Vahemeri. Kinnine veekogu, lahtised haavad

”ÄRGAKE!” KREEKA-KORRESPONDENDILT

Kreekast Marokoni lebab randadel üle tuhande delfiini surnukeha, Egeuse meres vohavad mürgised vetikad, Aadria meri on täis miljoneid tonne limast vahtu, kilpkonnad ja hülged on väljasuremise äärel ning mõned merealad sootuks elutud. Mis on Vahemerega juhtunud? Kas ootab teda ees täielik reostumine ning hukk?

”SEE on maailma vanim inimasustusega piirkond.” Nii ütleb Vahemere ja selle rannikualade kohta zooloog David Attenborough. Kuna Vahemeri asub kolme kontinendi vahel, etendas see meri olulist osa Egiptuse, Kreeka ja Rooma tõusus ning languses. Vahemeremaad on olnud tänapäeva kultuuri ning tsivilisatsiooni kasvulavaks. Viimastel aastakümnetel on aga üleindustrialiseerimine, turistide sissevool, ülekalastus ja saastatus viinud Vahemere kriisiseisundisse. Nii murelikud teadlased kui ka riigid, keda see olukord puudutab, püüavad nendele probleemidele lahendust leida, mida pole aga siiani täielikult teha suudetud.

Vahemeri on maailma suurim sisemeri. Selle 46000 kilomeetri pikkune rannik on looduslikuks piiriks 20 riigile ning sealsetel aladel elab üle 160 miljoni elaniku. Aastaks 2025 arvatakse see arv olevat kahekordistunud. Vahemeri on soojem ja soolasem kui Atlandi ookean, mis on tema peamine vee sissevooluallikas, ning selles meres looded peaaegu puuduvad. Kuna Vahemeres toimub veevahetus vaid umbes 80 kuni 90 aasta jooksul, on ta tundlik saastatuse suhtes. ”Mis iganes Vahemerre kaadatakse, jääb sinna pikaks ajaks,” ütleb ajakiri ”National Geographic”.

Turistide sissevool

Päikeseliste randade, kauni maastiku, Vahemeremaadele iseloomuliku külalislahkuse ja sündmusterohke ajaloo tõttu on kogu see piirkond väga populaarne puhkekoht. Igal aastal suvitab sealsetel randadel 100 miljonit kohalikku elanikku ja turisti ning arvatakse, et 25 aasta jooksul see arv kolmekordistub. Kas ka seda inimmassi võib süüdistada selle suvituskoha saastumises? Uurigem fakte.

Need inimeste hordid toovad endaga kaasa prügi, millest Vahemeremaad ei suuda lahti saada. Ja umbes 80 protsenti nende olmereoveest, rohkem kui 500 miljonit tonni aastas, satub lõpuks merre täiesti puhastamata! Enamik turiste saabub sellesse puhkepiirkonda kuival perioodil ning see reostab selle piirkonna niigi piiratud veevarusid. Reostatud vesi on omakorda tervisele kahjulik. Mõningates Vahemere piirkondades ujumine võib tekitada kõrva, nina ja kurgu nakkushaigusi, rääkimata hepatiidist ja düsenteeriast ning aeg-ajalt esinevatest koolerajuhtudest.

Paljude Vahemeremaade majandus sõltub aga turismist. ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni endine peadirektori asetäitja Michel Batisse ütleb: ”Nende ainuke sissetulekuallikas on turism, turism aga sõltub sellest, kas rannad jäävad rikkumata kontrollimatust ehitamisest, mida tõukab tagant kiire kasusaamissoov.”

Tihe tankeriliiklus

Vahemeri on tähtis laevatee Lähis-Ida ning Euroopa vahel, mistõttu seal on ka tihe naftatankerite liiklus. Üle 20 protsendi maailma naftast veetakse mööda Vahemerd. Igal aastal satub Vahemerre arvestuste kohaselt 17 korda rohkem naftajäätmeid, kui Alaskas tankerist ”Exxon Valdez” 1989. aastal naftat merre voolas. Ajavahemikus 1980 kuni 1995 leidis Vahemeres aset 14 naftatankeriõnnetust ning igal aastal kaadatakse laevadest merre kuni miljon tonni toornaftat, tihtipeale seetõttu, et sadamates puuduvad seadmed naftajäätmete kogumiseks või kütusemahutite puhastamiseks.

Mis veelgi hullem, Vahemerest voolavad Gibraltari väina kaudu Atlandi ookeani sügavad veekihid. Kuna nafta püsib veepinnal, voolavad Vahemere sügavamad ning puhtamad veekihid minema, pinnalolev naftakiht ei kao aga kuhugi. ”Vahemere toiduahel on naftareostusest rikutud,” ütleb Iisraeli okeanograafia instituudi endine direktor Colette Serruya. ”Naftajäätmeid sisaldavad ka meie kalade ning molluskite koed.” Aastal 1990 teatas ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) raport, et 93 protsenti Vahemerest püütud koorikloomadest sisaldasid rohkem fekaalseid baktereid kui Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kehtestatud ülemmäär seda lubab.

Nõrgenenud ökosüsteemid

Lisaks hävitavale mere reostamisele tekitatakse suurt kahju ka Vahemere rannikule, millest suur osa oli veel 15. sajandil tihedalt metsaga kaetud. Metsade raadamine karjamaadeks, linnade laiendamiseks või veneetsia veesõidukite ehitusmaterjali saamiseks on põhjustanud erosiooni, mille kahju pole võimalik taastada. Lisaks sellele et vihm pinnase merre uhub, kannavad jõed merre selliseid saasteaineid nagu puhastusvahendid, pestitsiidid ning raskemetallid. Rhône Prantsusmaal, Niilus Egiptuses, Po Itaalias, Ebro Hispaanias ning teised jõed kannavad merre üha suuremal määral põllumajandus- ning tööstusheitmeid.

Üks saastatuse otseseid tagajärgi on Aadria ning Egeuse mere mitmes piirkonnas vohavad vetikad, mis on katnud rannad lehkava ja kleepuva kõntsaga. Vetikate vohamine on tingitud veekogu eutrofeerumisest, mis toimub veekogudes siis, kui lagunevad jäätmed tarvitavad ära vees oleva lahustunud hapniku, ning selle tagajärjel hukkub suur osa floorast ja faunast. Vetikad vohavad ka Lioni lahes (Prantsusmaal), Tunise järves (Tuneesias), Izmiri lahes (Türgis) ja Veneetsia laguunis (Itaalias).

Ranniku ökosüsteem on niivõrd nõrgaks jäänud, et tulnukliigid on tõrjumas välja Vahemere kohalikke liike. Tüüpiline näide sellest on ”tapja” vetikas Caulerpa taxifolia, mis hävitab teisi veeorganisme. See liik toodi tahtmatult sisse Monaco rannikule ning on nüüd merepõhjal levima hakanud. See mürgine vetikas, mil pole ühtki teadaolevat vaenlast, on juba laialdaselt kanda kinnitanud. ”See, mida me praegu toimumas näeme, võib olla ökokatastroofi algus,” ütleb Prantsusmaa Nice’i ülikooli merebioloogia professor Alexandre Meinesz.

Halvad uudised pole sellega veel lõppenud. Merebioloogi Charles-François Boudouresque’i sõnul on Vahemerre toodud üle 300 võõra veeorganismi. Enamik neist on introdutseeritud Suessi kanali kaudu Punasest merest. Mõned uurijad arvavad, et see bioloogiline saastumine on pöördumatu ning võib osutuda järgmise sajandi üheks suurimaks ökoprobleemiks.

Surm meres

Vahemere floorat ähvardavad paljud ohud, millest üks on Posidonia mererohuaasade hävimine. Need veealused aasad on mere kopsudeks, toidulaoks, kalakasvanduseks ja varjupaigaks, kus sajad mereloomad sigivad. Neid taimi võivad hävitada nende kasvukohtadesse ehitatud sadamasillad ja mariinad, samuti lõbusõidulaevad, mis ankruga taimi välja kisuvad.

Ohustatud on ka Vahemere fauna. Väljasuremise äärel on munkhüljes, üks maailma 12 kõige enam ohustatud liigist. Aastal 1980 oli Vahemeres peaaegu 1000 munkhüljest, kuid nüüd, pärast seda, kui neile on jahti pidanud nii jahimehed kui ka kalurid, on neid järel veel vaid 70—80 ringis. Samuti on ohustatud merikilpkonnad, kes munevad nüüd vaid Kreeka ja Türgi randadel, kus turistid nende munad vahel katki talluvad. Paljud kilpkonnad hukkuvad ka kalavõrkudes või lõpetavad oma elutee kohalikes restoranides. Ohustatud liikide nimekirja on kantud ka harilik ritsikvähk, tavaline pistkarp ja harilik dattelkarp.

Kaitseprogramm

Et selle murettekitava olukorra suhtes midagi ette võtta, käivitas UNEP 1975. aastal Vahemere kaitseprogrammi Mediterranean Action Plan (MAP). Selle eesmärk on kohustada Vahemeremaid ning teisi Euroopa Liidu liikmesriike kaitsma merd reostuse eest ja tagama selle, et ranniku arengusuunad arvestaksid keskkonnaga. Aastal 1990 käivitati abiprogramm Mediterranean Environmental Technical Assistance Program (METAP), millele järgnes 1993. aastal METAP II. Ka looduskaitsealade, pagulate ja mereparkide rajamine on toonud mõningaid häid tulemusi delfiinide, vaalade, munkhüljeste, kilpkonnade ning teiste ohustatud liikide kaitsmisel.

Sõnu on siiski rohkem kui tegusid. 1990. aastate alguses oli MAP kokku varisemas, kuna tähtsamad toetavad riigid polnud maksnud oma liikmemaksu. Programmi koostajate sõnul pole teada, et ükski selle eesmärk oleks täide viidud. Tehes ülevaadet Vahemeremaade valmisolekust võtta tarvitusele meetmeid olukorra parandamiseks, hoiatas MAPi koordinaatori asetäitja Ljubomir Jeftic: ”Ärge olge liiga optimistlikud.” Isegi siis, kui need riigid nõustuvad tegutsema, võtab siiani tehtud kahju parandamine aega aastakümneid. Ajakiri ”New Scientist” märgib: ”Praegu paistab MAP olevat surnud, nii nagu ka enamik Vahemere elusloodusest.”

Milline on siis Vahemere tulevik? Kas muutub see mudastest vetikatest haisvaks surnud mereks? Kui Vahemere tulevik sõltuks ainult inimesest, poleks see välistatud. Kuid selle planeedi Looja Jehoova Jumal tunneb muret mere pärast, mille ”tema on .. teinud” (Laul 95:5). Ta on tõotanud, et peagi ’hävitab ta need, kes hävitavad maad’ (Ilmutuse 11:18). Pärast seda, kui Jumal on astunud selle vajaliku sammu ning hävitanud vastutustundetud inimesed, kes saastavad kõige muu hulgas ka meresid, taastab ta meie maakeral ökoloogilise tasakaalu ning vajaliku bioloogilise mitmekesisuse. Puhtad ning reostamata ’mered ja kõik, mis seal liigub’, toovad siis Jumalale kiitust (Laul 69:35).

[Kaart/pildid lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ATLANDI OOKEAN

PORTUGAL

HISPAANIA

MAROKO

PRANTSUSMAA

MONACO

ALŽEERIA

TUNEESIA

SLOVEENIA

ITAALIA

HORVAATIA

JUGOSLAAVIA

ALBAANIA

MALTA

KREEKA

TÜRGI

LIIBÜA

EGIPTUS

KÜPROS

SÜÜRIA

LIIBANON

IISRAEL

[Pildid lk 16]

Üleindustrialiseerimine on viinud saastatuseni

Lloret de Mar, Costa Brava, Hispaania

Hotellid Benidormis Hispaanias

[Pildid lk 16]

Reostunud veed Hispaanias ja (all) naftalaik Genova lahes Itaalias

[Allikaviide]

V. Sichov/Sipa Press

[Pildid lk 17]

Merikilpkonnad on ohustatud

Munkhülged on väljasuremise äärel

[Allikaviited]

Kilpkonn: Tony Arruza/Corbis; hüljes: Panos Dendrinos/HSSPMS