Vihmametsad rünnaku all

OLI kord aeg, mil meie planeeti vöötas lai haljasroheline vaip. Selle kangas oli kootud kõikvõimalikest puudest, pitsiliseks kaunistuseks laiad jõed.

See oli otsekui hiigelsuur looduslik kasvuhoone — täis ilu ja kirevat küllust. Seal elas pool maailma looma-, linnu- ja putukaliikidest. See piirkond, mis ometi oli lopsakaim kogu maakeral, oli samas ka habras ja tundlik — tundlikum, kui keegi oleks osanud arvata.

Troopiline vihmamets, nagu me nüüd seda nimetame, paistis mõõtmatult suure ja praktiliselt hävitamatuna. Kahjuks see polnud tõsi. Kõige esimesena hakkas vihmamets kaduma Kariibi mere saartelt. Juba 1671. aastal — kümme aastat enne dronti väljasuremista — neelasid suhkrurooistandused enda alla Barbadose metsad. Sama juhtus ka teistel selle piirkonna saartel, otsekui eelmänguna globaalsele suundumusele, mis on hoogustunud käesoleval 20. sajandil.

Tänapäeval katavad troopilised vihmametsad kõigest 5 protsenti maakera pinnast, võrreldes 12 protsendiga sajand tagasi. Ja igal aastal raiutakse või põletatakse mets maha 130000-ruutkilomeetrisel (rohkem kui Inglismaa suurusel) maa-alal. Selle hirmuäratava hävitustempo tõttu ähvardab vihmametsa ja selle elanikke sama saatus kui dronti. ”On võimatu kindlalt öelda, et selleks või selleks aastaks on metsad hävinud, ent kui olukord ei muutu, kaovad need kindlasti,” hoiatab Philip Fearnside, Brasiilia vihmametsa-uurija. Diana Jean Schemo teatas mullu oktoobris: ”Viimaste nädalate andmed osutavad, et käesoleval aastal on Brasiilias toimunud suuremad põlengud kui Indoneesias, kus suitsuvaip mähkis endasse suuremad linnad ning kust suits levis teistessegi riikidesse. .. Amasoonias on eelmise aastaga võrreldes 28 protsenti rohkem põlenguid, nagu näitavad satelliitidelt saadud andmed, ja metsade hävitamistempo on 1994. aastal (mille kohta on olemas kõige viimased andmed) kasvanud 1991. aastaga võrreldes 34 protsenti.”

”Kõrbes kasvavad puud”

Miks hävivad vihmametsad, mis sajand tagasi olid veel praktiliselt puutumatud, nii kiires tempos? Ei ole ju parasvöötme metsad, mis katavad 20 protsenti maakera pindalast, viimase 50 aasta jooksul märkimisväärselt kahanenud. Mis teeb vihmametsad nii kaitsetuks? Vastus peitub nende ainulaadsuses.

Arnold Newman ütleb oma raamatus ”Tropical Rainforest”, et vihmametsi on tabavalt nimetatud ”kõrbes kasvavateks puudeks”. Ta selgitab, et mõningates Amazonase jõgikonna ja Borneo piirkondades ”võrsuvad suured vihmametsad üllataval kombel peaaegu paljal valgel liival”. Kuigi enamik vihmametsi ei pruugi kasvada liival, on pea kõigi kasvupinnas väga toitainevaene ja väga õhuke. Samal ajal kui parasvöötme metsade pindmine mullakiht võib ulatuda kahe meetrini, on vihmametsade oma harva üle viie sentimeetri sügavune. Kuidas siis saab sedavõrd viletsas kasvukeskkonnas mühada maailma kõige lopsakam taimestik?

Teadlased leidsid sellele mõistatusele lahenduse 1960.—1970. aastatel. Nad avastasid, et vihmamets on nii-öelda iseenda toidulaud. Enamik taimedele vajalikest toitainetest on pärit metsaalust katvast oksa- ja lehekõdust, mis tänu pidevale kuumusele ja niiskusele termiitide, seente ja teiste organismide abil kiirelt lagundatakse. Mitte millelgi ei lasta raisku minna, kõik suunatakse uuesti ringlusesse. Puuvõrade lehiskuplist ja mullapinnast auruva vee näol läheb vihmametsas taas ringlusesse kuni 75 protsenti maha langenud sademetest. Hiljem aga kastavad selle protsessi tulemusena moodustunud pilved jälle metsa.

Ent sellel imelisel süsteemil on oma Achilleuse kand. Kui süsteemi kahjustused on liiga suured, ei suuda see taastuda. Kui võtta maha väike lapike vihmametsa, taastub see mõne aasta pärast ise; ent kui teha lagedaks suur piirkond, võib juhtuda, et see ei taastu enam kunagi. Tugevad vihmad uhuvad toitained minema ja kuum päike kõrvetab õhukest mullakihti, kuni lõpuks suudavad seal kasvada vaid koredad kõrrelised.

Põllumaa, puit ja hamburgerid

Arengumaadele, kus on puudus põllumaast, paistsid nende hiigelsuured puutumata metsaalad just parajad palad ekspluateerimiseks. Leiti ”lihtne” lahendus ning vaest, maata rahvast kutsuti üles raadama metsamaad ja nõudlema tähistatud maatükki endale — umbes samamoodi nagu siis, kui Euroopast väljarännanud hõivasid Ameerika lääneosa. Tagajärjed olid aga traagilised nii metsale kui põllumeestele endile.

Lopsakast vihmametsast võib jääda mulje, et seal võib kasvada ükskõik mis. Ent kui puud on maha võetud, hajub peatselt ka lõpmatu viljakuse illusioon. Victoria, aafriklanna, kelle harida on väike maalapp, mille tema perekond on hiljaaegu nõuelnud, selgitab, milles probleem seisneb.

”Hiljaaegu raius mu äi maha ja põletas selle lapi metsa, et saaksin istutada maapähkleid, maniokki ja banaane. Sel aastal peaks tulema väga hea saak, ent kahe-kolme aasta pärast on maapind kurnatud ja me peame raadama uue lapi. See on raske töö, kuid meil ei ole muud võimalust eluspüsimiseks.”

Victoria ja tema pere sarnaseid aleviljelejaid on vähemalt 200 miljonit! Ja nende arvele langeb 60 protsenti igal aastal hävivast vihmametsast. Kuigi need rändpõllumehed eelistaksid kergemat maaviljelusvormi, pole neil teist valikut. Neile, kellele iga päev tähendab võitlust ellujäämise nimel, on vihmametsade säilitamine üle jõu käiv luksus.

Samal ajal kui enamik talunikke langetab metsa taimekasvatuseks, on ka neid, kes raadavad seda karjamaaks. Kesk- ja Lõuna-Ameerika vihmametsades ongi karjakasvatus teine peamine metsade hävingu põhjus. Tavaliselt jõuab sealt pärit veiseliha viimaks otsaga Põhja-Ameerikasse, rahuldamaks kiirtoidukettide ablast isu odava hamburgeriliha järele.

Karjakasvatajad põrkavad aga lõppude lõpuks kokku sama probleemiga millega väiketalunikudki. Vihmametsa tuhast võrsunud karjamaa suudab harva toita kariloomi kauem kui viis aastat. Vihmametsade muutmine hamburgerilihaks võib mõnele üksikule küll tulu tuua, kuid see on küll kindlasti üks pillavamaid toiduainete tootmise viise, mille peale inimene eales on tulnud.b

Kolmas suurem oht on vihmametsa ülestöötamine küttepuu või tarbepuidu saamiseks. Asi ei ole niivõrd selles, et raiumine iseenesest hävitaks vihmametsa. On kompaniisid, kes raiuvad üksikuid majandusliku tähtsusega puuliike nii, et mets taastub peagi. Ent kaks kolmandikku 45000 ruutkilomeetrist metsast, kus puidufirmad igal aastal puid langetavad, rüüstatakse nii rängalt, et vaid viiendik puid jääb tööde käigus vigastamata.

”On kohutav näha, kuidas imekaunis mets kontrollimatute raietöödega laastatakse,” ohkab botaanik Manuel Fidalgo. ”Kuigi on tõsi, et ülestöötatud maa-alal võivad võrsuda teised rohttaimed ja puud, on see järelkasv siiski sekundaarne mets — mis on liikide arvu poolest palju vaesem. Kulub sajandeid või isegi aastatuhandeid, enne kui endine mets taastub.”

Puiduvarumisfirmad kiirendavad metsade hävingut ka muul moel. Karjakasvatajad ja rändpõllumehed tungivad uutele metsaaladele peamiselt just neid teid mööda, mille on välja raiunud metsatöölised. Mõnikord sütivad töölistest maha jäänud raiejäätmetest tulekahjud, mille tõttu hävib rohkemgi metsa, kui puiduvarujad on maha raiunud. Borneos hävis 1983. aastal ainuüksi ühes taolises põlengus miljon hektarit metsa.

Mida metsa kaitseks tehakse?

Neid ohte silmas pidades tehakse allesjäänud metsade kaitseks pingutusi. Kuid see on hiiglaslik ettevõtmine. Rahvuspargid küll kaitsevad mõningaid suhteliselt väikseid metsaalasid, kuid paljudes parkides kestab siiani jahipidamine, metsaraie ning alepõllundus. Arengumaadel pole võimalik parkide administratsioonile kuigi palju raha kulutada.

Rahapuuduses vaevlevad valitsused lähevad kergema vastupanu teed ning müüvad rahvusvahelistele kompaniidele raielubasid, kuna sageli on mets peaaegu ainus vara, millega riik saab oma välisvõlgasid tasuda. Ning miljonitel rändpõllupidajatel pole minna kusagile mujale kui vaid sügavamale ja sügavamale vihmametsa.

Kas maailmas, mida vaevab nii palju probleeme, on vihmametsade kaitse üldse sedavõrd tähtis? Millest me nende kadumisega ilma jääme?

[Allmärkused]