Nantes’i edikt — kas sallivusharta?
”SEE piinab mind,” protesteeris paavst Clemens VIII aastal 1598, kui ta sai kuulda, et Prantsusmaa kuningas Henri IV on kirjutanud alla Nantes’i ediktile. Nüüd, mil sellest sündmusest on möödunud nelisada aastat, ei ärata see edikt kaugeltki mitte pahameelt ja vastuseisu, vaid seda mälestatakse kui sallivusakti ning tähtsat sammu, tagamaks kõigile usulised õigused. Mida Nantes’i edikt endast kujutas? Kas see oli tõepoolest sallivusharta? Ja mida me võime sellest õppida tänapäeval?
Sõdadest vintsutatud Euroopa
Kuueteistkümnenda sajandi Euroopat iseloomustasid sallimatus ja verised ususõjad. ”Mitte kunagi enne 16. sajandit ei olnud Kristuse järelkäijad naeruvääristanud tema õpetust ’olgu teil armastus isekeskis’ sellisel määral,” märgib üks ajaloolane. Mõningates riikides, näiteks Hispaanias ja Inglismaal, peeti usulistele vähemustele halastamatut ajujahti. Teistes jälle, nagu näiteks Saksamaal, juhinduti põhimõttest ”Cuius regio, eius religio” ehk kelle maa, selle usk. Kõik, kes olid usuküsimustes valitsejaga eri meelt, olid sunnitud põgenema. Sõda välditi sellega, et hoiti usud lahus, tegemata suuremaid või vähimaidki pingutusi, et erinevad religioonid võiksid koos eksisteerida.
Prantsusmaa otsustas minna teist teed. Geograafiliselt asetses Prantsusmaa valdavalt protestantliku Põhja-Euroopa ja katoliikliku Lõuna-Euroopa vahel. 16. sajandi keskpaigaks oli protestantidest saanud sel katoliiklikul maal arvestatav vähemus. Arvukad ususõjad süvendasid lõhet katoliiklaste ja protestantide vahel.a Ehkki koostati mitu rahulepingut ehk ’Edikti vastuolude pehmendamiseks’, nagu neid tol ajal nimetati, ei suutnud need tagada religioonide rahumeelset kooseksisteerimist. Miks valis Prantsusmaa sallivuse tee, selle asemel et oma Euroopa naabreid jäljendada?
Rahupoliitika
Hoolimata laialtlevinud sallimatusest hakkas levima idee, et rahu ei pruugi välistada erimeelsusi usuküsimustes. Üldiselt oli religioonivalik noil päevil seotud lahutamatult riigitruudusega. Kas oleks võimalik olla prantslane, ent mitte kuuluda katoliku kirikusse? Mõningad ilmselt arvasid, et on. Aastal 1562 kirjutas prantsuse riigimees Michel de l’Hospital: ”Isegi see, kes heidetakse välja kirikust, ei lakka olemast riigikodanik.” Sarnaselt arutles ka katoliiklik rühmitus Les Politiques (Poliitikud).
Mõningad neist uutest ideedest kajastusid juba nurjunud rahulepingutes, mis Prantsusmaal alla kirjutati. Muu hulgas edendasid need arusaama, et tuleviku ülesehitamiseks tuleb unustada minevik. Näiteks öeldi aastal 1573 Boulogne’i ediktis: ”Kõik, mis leidis aset .., jäägu unustusse ja tuhmugu sellest meie mälestus, just nagu seda poleks kunagi olnudki.”
Prantsusmaal oli palju, mida unustada. Enne kui Henri IV aastal 1589 Prantsusmaa kuningaks sai, oli kõige vastupidavam rahuleping püsinud kõigest kaheksa aastat. Prantsusmaa kannatas majanduslikult ja sotsiaalselt. Vajadus riigisisese stabiilsuse järele oli väga suur. Henri IV ei olnud võhik ei usuküsimustes ega poliitikas. Korduvalt oli ta vahetanud usku — protestantlusest katoliiklusse ja vastupidi. Kindlustanud aastal 1597 rahu hispaanlastega ning surunud aastal 1598 maha riigisisesed rahutused, oli Henri IV-l võimalik kehtestada rahu nii protestantide kui katoliiklaste jaoks. Aastal 1598, pärast seda, kui ususõjad olid kurnanud Prantsusmaad rohkem kui 30 aastat, kirjutas kuningas Henri IV alla Nantes’i ediktile.
”Õiguste kogu à la Française”
Nantes’i edikt, millele Henri alla kirjutas, oli jagatud nelja peamisse ossa, mille põhitekst koosnes 92 või 95 artiklist ning 56 salajasest lisaartiklist, milles käsitleti protestantide õigusi ja kohustusi. Suur osa sellest leppest, umbes kaks kolmandikku, põhines varasematel rahulepingutel. Siiski kulus selle edikti ettevalmistamiseks erinevalt varasematest rahulepetest küllaltki kaua aega. Selle erakordset pikkust võib selgitada asjaolu, et see käsitles probleeme väga üksikasjalikult, justkui oleks tegemist asjaarmastajate vahelise kompromissiga. Milliseid õigusi see edikt sätestas?
See tagas prantsuse protestantidele täieliku südametunnistusevabaduse. Samuti tunnustas see neid kui vähemust, kel on õigused ja privileegid. Üks salajastest artiklitest kindlustas neile isegi kaitse inkvisitsiooni eest, kui nad viibivad välismaal. Peale selle anti protestantidele katoliiklastega võrdsed kodanikuõigused ning nad võisid astuda riigiameteisse. Ent kas see edikt oli tõesti sallivusharta?
Kui salliv see edikt oli?
Selle valguses, kuidas koheldi usulisi vähemusi teistes riikides, oli Nantes’i edikt dokument, ”milles ilmnes harukordne poliitiline tarkus”, ütleb ajaloolane Elisabeth Labrousse. Henri põhisooviks oli, et protestandid pöörduvad katoliiklusse. Seniks oli aga usundite kooseksisteerimine kompromiss — ainus viis, kuidas ”kõik meie alamad saavad paluda ja kummardada Jumalat”, ütles Henri.
Tegelikult soosis edikt katoliiklust, mis kuulutati valitsevaks usundiks ning mis tuli taastada terves kuningriigis. Protestandid pidid maksma katoliku kümnist ja austama katoliku kiriku pühasid ning piiranguid, mis puudutasid abiellumist. Protestantide kummardamisvabadus piirdus kindlate territooriumidega. Ediktis pöörati tähelepanu üksnes protestantide ja katoliiklaste kooseksisteerimisele. See ei puudutanud teisi vähemusreligioone. Näiteks pagendati aastal 1610 Prantsusmaalt muhameedlased. Miks siiski mälestatakse tänapäeval seda edikti, hoolimata selle piiratud vaatest sallivusele?
Olulised tulemused
Edikti jõustamise ajast pärit kroonikad viitasid sellele vaid põgusalt. Ajaloolased nimetavad seda ”läbikukkumiseks”. Sellegipoolest peetakse seda tänapäeval diplomaatia suurteoseks. Nantes’i edikt nimetas protestantlust usundiks, mitte ketserluseks. Mingi muu religiooni tunnustamine katoliikluse kõrval avas tee usulisele pluralismile. Ühe ajaloolase sõnul ”puhastas [see] prantsuse tulisust fanatismist, mis oli ühtviisi omane nii protestantidele kui katoliiklastele”. See kinnitas, et inimese usk ei määra seda, kas ta on lojaalne riigile ja rahvuslikule identiteedile. Peale selle sai õigusemõistmises otsustavaks see, mida inimene on teinud, mitte see, mis usku ta on. Sellised ideed tähendasid aga veelgi suuremaid muutusi.
Kui kuningas Henri kirjutas alla ediktile, oli ta eelkõige huvitatud riiklikust ühtsusest. Et tagada seda, tegi edikt vahet riiklikul ühtsusel ja usulisel üksmeelel. ”See käivitas sekulariseerimisprotsessi. [—] See näitas, et riik ja usutunnistus ei ole enam sünonüümid,” märgib üks ajaloolane. Ehkki katoliku kirikule jäi ka edaspidi kuigipalju võimu, kindlustas see oluliselt riigi võimu. Konflikti korral oli vahekohtunikuks monarh. Poliitilised ja kohtulikud lahendused usuküsimustes näitasid, et poliitikal on meelevald religiooni üle. Sellepärast nimetab üks ajaloolane seda edikti ”poliitilise võimu triumfiks kiriku üle”. Ühe teise ajaloolase sõnul ”aitas see otsustavalt kaasa nüüdisriigi kujunemisele”.
Selle tähendus praegusajal
Mõningaid Nantes’i ediktis välja käidud põhimõtteid võtsid omaks teisedki valitsused. Aja jooksul hindasid paljud riigid ümber religiooni ja poliitika vahekorra ning seadsid riigivõimu uutele alustele. Prantsusmaal viis see lõpuks (aastal 1905) selleni, et kirik lahutati täielikult riigist. Tunnustatud ajaloo- ja sotsioloogiaprofessori Jean Baubérot’ sõnul on selline lahendus meie üha süveneva sallimatuse õhkkonnas ”parim kaitse vähemustele”. Teised riigid, kes on küll säilitanud riigiusu, on otsustanud tagada kõigile usuvabaduse ja võrdsed õigused oma põhiseaduses.
Siiski on tänapäeval paljud seisukohal, et usuvabaduse kaitsmises on ikka veel arenguruumi. ”Nantes’i edikti mälestatakse üks kord sajandis, kogu ülejäänud aja patustatakse selle vastu,” kurdab ajakirjanik Alain Duhamel. Näiteks juhivad mõned informeeritud kommentaatorid tähelepanu sallimatusele, mis ilmneb selles, et tõrjutakse kõrvale vähemusreligioonid, kes kõik tembeldatakse meelevaldselt ”sektideks”. Tõepoolest, elama koos rahus ja eelarvamusteta tuli õppida 400 aastat tagasi. Kuid seda tuleb õppida veel tänapäevalgi.
Mis on kaalul
Ei saa kõnelda usuvabadusest, kui riigiametnikud soosivad meelevaldselt mõningaid uske, teisi aga mitte. Samal ajal kui mõned Prantsusmaa halduskeskused tunnustavad Jehoova tunnistajaid kui religiooni, teised seda ei tee. On paradoksaalne, et ilmalik riik otsustab selle üle, mis on religioon ja mis seda ei ole. Selline asjadekäik algab diskrimineerimisega ja lõpeb tagakiusamisega. Veelgi enam, ”see võib luua pretsedendi, mis võib levida teistelegi maadele ja tabada teisigi usuühinguid”, sõnab Euroopa Parlamendi liige Raimo Ilaskivi. ”See on valus hoop nii Prantsusmaale kui inimvabadustele,” järeldab õigusteaduse dotsent Jean-Marc Florand. ”Mind kui katoliiklast muudab see väga rahutuks.” Minevik võib õpetada nii mõndagi, ent üksnes nendele, kes soovivad õppida.
Hiljutisel Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni konverentsil ütles üks kõnepidaja, et ”üks viis mälestada Nantes’i edikti on mõelda, milline on usundite staatus meie ajal”. Tõepoolest, parim viis mälestada Nantes’i edikti on tagada kõigile tõeline usuvabadus!
[Allmärkus]
a Vaata ”Ärgake!” 22.04.1997, lk. 3—9 (inglise keeles).
[Kast/pildid lk 20, 21]
Usuvabadus tänapäeva Prantsusmaal
Mõnikord kipuvad mineviku õppetunnid ununema. Argumenteerides Nantes’i edikti kasuks, kuulutas Henri IV: ”Enam ei pea olema vahet katoliiklase ja hugenoti vahel.” Pariisi XII ülikooli õigusteaduse dotsent Jean-Marc Florand selgitab prantsuse ajalehes ”Le Figaro”, et alates aastast 1905 ”asetab [Prantsusmaa] seadus kõik religioonid, uskumused ja sektid ühele pulgale”. Vahetegemine ja eelarvamused peaksid olema jäänud minevikku.
Tundub irooniline, ent aastal 1998, mil möödub neli sajandit Nantes’i edikti väljakuulutamisest, näib olevat ununenud selle õppetund, et kõigile kodanikele tuleb tagada usuvabadus ja võrdsed õigused. Jehoova tunnistajad, suuruselt kolmas kristlik usuorganisatsioon Prantsusmaal, on tegutsenud sellel maal ligemale 100 aastat. Sellegipoolest ei tunnistanud Prantsuse parlamendi raport Jehoova tunnistajaid seaduslikuks usundiks. Tagajärjeks on see, et mõned Prantsusmaa ametnikud piiravad järjekindlalt Jehoova tunnistajate vabadusi. Näiteks seavad paljud Prantsuse kohtunikud lapse hooldusõigust puudutavates vaidlustes kahtluse alla, kas Jehoova tunnistajatest vanematele tuleks anda õigus hooldada oma lapsi. Taolised kahtlused on tingitud ainuüksi vanemate religioonivalikust. Samuti varitseb Jehoova tunnistajatest kasuvanemaid üha suurem oht jääda ilma lastest, kes on antud nende hoole alla. Mõni aeg tagasi ähvardasid Prantsuse võimud maksustada meelevaldselt annetused, mis Jehoova tunnistajad teevad oma koguduste heaks. Valitsusest sõltumatu inimõiguste organisatsioon Human Rights Without Frontiers nimetab seda ”ohtlikuks pretsedendiks”, mis on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtus vastuvõetud resolutsioonidega. Tõepoolest, Euroopa Liit tagab kõigile usuvabaduse. Veelgi raskemini mõistetavaks teeb mõningate Prantsuse ametnike otsuse tõsiasi, et Euroopa kohus on korduvalt kinnitanud, et Jehoova tunnistajad on ”tuntud religioon”.
Jehoova tunnistajad on tegutsenud Prantsusmaal ligemale sada aastat
Ülal paremal: paljud prantsuse pered on olnud Jehoova tunnistajad mitmeid põlvkondi
Ülal vasakul: Roubaix’ kogudus aastal 1913
All vasakul: Jehoova tunnistajad Põhja-Prantsusmaal aastal 1922
[Pilt lk 19]
Prantsusmaa kuningas Henri IV
[Allikaviide]
© Cliché Bibliothèque Nationale de France, Paris