Säilitagem haige väärikus
KAKS päeva pärast seda, kui Lõuna-Aafrika Vabariigis uus peaminister valiti, viis Sally oma mehe neuroloogi juurde. Kui neuroloog Alfie’lt valimiste tulemuste kohta päris, vaatas too ainitisel pilgul enda ette ega suutnud vastust anda. Teinud seejärel põhjalikud aju-uuringud, hüüatas neuroloog võrdlemisi taktitundetult: ”See mees oskab vaevalt kokku liita, palju on kaks pluss kaks. Tema mõistus on täiesti segi.” Seejärel andis ta Sallyle nõu: ”Ajage oma rahaasjad korda! See mees siin võib teie vastu tegutsema hakata ja vägivaldseks muutuda.”
”Võimatu, et minu mees selliseks muutub!” vastas Sally. Sally vastuväide pidas paika — Alfie ei muutunud iial tema vastu vägivaldseks, ehkki mõned Alzheimeri tõbe põdejad lähevad tõepoolest agressiivseks. (Tihti on põhjuseks frustratsioon, mida mõnikord saab leevendada sellega, kuidas Alzheimeri tõbe põdejat koheldakse.) Ehkki neuroloogil õnnestus Alfie haigusele diagnoos panna, jättis ta ilmselt kahe silma vahele vajaduse säilitada haige väärikus. Vastasel korral oleks ta Sallyle nelja silma all olles Alfie seisundi kohta lahkelt seletust andnud.
”Mistahes liiki dementsuse all kannatajate olulisim vajadus on säilitada enda väärikus, lugupeetus ja hea enesehinnang,” öeldakse raamatus ”When I Grow Too Old to Dream”. Alzheimeri Tõve Londoni Ühingu nõuandelehel suhtlemise kohta selgitatakse üht tähtsat haige väärikuse säilitamise moodust: ”Ära mitte kunagi lahka [Alzheimeri tõbe põdeja] seisundit teiste keskel viibides, otsekui teda polekski seal. Kui ta ka juttu ei mõista, võib ta siiski tajuda, et see puudutab kuidagi teda, ning tunda end alavääristatuna.”
Tõsiasi on see, et mõned Alzheimeri tõbe põdejad siiski mõistavad, mida teised nende kohta ütlevad. Näiteks Austraalias läks üks haige koos oma naisega Alzheimeri tõve ühingu koosolekule. Hiljem märkis ta: ”Põetajatele jagati õpetust, mida teha ja kuidas seda teha. Minus tekitas nördimust see, et viibisin kohal, aga mitte keegi ei rääkinud haigest endast. [———] Olen nii pettunud. Kuna mul on Alzheimeri tõbi, on see, mida mina ütlen, tähtsusetu: mitte keegi ei võta mind kuulda.”
Ole positiivne
On olemas mitmeid võimalusi, kuidas aidata oma positiivse suhtumisega haigete väärikust säilitada. Nad vajavad ehk abi, et tulla toime oma igapäevaste toimingutega, mis neile enne nii lihtsad tundusid. Kui nad näiteks varem olid tublid kirjakirjutajad, siis võid ehk istet võtta ja aidata neil murelike sõprade kirjadele vastata. Oma raamatus ”Alzheimer’s—Caring for Your Loved One, Caring for Yourself” annab Sharon Fish Alzheimeri tõbe põdejate abistamiseks praktilist nõu: ”Võtke koos ette midagi mõttekat ja viljakat, mida on kerge teha: nõudepesemine ja -kuivatamine, põrandapühkimine, pesu kokkulappamine, söögivalmistamine.” Seejärel selgitab ta: ”Alzheimeri tõbe põdeja ei suuda ehk kogu maja koristada või kogu einet valmistada, ent need võimed kaovad tavaliselt pikkamööda. Sa võid ergutada teda kasutama võimeid, mis pole veel kahjustunud, ning aidata neil säilida võimalikult kaua. Seda tehes aitad oma lähedasel säilitada ka hea enesehinnangu.”
Võib-olla pole mõned tööd Alzheimeri tõbe põdejal küll päris nõuetekohaselt tehtud, nii et sul tuleb ehk põrand veel kord üle pühkida või nõud uuesti pesta. Ent kui sa sellegipoolest lased haigel tunda end ka edaspidi kasulikuna, võimaldad sa tal elust rahuldust leida. Kiida teda ka siis, kui töö päris nõuetele ei vasta. Pea meeles, et ta on oma kahanevate võimete piires andnud parima. Alzheimeri tõbe põdejad vajavad pidevalt julgustust ja kiitust — seda veelgi rohkem siis, kui neil üha vähem ettevõtmisi korda läheb. ”Mistahes hetkel — üsnagi ettearvamatult — võib vallata neid tunne, et nad on täiesti kasutud,” ütleb Kathy, kelle 84-aastane abikaasa põeb Alzheimeri tõbe. ”Põetajal tuleb otsekohe olukorda kergendust tuua, kinnitades haigele südamlikult, et ta on tubli.” Sama mõtet väljendatakse raamatus ”Failure-Free Activities for the Alzheimer’s Patient”: ”Meil kõigil on tarvis kuulda, et me töös tublid oleme, aga dementsust põdejail on see tarvidus eriti suur.”
Mida teha, kui käitumine piinlikkust tekitab
Põetajad peavad teadma, mida ette võtta, kui lähedase inimese käitumine piinlikkust tekitab. Üheks suuremaks kartuseks on, et haigel esineb avalikus kohas olles inkontinentsust (uriini- ja roojapidamatust). Dr Gerry Bennett selgitab oma raamatus ”Alzheimer’s Disease and Other Confusional States”: ”Seda nähtust ei esine just sageli ning tavaliselt saab seda ennetada või ohjeldada. Samuti ei tohi unustada mõõdutunnet, sest muret ei peaks valmistama mitte niivõrd nähtus iseenesest või võimalikud pealtnägijad, kuivõrd haige inimese väärikuse kadumine.”
Taolise piinlikkusttekitava vahejuhtumi korral ära haigega tõrele. Selle asemel püüa järgida sellist nõuannet: ”Jää rahulikuks ja asjalikuks ning pea meeles, et inimene ei tee tahtlikult pahandust. Lisaks on nad palju tõenäolisemalt koostöövalmid siis, kui sa oled leebe ja kindel, aga mitte siis, kui oled ärritatud ja kannatamatu. Tee kõik, mis suudad, et see probleem teie suhteid ei rikuks.” (Inkontinentsust käsitlev nõuandeleht, väljaandja Alzheimeri Tõve Londoni Ühing.)
Kas nad ikka vajavad parandamist
Tihtilugu ütlevad Alzheimeri tõbe põdejad midagi ebaõiget. Näiteks võivad nad öelda, et nad ootavad külla sugulast, kes tegelikult on juba ammu surnud, või siis võivad nad kannatada hallutsinatsioonide all, nähes seda, mis on vaid nende kujutluses. Kas on alati tingimata tarvilik Alzheimeri tõbe põdejat parandada, kui ta väljendab mingit ebaõiget seisukohta?
”On lapsevanemaid,” selgitab Robert T. Woods oma raamatus ”Alzheimer’s Disease—Coping With a Living Death”, ”kes ei suuda hoiduda oma lapsi parandamast iga kord, kui need mingit sõna valesti hääldavad või grammatikavea teevad. [—] Tihti on tagajärjeks tõrges endassetõmbunud laps, kes leiab, et püüdeid end väljendada mitte ei hinnata, vaid lämmatatakse. Sama lugu võib juhtuda Alzheimeri tõbe põdejaga, keda pidevalt parandatakse.” On huvitav, et Piibel annab laste kohtlemise kohta nõu: ”Isad, ärge ärritage oma lapsi, et nad ei läheks araks!” (Koloslastele 3:21). Kui pidev parandamine juba lapsi ärritab, kuivõrd enam veel täiskasvanut! ”Pea meeles, et haige on täiskasvanu, kes on saanud tunda sõltumatust ja kordaminekuid,” manitseb Lõuna-Aafrika Vabariigis välja antav ”ARDA Newsletter”. Pidev parandamine mitte ainult ei ärrita Alzheimeri tõbe põdejat, vaid võib ka põhjustada temas depressiooni või koguni agressiivsust.
Selle kohta, kuidas suhtuda Alzheimeri tõbe põdeja piiratud võimetesse, võib saada õpetust Jeesuselt Kristuselt. Tema ei hakanud igat oma jüngrite ekslikku seisukohta otsekohe parandama. Tegelikult hoidis ta nende eest mõnikord teadmisi varjul, sest nad polnud neist veel suutelised aru saama (Johannese 16:12, 13). Kui Jeesus võttis arvesse tervete inimeste piiratust, kuivõrd enam peaksime olema valmis kohanema raskesti haige täiskasvanu kummaliste, ent kahjutute seisukohtadega! Kui me püüame haigele mingis küsimuses tõde selgeks teha, võib juhtuda, et me ootame — või nõuame — temalt enamat, kui ta suuteline on. Miks mitte vaikida või taktitundeliselt jutuainet vahetada, selle asemel et vaidlusesse laskuda? (Filiplastele 4:5.)
Mõnikord paistab olevat kõige armastusväärsem haige hallutsinatsioonidega näiliselt kaasa minna, selle asemel et üritada teda veenda, et tegemist pole reaalsusega. Näiteks võib Alzheimeri tõbe põdejat muuta rahutuks see, et ta ”näeb” mingit metslooma või kujutleb kardina taga olevat sissetungija. Siis pole õige aeg üritada midagi loogiliselt põhjendada. Pea meeles, et see, mida ta oma kujutluses ”näeb”, on talle reaalsus, nii et tema tõelisi hirmutundeid on vaja leevendada. Ehk oleks sul tarvis kardina taha vaadata ja seejärel lausuda: ”Kui sa teda jälle ”näed”, siis ole hea, ütle mulle, et saaksin appi tulla.” Kui toimid vastavalt haige nägemusele, jätad talle ”tema mõistusest esilekerkivate kohutavate ja hirmutekitavate viirastuste suhtes üleolekutunde. [—] Ta teab, et võib sinule loota”, selgitavad doktorid Oliver ja Bock oma raamatus ”Coping With Alzheimer’s: A Caregiver’s Emotional Survival Guide”.
”Me kõik eksime palju”
Kõiki eelmainitud nõuandeid rakendada võib olla raske, eriti kui inimesed on tööga koormatud või kui nende kanda on ka teisi perekondlikke kohustusi. Frustreeritud hooldaja võib ehk mõnikord kaotada enesekontrolli ega suuda Alzheimeri tõbe põdejat väärikalt kohelda. Kui seda juhtub, on sul tähtis mitte lasta end liigsel süükoormal rõhuda. Pea meeles, et haiguse iseloomu tõttu unustab haige vahejuhtumi tõenäoliselt õige pea.
Lisaks tõdeb Piibli kirjutaja Jakoobus: ”Me kõik eksime palju. Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees” (Jakoobuse 3:2). Kuna mitte ükski põetaja pole täiuslik inimene, on normaalne, et Alzheimeri tõbe põdeja hooldamise rasket ülesannet täites võib ette tulla eksimusi. Järgnevas artiklis vaatleme teisi tegureid, mis on põetajatel aidanud Alzheimeri tõbe põdeja hooldamisega toime tulla ja sellest koguni rõõmu tunda.
[Väljavõte lk 9]
Haiged tunnevad end hästi, kui neid pidevalt julgustada ja kiita
[Väljavõte lk 9]
Haige võib olla suuteline mõistma, millest on jutt. Seepärast ära mitte kunagi lahka tema haigevoodi juures ta tervislikku seisundit ega tee inetuid märkusi
[Kast lk 6]
Kas sellest tuleks haigele rääkida?
PALJUD põetajad ei tea, kas tuleks või ei tuleks oma lähedasele rääkida sellest, et too põeb Alzheimeri tõbe. Kui otsustad rääkida, siis kuidas ja millal peaks seda tegema? Alzheimeri tõbe põdejate probleemidega tegeleva Lõuna-Aafrika Vabariigi ühingu teabelehes on toodud ära järgmised huvipakkuvad mõtted ühelt lugejalt:
”Mu abikaasa on põdenud Alzheimeri tõbe umbes seitse aastat. Praegu on ta 81 aastat vana ning õnneks halveneb ta tervislik seisund väga aeglaselt. [———] Pikka aega tundus mulle, et oleks julm öelda talle, et tal on Alzheimeri tõbi, seepärast ajasime läbi tema enda vabandava väljendiga: ”Mida saabki 80-aastaselt oodata!””
Seejärel viitab see lugeja raamatule, kus soovitati haigele tema haigusest lahkesti ja lihtsal viisil kõnelda. Tema aga hoidus seda tegemast, kartes, et selle nõuande järgimine mõjuks abikaasale hävitavalt.
Ta jätkab: ”Siis ühel päeval väljendas mu abikaasa kartust, et ta võib sõpraderingis viibides end narriks teha. See oli sobiv võimalus! Niisiis, (külm higi otsaees) põlvitasin ta kõrvale ning rääkisin talle, et ta põeb Alzheimeri tõbe. Tema muidugi ei suutnud mõista, mis see on, kuid ma seletasin, et see on haigus, mille tõttu tal on raske teha seda, mis varem nii kerge tundus, haigus, mille tõttu ta kipub unustama. Näitasin talle vaid kahte lauset brošüürist ”Alzheimer’s: We Can’t Ignore It Anymore”: ”Alzheimeri tõbi märgistab ajufunktsioonide häireid, mis põhjustavad mälu kadumist ja vaimsete võimete tunduvat vähenemist. [———] See on haigus, SEE POLE VANANEMISEGA KAASNEV NORMAALNE NÄHTUS.” Lisaks kinnitasin talle, et ta sõbrad teavad tema haigust ning on seega mõistvad. Ta mõtles selle üle veidi järele ning hüüatas siis: ”Kui hea, et asi selgus! Sellest on kindla peale abi!” Võite kujutleda, mida ma tundsin, nähes, millist tohutut kergendust see teadmine talle tõi!
Nüüd siis saan ma iga kord, kui miski paistab teda ärritavat, teda emmata ning lausuda: ”Pea meeles, asi pole sinus. Su elu teeb raskeks see hirmus Alzheimeri tõbi”, ja ta rahuneb otsekohe.”
Muidugi mõista on iga Alzheimeri tõve juhtum isesugune. Ka on põetajate ja haigete vahelised suhted erisugused. Seega on sinu isiklik asi, kas sa otsustad oma lähedasele rääkida või mitte rääkida, et tal on Alzheimeri tõbi.
[Kast lk 8]
Kas see on ikka Alzheimeri tõbi?
KUI eakat inimest tabab äkiline segasus, siis ära tee rutakalt järeldust, et põhjuseks on Alzheimeri tõbi. Paljud asjad, näiteks raske kaotus, ootamatu elukohamuutus või nakkushaigus, võivad põhjustada eaka inimese segasusseisundit. Paljudel juhtudel on eakate inimeste äkiline segasusseisund mööduv nähtus.
Ka Alzheimeri tõbe põdejate puhul pole tervisliku seisundi ootamatu halvenemine, näiteks äkiline inkontinentsus, tingimata Alzheimeri tõvest tuleneva dementsuse tagajärg. Alzheimeri tõbi süveneb pikkamööda. Raamatus ”Alzheimer’s Disease and Other Confusional States” selgitatakse: ”Üldseisundi ootamatu halvenemine viitab tavaliselt mingile akuutsele haigusvormile (näiteks infektsioonile rindkereelundites või kuseteedes). On küll olemas väike grupp Alzheimeri tõbe põdejaid, kelle tervislik seisund paistab kiiremas tempos halvenevat .. Ent enamiku puhul on allakäik üsna aeglane, eriti kui inimene on hästi hooldatud ning kõigi muude tervisehädade vastu on asutud varakult ja tõhusalt võitlema.” Alzheimeri tõbe põdeja inkontinentsus võib olla tingitud mingist muust ravile alluvast tervisehäirest. ”Alati on esimeseks sammuks konsulteerida [arstiga],” selgitab inkontinentsust käsitlev nõuandeleht, mille väljaandjaks on Alzheimeri Tõve Londoni Ühing.
[Pildid lk 7]
Kui abistada Alzheimeri tõbe põdejaid igapäevatoimetustes, aitab see neil säilitada väärikust