palju tähendusvarjundeid. Näiteks saab mõnes keeles öelda: ”Ma armastan jäätist” ja samuti: ”Ma armastan oma lapsi”. Armastamine on kummaski näites nii tunde intensiivsuselt kui ka laadilt väga erinev. Samamoodi räägib Piibel eri liiki kartustest. Kui seda sõna kasutatakse ühenduses Jumala kummardamisega, ei viita see ei hirmutundele, kohkumusele ega ähvardava karistuse eelaimusele. Pigem seostuvad Jumala kartusega sellised positiivsed tunded nagu aukartus, harras austus ja sügav lugupidamine. Nende üllaste tunnetega kaasneb ka armastus Jumala vastu ja soov olla temaga lähedane, mitte aga tahe tema eest põgeneda või peitu minna.

Jumala kartus tõrjub kõrvale haiglasliku, jõuetukstegeva hirmu. Pidades silmas meest, kes Jumalat kardab, kirjutas laulik: ”Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Jehoova peale!” (Laul 112:7). Me ei kaota sellist sügavat lugupidamist ja harrast austust Jehoova vastu, ähvardagu siis kurjad inimesed või Saatan ise meid millega tahes (Luuka 12:4, 5). Samuti ei pea me pelgama Jumalale palves läheneda. Vastupidi, selles kontekstis ”armastus ajab kartuse välja” (1. Johannese 4:18).

Taevad ja Jumala hiilgus

Vanaaja kuningas Taavet oli jumalakartlik mees. Teda valdas aukartus, kui ta kogu loodu ilu ja keerukuse üle mõtiskles. Ta lausus tundeküllaselt: ”Ma tänan sind, et olen kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi” (Laul 139:14, UT). Öist taevast silmitsedes hüüatas ta: ”Taevad jutustavad Jumala au” (Laul 19:2). Kas sa arvad, et see tundmus kohutas Taavetit? Otse vastupidi, see pani ta Jehoovale kiitust laulma.

Tänapäeval teatakse taevaste kohta palju rohkem, ja see annab meile veelgi enam põhjust aukartust tunda. Hiljuti suunasid astronoomid oma pilgu Hubble’i kosmoseteleskoobi abil sügavaimale universumisse kui kunagi varem. Nad valisid välja niisuguse koha taevas, mille maapinnal asuvad teleskoobid näitasid tühja olevat, ning võtsid Hubble’i teleskoobi fookusse ala, mis paistis sama suur kui väljasirutatud käe peal olev liivatera. Avanes pilt, mis polnud täis tipitud mitte lihtsalt üksikuid tähti, vaid terveid galaktikaid — hiiglasuuri, miljarditest tähtedest koosnevaid süsteeme —, mida inimsilm polnud veel kunagi näinud!

Universumi suurus, salapärasus ja imelisus panevad terase vaatleja aukartust tundma. Ent seesugused imed on vaid Looja au ja väe peegeldus. Piiblis on Jehoova Jumalat nimetatud ”valguse Isaks”, kes ”määrab tähtede arvu ja nimetab neid kõiki nimepidi” (Jakoobuse 1:17; Laul 147:4).

Universumi mõõtmatusest annab tunnistust ka aeg, mis taevaste vahemaade läbimiseks kulub. Valgus neist galaktikatest, mida pildistati Hubble’i kosmoseteleskoobiga, oli läbi universumi rännanud miljardeid aastaid! Kas selle tajumine, kui vastsed ja väikesed meie taevaste igikestvuse kõrval oleme, ei peaks meis tekitama aukartust ja harrast austust selle Isiku vastu, kes tähed lõi? (Jesaja 40:22, 26.) Kui mõistame, et Jumal, kes selle kõik on loonud, ’mõtleb [ka] inimese peale ja hoolitseb tema eest’, süveneb meie lugupidamine oma Looja vastu veelgi ning meis tärkab soov teda tunda ja talle meeldida (Laul 8:4, 5). Jumala kartus, millest Piiblis juttu on, just niisuguses ülimas lugupidamises ja tänumeeles seisnebki.

Andestav Jumal

Me oleme kõik ebatäiuslikud. Isegi kui püüame teha seda, mis on õige, patustame tahtmatult ikkagi. Ent kui seda juhtub, kas peame siis Jumala soosingu kaotamise pärast hirmul olema? Laulik kirjutas: ”Kui sina, Jehoova, hoiaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks!” (Laul 130:3, 4). Kuna Looja on meie vastu sedavõrd lahke ja andestav, paneb see tema kummardajad teda sügavalt hindama ja hardalt austama (Jesaja 54:5—8).

Jumala kartus ajendab meid head tegema ja samas hoiduma tegemast seda, mille Jumal ütleb halva olevat. Meie suhteid oma taevase Isaga võib võrrelda hea inimisa ja tema laste vaheliste suhetega. Lastel läheb mõnikord ehk küll meelest, miks isa ei luba neil tänaval mängida. Ent kui neil tekibki tahtmine sõiduteele palli järele joosta, hoiab isa antud keeld neid ometi tagasi, päästes nad niiviisi võimalikust surmast. Samal kombel võib see, kui täiskasvanu Jehoovat kardab, aidata tal hoiduda sellisest teost, mis võiks hävitada nii tema enda kui ka teiste elu (Õpetussõnad 14:27).

Kartus Jumala kohtumõistmise ees

Seevastu inimesel, kelle südametunnistus teda Jumalale meelepaha valmistamast tagasi ei hoia, on alust hoopis teistlaadi kartuseks. Täpselt nii nagu inimvalitsused karistavad kurjategijaid, on Jumalal õigus astuda tahtlike patustajate vastu, kes ei ilmuta kahetsust. Kuna Jumal on lubanud kurjusel ajutiselt kesta, on mõned inimesed oma pahategudes lausa paadunud. Kuid Piibel näitab selgelt, et ühel päeval, mis peatselt saabub, puhastab Jumal maa kõigist kurjadest (Laul 37:9, 10; Koguja 8:11; 1. Timoteosele 5:24). Õelatel, kes ei kahetse, on põhjust karta Jumala karistust. Kuid Piibel ei soovita meil karta Jumalat kaugeltki mitte sellisel viisil.

Piiblis on Jehoova kartus seostatud hoopis kõige sellisega, mis meie elu meeldivaks teeb: laulmise, rõõmu, kindlustunde, tarkuse, pikaealisuse, usalduse, heaolu, lootuse ja rahuga, kui nimetada vaid mõningaid asju.a Kui käime jätkuvalt Jehoova kartuses, võime niisuguseid õnnistusi nautida igavesti (5. Moosese 10:12—14).

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 26]

Loa andnud Anglo-Australian Observatory, David Malini foto