Kui suurt huvi tunnevad noored usu vastu?

”ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

NENDE 750000 noore jaoks, kes kohal viibisid, kujutas see endast õhtut täis eufooriat. Nad lehvitasid lippe, laulsid ja plaksutasid. Õhk kirendas laserikiirtest ja ilutulestikust ning muusikud kütsid rahvast üles. Valitses niisugune õhkkond, nagu olnuks tegu ”hiiglasuure improviseeritud diskoteegiga”. Lõpuks tuli ülistushüüete saatel lavale mees, keda oli oodatud.

Kas jutt on mõne rokkansambli maailmaturnee algusest? Ei. Niisugune oli hoopis usuline rahvakogunemine, mis Pariisis Katoliku Maailma Noorte päevade raames toimus, ning mees, keda oodati, polnud keegi muu kui paavst Johannes Paulus II!

Mõnedele inimestele võib tunduda kummaline, et noored taoliste religioossete pidustuste vastu huvi tunnevad. Kuid massiteabevahendid räägivad koguni noorte usulisest ärkamisest.

Asja väline külg

Pealtnäha paistab religioon üsna heas seisukorras olevat. Umbes 68 protsenti Euroopa noortest ütleb end kuuluvat mõnda kirikusse ja Iirimaal on see protsent üle 90. Endises Nõukogude Liidu vabariigis Armeenias, kus varem religiooni üldiselt mineviku igandiks peeti, ütles üks preester varem tühjade, kuid nüüd rahvast täis kirikute kohta järgmist: ”Olen hämmastunud, kuivõrd usk nooremat põlvkonda köidab.”

Paljudes maades on leidnud massiteabevahendites laialdast kajastamist see, et noored seovad end sektide ja karismaatiliste gruppidega. Niisugused religioossed pidustused, nagu artikli alguses mainitu, on populaarsed. Ent mis saab siis, kui heita pilk pealispinna alla?

Uurime asja lähemalt

Asja lähem uurimine toob ilmsiks, et 1967. aastal uskus Prantsusmaa noortest Jumalat 81 protsenti, kuid 1997. aastal oli see protsent rohkem kui poole võrra väiksem. Kogu Euroopa noorsoost usub isikulist Jumalat vaid 28 protsenti. Seega pole üllatav, et vaid 12 protsenti Euroopa noortest palvetab tihti. Kuidas peegeldub see kõik selles, kuidas noored religiooni suhtuvad?

Taani noortest väidab end riigikirikusse kuuluvat 90 protsenti. Kiriku tegevaks liikmeks peab end aga ainult 3 protsenti. Prantsusmaa katoliku ajalehe ”La Croix” korraldatud küsitlus näitas, et 70 protsenti prantsuse noortest väidab, et religioon ei etenda nende elus praktiliselt mingit rolli. Kolm neljandikku neist pidas isiklikku kogemust mingi kiriku õpetustest tähtsamaks. Samalaadne on olukord enamikus Euroopa riikides.

Miks noored kirikutest ära lähevad? Enamik neist ei pea suuremaid religioone eriti usaldusväärseks. Prantsusmaal näiteks mõtleb suurem osa noori, et religioon tekitab maailmas lõhesid. Lisaks sellele mõtlevad üsna paljud noored samamoodi nagu 15-aastane katoliiklane Judith, kes elab Hispaanias. Ta ütles: ”Ma pole nõus sellega, mida kirik moraali kohta ütleb.” Samamoodi peab 20-aastane Joseph, kes on pärit Taivanilt, religiooni ”liiga traditsionaalseks”. Ent kui enamik noori pole oma kiriku õpetustega nõus, mida nad siis usuvad?

Religioon à la carte

Praegusajal valivad noored oma usulised tõekspidamised nii, nagu valiksid nad menüüst roogi. Üks ajakiri nimetas seda religioosseks ”kombeks à la carte”. Üks katoliku ajakiri osutas sellele kui ”religioossele vaateakende silmitsemisele”. Ideed, mis hakkasid tasapisi juba moest minema, on nüüd minev kaup. Nii usub umbes 33 protsenti Euroopa noortest amulettide väesse, 40 protsenti usub, et ennustajad võivad tulevikku ette kuulutada, ning 27 protsenti usub, et tähed mõjutavad inimeste elu. Ka niisugustel ideedel nagu reinkarnatsioon on praegu paljude Euroopa noorte uskumustes oma kindel koht.

Erisuguseid usulisi tõekspidamisi on nii palju, et iga noor võib valida just need ideed, mis talle meeldivad. Vähesed usuvad, et ainult üks religioon esindab tõde. Taolise suva järgi valimise tagajärjel on noorte usuliste tõekspidamiste vahel üha raskem erinevusi märgata. Seetõttu räägivad sotsioloogid nüüd traditsiooniliste usutunnistuste ”jätkuvast kõrvaleheitmisest” ehk ”üldisest kadumisest”. Kuidas traditsioonilised kirikud niisugusele vaimsele õhkkonnale reageerivad?

Kirikud otsivad noori

Kirikud leiavad, et noorte huvi on raske köita. Üks Prantsuse preester, kes käis Pariisis Katoliku Maailma Noorte päevade pidustustel, küsis kohalviibivat rahvamurdu vaadates: ”Kust on kõik need noored tulnud? Minu kirikutes pole noori üldse. Ma ei näe neid kunagi.” Püüdes köita ja hoida noorte tähelepanu, on katoliku kirik asunud oma sõnumi esitusviisi ja pakendit muutma.

”Kirik muudab stiili!” teatas Prantsuse ajaleht ”Le Figaro”. 12. Maailma Noorte päevade pidustuste korraldamiseks Pariisis kasutas kirik nende asutuste teenuseid, kes on kogenud rokk-kontsertide organiseerijad. Enam kui 100 riigist tulnud noorte lõbustamiseks lavastati üle 300 show ning moeloojad valmistasid vaimulikele spetsiaalsed rõivad.

Mõistmata tänapäeva noorte probleeme, ent tundes vajadust kohaneda, on paljud religioonid muutumas segauskudeks, mis sisaldavad natuke kõike. Niisuguse toimimisviisi kommentaariks ütles vaimulik Michel Dubost, Pariisis toimunud Maailma Noorte päevade pidustuste organiseerija: ”Muidugi meeldiks mulle, et kõik, kes on ristitud, oleksid Kristusele ustavad. Ent isegi kui nad seda ei ole, on neil kirikus oma koht.”

Noored otsivad vastuseid

Tõstes esile seda, et noored tõepoolest otsivad vastuseid, kirjeldas üks ajaleht noorte kohalviibimist sel Pariisi religioossel pidustusel kui ”tungivat soovi usku saada, mitte seda väljendada”. Kas katoliku kirik vastas sellele palvele?

Kui jätta kõrvale suurte religioossete pidustuste fassaad ja vaadata selle näilisuse taha, mida üks katoliku ajaleht nimetas ”optiliseks illusiooniks”, mis jääb siis alles? Prantsuse ajaleht ”Le Monde” kommenteeris, et pealispinna all ”puudub tegelik sisu”.

Ehkki serveering on tähtis, peab roog ka toitev olema. Noorte küsimused elu mõtte kohta nõuavad vastuseid, mis oleksid vaimselt toitvad. Pealtnäha ilusad, kuid sisutud vastused, mida noortele pakutakse, neid ei rahulda.

Kuna säärastel religioossetel üritustel tegelik tuum puudub, kas avaldavad nad siis tänapäeva noortele üldse mingit püsivat mõju? Prantsuse sotsioloog Danièle Hervieu-Léger märkis: ”On vähe tõenäoline, et need vaatemängulised üritused ühiskonnas midagi kestvalt muudavad.” Kust võivad siis noored oma küsimustele rahuldavad vastused leida?

Rahuldavad vastused

Aastal 1997 avaldas Prantsuse ajakiri ”Le Point” artikli raskustest, millega noored silmitsi seisavad. Lisaks küsimustele elu mõtte kohta, mis enamikku noori huvitavad, puutuvad noored kokku ka kuritegevuse ja vägivallaga. Kas neis olukordades on võimalik toime tulla? Selle ajakirja artikkel selgitas: ”Kui David oli 30-aastane, hakkas talle muret tegema kahju, mille käes ta alkoholi, narkootikumide ja vägivaldse käitumise tõttu kannatas. Jehoova tunnistajad külastasid teda ja näitasid talle, kuidas on võimalik puhtaks saada. Ta hakkas Piiblit uurima ja pöördus. Ta maksis ära oma hasartmänguvõlad ning tasus võlad ka kõigile neile, kel polnud aimugi, et ta neid pokkerimängus tüssanud oli. Enam ta ei suitseta, ei joo ega kakle.”

Rääkides teistest noortest, kes koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurisid, kirjutas artikkel: ”Nad on leidnud vastused kõigile oma küsimustele.” Üks noor tunnistaja ütles lihtsalt: ”Kui Piibel on tõtt rääkinud kaks tuhat aastat, miks peaksin ma siis juhatuse saamiseks kuskile mujale pöörduma?”

Jumala Sõnas on kirjas sõnum noorte jaoks. Selle praktilised nõuanded aitavad neil praegusaja probleemidega toime tulla. Samuti annab see neile kindla aluse uskuda, et tulevikus valitseb rahu ja inimesed elavad koos kui üks vennaskond. Selles pidevalt muutuvas maailmas on Piiblil põhinev lootus meile ’kindlaks ja tugevaks hinge ankruks’, mis annab kindlustunde ja toob lohutust (Heebrealastele 6:19). Sajad tuhanded noored on leidnud oma elule tõelise mõtte, kui nad on koos Jehoova tunnistajatega isiklikult Piiblit uurinud. Nad on oma silmaga näinud, kuidas Piibel saadab korda muutusi, mis pole sugugi vaid pinnapealsed. Kui noored võtavad omaks Piibli vastused, leiavad nad ka tõelise usu.

[Pilt lk 12]

Usulised pidustused tõid Pariisi tuhandeid noori

[Pilt lk 13]

Maailma Noorte päevad Pariisis: kas tõeline usuline ärkamine?