Katoliku kirik ja holokaust

”Ärgake!” Itaalia-korrespondendilt

JUBA aastal 1987 oli juttu katoliku kiriku nõust koostada dokument, milles ta kavatseb tunnistada oma kaasosalust holokaustis. Niisiis olid ootused suured, kui märtsis 1998 avaldas Vatikani religioonisuhete komisjon koostöös juutidega dokumendi ”Me mäletame: mõtiskelu šoah’ist”.a

Olgugi et mõned andsid sellele dokumendile heakskiitva hinnangu, oli palju neid, keda selle sisu ei rahuldanud. Miks? Mida oli neil vastu väita?

Antijudaism ja antisemitism

See Vatikani dokument teeb vahet antijudaismil, milles kirik tunnistab oma süüd, ning antisemitismil, mida ta oma süüks ei arva. Paljusid aga taoline vahetegemine ja järeldus, milleni see viib, ei rahulda. Saksa rabi Ignatz Bubis sõnas: ”Minu meelest tahab kirik sellega justkui öelda, et see pole nende süü, see on kellegi teise süü.”

Kuigi Itaalia katoliku ajaloolane Giorgio Vecchio tunnustab vahet antijudaismi ja antisemitismi vahel, juhib ta tähelepanu sellele, et ”probleeme tekib ka selle pinnal, kuidas keegi mõistab, milline osa võis katoliku antijudaismil olla antisemitismi väljakujunemisel”. On huvitav, et Vatikani ajaleht ”L’Osservatore Romano” avaldas oma 1895. aasta 22.—23. novembri numbris kirja, mis märgib: ”Iga siiras katoliiklane on oma põhiolemuselt antisemiit — nii ka preesterkond, kuna õpetus ja teenistus kohustab teda selleks.”

Ent kõige tulisema kriitika osaliseks sai see dokumendiosa, milles õigustati tegusid, mida oli korda saatnud Pius XII, kes nimetati paavstiametisse II maailmasõja eelõhtul. Pius XII oli olnud nuntsius (paavsti diplomaatiline esindaja) Saksamaal aastatel 1917—1929.

Pius XII vaikib

Itaalia jurist Francesco Margiotta Broglio arvas, et see dokument ei ”too midagi uut või selgitavat poleemikasse seoses paavst Pius XII nõndanimetatud vaikusega, sellesse, kes olid tema oletatavad saksa sümpaatiad ja millised olid tema diplomaatilised suhted natsirežiimiga nii enne paavstivõimu saamist kui selle ajal”.

Enamik kommentaatoreid on ühel meelel selles, et ükskõik kui tähtsaks keegi dokumenti ”Me mäletame” ka ei peaks, küsimus, miks katoliku kiriku juhid seoses genotsiidiga natsi koonduslaagrites vaikisid, ”jääb ikkagi lahtiseks”. Ameerika ajaloolane George Mosse on seisukohal, et Pius XII, valides vaikuse, ”päästis küll kiriku, kuid ohverdas selle moraalisõnumi. Ta käitus kui riigipea, mitte kui paavst”. Asjatundlikud Vatikani vaatlejad usuvad, et raskus seoses Pius XII rolli määratlemisega holokaustis oligi see, mis sundis dokumenti viibima.

See, et dokument paavst Pius XII kaitseb, on ärritanud paljusid. ”Et see dokument paavsti vaikimise osas vaikib, valmistab nördimust,” kirjutab Arrigo Levi. Elie Wiesel, 1986. aasta Nobeli rahuauhinna laureaat, sõnas: ”Väide, et meie, juudid, peaksime Pius XII-le tänulikud olema, on minu meelest leebelt öeldes ketserlik.”

Süü teisale veeretamine

See dokument kinnitab katoliku teoloogide traditsioonilist seisukohta, et kirik kui institutsioon on püha ja et Jumal kaitseb seda eksimuste eest, ent kõiges selles kurjas, mida korda saadetakse, on süüdi selle liikmed, kes on patused. Vatikani komisjon kirjutab: ”Teised kristlased ei ilmutanud taolist vaimulikku vastupanu ega astunud selles osas seesuguseid konkreetseid samme, kui tõelistelt Kristuse järelkäijatelt võinuks oodata .. [Sellised inimesed] polnud küllalt tugevad, et tõsta oma häält protestiks. [—] Kahetseme sügavalt nende kirikupoegade ja -tütarde vigu ning möödalaskmisi.”

Kummatigi tundus see, et kirik veeretas süü üksikliikmete kaela ega tunnistanud end kui institutsiooni selles süüdi, enamjaole inimestele suure sammuna tagasi, võrreldes just alles esitatud selgesõnaliste palvetega saada andeks. Näiteks andis rooma-katoliku kirik Prantsusmaal välja ametliku ”Kahetsuse deklaratsiooni”, kus Jumalalt ja juutidelt palutakse andestust, et katoliku kirik suhtus ükskõikselt Prantsusmaa sõjaaegse Vichy valitsuse all toimunud juutide tagakiusamisse. Teadaandes, mille luges ette peapiiskop Olivier de Berranger, tunnistas kirik, et oli lasknud oma huvidel ”varjutada piiblilist kohustust austada iga inimest, kes on loodud Jumala näo järgi”.

Osa Prantsusmaa deklaratsioonist kõlas järgmiselt: ”Kirik peab tunnistama, et ükskõiksus, millega suhtuti juutide tagakiusamisse ja eriti Vichy valitsuse kehtestatud mitmesugustesse juudivastastesse määrustesse, oli palju üldisem kui meelepaha. Vaikimine oli reegel, sõnad ohvrite kaitseks erand. [———] Nüüd me tunnistame, et vaikimine oli vale. Me tunnistame ka seda, et Prantsusmaa kirikul ebaõnnestus inimeste südametunnistuse kasvatamise missioon.”

Veel nüüdki, mil sellest kohutavast šoah’i ehk holokausti tragöödiast on möödas rohkem kui 50 aastat, pole katoliku kirik suutnud jõuda ühesele kokkuleppele omaenda ajaloo osas — see on tagasihoidlikult väljendades täis ebaselgust ja vaikimist. Kuid on mõningaid, kes pole kunagi pidanud astuma taolisi samme. Jehoova tunnistajad, religioosne vähemus, keda natsid julmalt taga kiusasid, ei alandunud tegema kompromissi.

Viimasel ajal on saanud üha selgemaks, et vastupidiselt kirikuliikmetele mõistsid Jehoova tunnistajad natside julmuse hukka. Ning seda ei teinud mitte ainult üksikisikud. Seda tegid ka nende ametlikud esindajad ja väljaanded. Inglismaa Staffordshire’i ülikooli rektor ajaloolane Christine King selgitas: ”Jehoova tunnistajad tegid oma hääle kuuldavaks. Nad tegid seda algusest peale. Nad tegid seda kui ühest suust. Nad tegid oma hääle kuuldavaks tohutu julgusega, millest meil kõigil on õppida.”

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Paavst Pius XII oli holokausti ajal vait

[Allikaviide]

U.S. Army foto