Rändasin eemale Kambodža elust ja surmast

JUTUSTANUD WATHANA MEAS

SEE oli aastal 1974, kui olin Kambodžas haaratud võitlusse punaste khmeride vastu. Olin Kambodža armees ohvitser. Kord võtsime lahingus vangi ühe punaste khmeride sõduri. See, mida ta mulle Pol Pothia tulevikuplaanidest rääkis, muutis mu elu ja pani alguse minu pikale rännakule nii maistel kui vaimsetel radadel.

Kuid lubage mul alustada oma rännakute algusest. Sündisin 1945. aastal Phnom Penhi linnas riigis, mille khmerikeelne nimetus on Kampuchea (Kambodža). Mu ema töötas pärastpoole salapolitseis tähtsal ametipostil. Ta oli kuningas Norodom Sihanouki, riigipea eriagent. Kuna ta hoolitses minu eest üksi ja tal oli tihe graafik, tundis ta, et on kohustatud mu ühte budistlikku templisse õppima panema.

Minu budistlik taust

Olin kaheksa aastat vana, kui läksin elama tähtsa buda munga juurde. Sellest ajast kuni aastani 1969 jagasin ennast templi ja kodu vahel. Munk, keda teenisin, oli Chuon Nat, tol ajal kõrgeim budistlik autoriteet Kambodžas. Mõnda aega töötasin tema sekretärina ja aitasin tal tõlkida budistlikku püha raamatut ”Kolm korvi” (”Tipitaka”, sanskritikeelse nimetusega ”Tripitaka”) vanast india keelest khmeri keelde.

Mind pühitseti mungaks aastal 1964 ning olin selles teenistuses 1969. aastani. Sel perioodil vaevasid mind paljud küsimused, nagu näiteks, miks on maailmas nii palju kannatusi ja kust need alguse said. Nägin, kuidas inimesed katsuvad paljudel viisidel oma jumalatele meelepärased olla, ent neil polnud aimugi, kuidas võiksid nood jumalad nende probleeme lahendada. Budistlikest kirjutistest ei suutnud ma rahuldustpakkuvat vastust leida, ka ei suutnud seda teised mungad. Kuna kõik mu illusioonid purunesid, otsustasin templist lahkuda ning ma pöördusingi tagasi ilmalikku ellu.

Lõpuks, aastal 1971, astusin Kambodža armeesse. Sama aasta paiku saadeti mind Vietnamisse ning minu haridust arvesse võttes edutati mind nooremleitnandi auastmesse ja määrati partisaniüksusse. Võitlesime kommunistlike punaste khmeride ja Vietkongi vägede vastu.

Sõda ja muutused Kambodžas

Minust sai karastunud sõjaveteran. Harjusin pea iga päev surma nägema. Osalesin ise 157 lahingus. Ükskord olime sügaval džunglis üle kuu aja punaste khmeride piiramisrõngas. Surma sai rohkem kui 700 meest. Ellu jäi meid vaid umbes 15 — mina olin üks neist, ja ma olin haavatud. Siiski pääsesin eluga.

Üks teine kord, aastal 1974, võtsime vangi ühe punaste khmeride sõduri. Kui teda üle kuulasin, rääkis ta mulle, et Pol Pothil on kavas ära hävitada kõik endised valitsusametnikud, kaasa arvatud need, kes teenivad armees. Ta soovitas mul kõik sinnapaika jätta ja sääred teha. Ta ütles: ”Muuda pidevalt oma nime. Vaata, et keegi ei saaks teada, kes sa oled. Käitu nagu rumal ja harimatu inimene. Ära räägi oma endisest elust kellelegi.” Lasin ta vabaks, et ta saaks koju minna, aga saadud hoiatus jäi mu kõrvu kumisema.

Meile sõduritele oli räägitud, et võitleme oma kodumaa eest, ometi tapsime kambodžalasi. Võimule pürgiva punaste khmeride fraktsiooni liikmed olid ju meie oma rahva seast. Tegelikult on suurem osa Kambodža üheksast miljonist elanikust khmerid, ehk küll enamik neist punaste khmeride hulka ei kuulu. Minu arust oli see kõik mõttetu. Tapsime süütuid talupidajaid, kellel polnud relvi ja keda sõda põrmugi ei huvitanud.

Lahingust tagasipöördumine pani mind alati ahastama. Iga kord olid naised ja lapsed meil vastas, lootes läbematult näha, kas nende mees või isa pöördub tagasi. Pidin paljudele neist ütlema, et nende pereliige on tapetud. Kõige selle juures ei pakkunud budism, niipalju kui ma sellest aru sain, mulle mitte mingit lohutust.

Nüüd tagasi mõeldes näen, kuidas elu Kambodžas muutus. Enne aastat 1970 valitses suhteline rahu ja julgeolek. Enamikul inimestel relva ei olnud; ilma loata seda omada oli seadusevastane. Röövimisi ja vargusi esines vähe. Ent pärast kodusõda, mis algas Pol Pothi ja ta vägede mässuga, muutus kõik. Relvad olid kõikjal. Juba 12- ja 13-aastased noorukid said sõjaväeteenistuseks ettevalmistuse, õppides tulistama ja tapma. Pol Pothi mehed veensid isegi mõningaid lapsi omaenda vanemad ära tapma. Sõdurid võisid lastele rääkida nii: ”Kui armastad oma kodumaad, tuleb sul oma vaenlasi vihata. Kui su vanemad töötavad valitsuse heaks, on nad meie vaenlased ja sa pead nad ära tapma, muidu tapetakse sind ennast ära.”

Pol Poth ja puhastustöö

Aastal 1975 võitis Pol Poth sõja ning Kambodžast sai kommunistlik riik. Pol Poth hakkas puhastama rahvast kõigist üliõpilastest, õpetajatest, valitsusametnikest ja teistest haritud inimestest. Tappa võidi igaüks, kes kandis prille, kuna eeldati, et ta on haritud inimene! Pol Pothi režiimi all sunniti suurem osa inimesi linnadest ära minema ja maale ümber asuma, töötamaks farmides. Kõik pidid ühtemoodi riides käima. Pidime töötama 15 tundi päevas, toitu nappis, ravimeid ega riideid ei olnud, magada saime kõigest 2—3 tundi. Otsustasin oma kodumaalt lahkuda, enne kui on liiga hilja.

Mul oli tolle punaste khmeride sõduri antud nõuanne meeles. Viskasin minema kõik fotod, dokumendid ja muu kraami, mida oleks võidud minu vastu süüdistusmaterjalina kasutada. Kaevasin augu ja matsin osa dokumente maha. Seejärel asusin teele lääne poole Tai suunas. Reisimine oli ohtlik. Pidin vältima teetõkkeid ja olema komandanditunni ajal hästi ettevaatlik, kuna reisida võisid üksnes punaste khmeride sõdurid, ja neilgi pidi selleks olema ametlik luba.

Läksin ühte piirkonda ja elasin mõnda aega ühe oma sõbra pool. Siis asustasid punased khmerid kõik selle paiga elanikud uude kohta ümber. Nad hakkasid õpetajaid ja arste tapma. Põgenesin koos kolme sõbraga. Varjasime end džunglis ja toitusime viljadest, mida võisime puudelt leida. Lõpuks jõudsin ühte väikesesse külla Battambangi provintsis, kus mul elas üks sõber. Üllatuseks sain seal kokku ka selle endise sõduriga, kes oli andnud mulle nõu põgeneda! Kuna olin ta vabaks lasknud, varjas ta mind kolm kuud ühes maa-aluses koopas. Ta käskis ühel lapsel mulle sinna alla toitu visata, kuid koopasse mitte vaadata.

Mõne aja pärast pääsesin sealt edasi ning leidsin üles oma ema, tädi ja õe, kes olid samuti põgenikena teel Tai piiri poole. See oli minu jaoks kurb aeg. Ema oli haige ning suri lõpuks ühes põgenikelaagris oma tõve ja toidunappuse tagajärjel. Ent mu ellu ilmus ka üks valgus- ja lootuskiir. Sain kokku Sopheap Umiga, naisega, kellest sai minu abikaasa. Koos meiega pääsesid üle Tai piiri ka mu tädi ja õde ning me läksime ühte Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põgenikelaagrisse. Meie perekonnale läks Kambodža kodusõda kalliks maksma. Kaotasime 18 pereliiget, surma said ka mu vend ja vennanaine.

Uus elu Ameerika Ühendriikides

Põgenikelaagris kontrolliti meie päritolu ning ÜRO püüdis leida meile sponsorit, et saaksime Ameerika Ühendriikidesse minna. Lõpuks see õnnestuski! Aastal 1980 saabusime St. Pauli linna Minnesotas. Teadsin, et kui tahan oma uuel kodumaal edu saavutada, pean nii ruttu kui võimalik inglise keele ära õppima. Mu sponsor võimaldas mul vaid mõned kuud koolis käia, ehkki mul oleks olnud õigus õppida kauem. Selle asemel muretses ta mulle töökoha: läksin ühte hotelli majahoidjaks. Aga minu puuduliku inglise keele oskuse juures tuli sellest välja üks suur jant. Kui näiteks hotelliomanik palus mul tuua redeli, tõin talle hoopis rämpsu!

Ärevusttekitav külastus

Aastal 1984 käisin tööl öises vahetuses ja magasin päeva ajal. Elasime piirkonnas, kus asiaatide ja mustanahaliste vahelised suhted olid väga pingelised. Kuritegevus ja uimastid olid igapäevaelu osa. Ühel hommikul äratas naine mu kella kümnest üles ja ütles, et ukse taga on üks mustanahaline mees. Ta oli ärevil, kuna mõtles, et see mees oli tulnud meid röövima. Piilusin läbi uksesilma ja nägin seal seismas hästiriietatud mustanahalist meest, portfell käes, ning temaga koos oli üks valge mees. Mulle tundus, et karta pole midagi.

Küsisin, mida ta müüb. Ta näitas mulle ajakirjade ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” numbreid. Ma ei saanud mitte millestki aru. Püüdsin neist keelduda, sest paar kuud varem oli üks protestandist müüja sundinud mind pettusega ühe viieraamatulise sarja eest 165 dollarit maksma. Siiski näitas see mustanahaline mees mulle ajakirjades olevaid illustratsioone. Need pildid olid nii meeldivad ja kaunid! Ja see mees naeratas nii laialt ja sõbralikult. Annetasin siis 1 dollari ja võtsin ajakirjad vastu.

Umbes kahe nädala pärast tuli ta tagasi ja küsis, kas mul on khmerikeelne Piibel. See oli mul tõepoolest olemas, olin saanud selle ühest kristlikust kirikust, aga ma ei mõistnud seda. Mulle avaldas muljet see, et minu juurde tulnud mehed olid kumbki eri rassist. Siis küsis ta minult: ”Kas sa tahad inglise keele ära õppida?” Muidugi mõista ma tahtsin, kuid ma selgitasin talle, et mul pole tundide eest maksmiseks raha. Ta lausus, et on nõus mind ühe Piiblil põhineva väljaande alusel tasuta õpetama. Ehk ma küll ei teadnud, mis usku ta esindab, mõtlesin endamisi, et vähemalt ei tule mul maksta ning saan inglise keeles lugema ja kirjutama õppida.

Õpin inglise keelt ja Piiblit

See oli aeglane protsess. Tema näitas mulle Piibli esimest raamatut, 1. Moosese raamatut, ja siis ütlesin mina selle nime khmeri keeles ”Lo ca bat”. Tema ütles inglise keeles ”Piibel” ja mina ütlesin ”Compee”. Tasapisi hakkasin edusamme tegema ja mul oli tugev motivatsioon. Mul oli tavaks inglise-khmeri sõnaraamat, ajakiri ”Vahitorn”, Pühakirja Uue Maailma Tõlge ja khmerikeelne Piibel tööle kaasa võtta. Töö vaheajal uurisin ja õppisin muudkui inglise keelt, sõna sõna haaval, väljaandeid omavahel võrreldes. See aeglane protsess koos iganädalaste õppetundidega kestis üle kolme aasta. Kuid lõpuks suutsin inglise keeles lugeda!

Mu naine käis ikka veel budistlikus templis ja jättis sinna esivanematele toitu. Muidugi said sellest ainsana kasu kärbsed! Mul oli palju sügavalt sissejuurdunud kahjulikke harjumusi, mille põhjused ulatusid tagasi aega, mil olin alles armees ja budismiga tegelesin. Kui olin munk, oli inimestel kombeks ohvreid tuua, kaasa arvatud sigarette. Nad uskusid, et kui munk sigaretti suitsetab, on see sama hea, kui suitsetaksid nende omad esivanemad. Nii sai minust nikotiinisõltuvuse ohver. Armees jälle jõin liiga palju ja suitsetasin oopiumi, et lahinguteks julgust saada. Kui hakkasin Piiblit uurima, oli mul seega tarvis palju muudatusi teha. Just sel ajal avastasin, kui suur abi on palvest. Kõigest mõne kuuga sain oma halbadest harjumustest lahti. Kuidas see küll ülejäänud pereliikmetele meeldis!

Mind ristiti tunnistajana 1989. aastal Minnesotas. Umbes sel ajal sain teada, et Californias Long Beachis on khmerikeelne tunnistajate grupp ja ka palju Kambodža päritolu inimesi. Olles naisega asja arutanud, otsustasime Long Beachi kolida. Missuguseid tulemusi see muudatus küll tõi! Kõigepealt ristiti mu õde, siis tädi (kes on praegu 85-aastane) ja abikaasa. Seejärel mu kolm last. Tagatipuks abiellus mu õde ühe tunnistajaga, kes teenib praegu kogudusevanemana.

Elu siin Ameerika Ühendriikides on toonud meile palju katsumusi. Oleme saanud tunda tõsist majanduslikku kitsikust ja tervisehäireid, ent Piibli põhimõtetest kinni pidades oleme säilitanud usalduse Jehoova vastu. Jumal on õnnistanud minu pingutusi vaimses vallas. Aastal 1992 määrati mind koguduse teenistusabiliseks ja 1995. aastal sain siin Long Beachis kogudusevanemaks.

Praeguseks on minu pikk rännak, mis algas siis, kui olin buda munk ja seejärel ohvitser sõjast laastatud Kambodža lahinguväljadel, lõppenud rahuliku ja õnneliku eluga meie uues kodus uuel kodumaal. Ja meil on nüüd usk Jehoova Jumalasse ja Kristusesse Jeesusesse. Teadmine, et Kambodžas käib seniajani tapmine, teeb mulle haiget. Ent seda rohkem põhjust on nii mu perel kui mul endal oodata tõotatud uut maailma ja jagada teistelegi teadmisi selle maailma kohta, kus pole enam sõdu ja kus kõik inimesed armastavad tõepoolest oma ligimest nagu iseennast! (Jesaja 2:2—4; Matteuse 22:37—39; Ilmutuse 21:1—4.)

[Allmärkus]

[Kaart/pilt lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VIETNAM

LAOS

TAI

KAMBODŽA

Battambang

Phnom Penh

Ajal, mil olin buda munk

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 18]

Koos perega kuningriigisaali juures