Näoarmid — kaduv ”isikutunnistus” Nigeerias

”ÄRGAKE!” NIGEERIA-KORRESPONDENDILT

ÜHEL hommikul 1960. aastate lõpupoole läks kuueaastane Danjuma oma isa juurde ning nõudis, et tema nägu armistataks, kuna Igalas tunti näoarmide üle uhkust. Koolikaaslased pilkasid Danjumat sellepärast, et temal näoarme pole, ning Danjuma ei suutnud seda enam välja kannatada. Kuigi Igalas armistati laste nägu tavaliselt siis, kui nad olid nii väikesed, et ei osanud veel operatsiooni karta, pidasid poisid näoarme vapruse märgiks. Neid, kellel näoarmid puudusid, peeti argpüksiks, kes ei julge noa alla minna.

Kuni tolle päevani oli Danjuma isa poja näo armistamise vastu olnud. Kuid tol hommikul, mil tema poeg oli otsustanud oma vaprust näidata, võttis ta noa ning lõikas poisi mõlemale põsele suunurkadest veidi ülespoole kolm sügavat horisontaalset haava.

Danjuma isa teadis, et armide tegelikul tähendusel pole julgusega suurt pistmist. Selle asemel on armid mõeldud inimese äratundmiseks. Need on püsivaks ”isikutunnistuseks”, mida ei saa ei kaotada ega võltsida. Need teevad tema poja sugulastele koheselt äratuntavaks ning annavad talle Igala elanike seas õigusi ning privileege. Kuid need märgid eristavad teda ka rohkem kui 250 muust Nigeeria etnilisest grupist.

Skarifitseerimisel ja armistamisel, mida tehakse peale Aafrika ka mujal, on sellel mandril pikk ajalugu. Viiendal sajandil e.m.a. kirjutas Kreeka ajaloolane Herodotos Egiptuses elanud kaarialaste kohta: ”[Nad] lõikasid noaga otsaesisele haavu, tõestamaks seda, et nad pole mitte egiptlased, vaid võõramaalased.” Seitsesada aastat tagasi Nigeerias Ifes valatud pronkspeadel võib näha näo peal triipe, mida paljud etnilise kuuluvuse märkideks peavad. Samasuguseid märke võib näha ka Nigeerias asunud muistse Benini kuningriigi skulptuuridel.

Kuid mitte kõik näoarmid ei näita etnilist kuuluvust. Mõned armid olid ja on siiani seotud spiritismi ja usuga. Teised on aga traditsioonilistes ühiskondades seisuse sümboliks. On ka arme, mida peetakse kaunistuseks.

Spetsialistide lõigatud haavu on väga mitmesuguseid. Mõned on vaid nahakriimustused, teised jälle sügavad haavad, mida on sõrmedega laiendatud. Mõnikord värvitakse arme rahvusvärviga. Igal etnilisel grupil on oma ainulaadne muster. Näiteks tunneb ondo mehi ja naisi ära kummalgi põsel oleva vertikaalse armi järgi, oio rahvast aga mõlemal põsel oleva kolme horisontaalse armi järgi. Neile, kes märkide tähendust teavad, piisab vaid pilguheidust kellegi näkku, kui on juba selge, millisesse etnilisse gruppi inimene kuulub, millises linnas ta elab ning isegi see, millisest perest ta pärit on.

Eri seisukohad

Nii nagu arme ning armistamise põhjusi on mitmesuguseid, on ka armidesse suhtumine erisugune. Paljud on oma armide üle uhked. Nigeeria ajalehe ”Daily Times” toimetaja teatas: ”Mõned peavad arme patriotismi sümboliks. Tänu nendele tunnevad nad end oma esivanemate seaduslike järeltulijatena.”

Nii arvab nigeerlane Jimoh, kes ütleb: ”Ma pole kunagi oma oio märke häbenenud, sest need näitavad, et kuulun jorubade hulka ning olen pärit Alafini linnast.” Edasi jutustab ta, kuidas armid päästsid tema elu 1967. aastal Nigeeria kodusõja ajal. Ta ütleb: ”Minu majja .. tungiti sisse ning kõik [peale minu] tapeti. Tänu sellele, et mul on näoarmid, ei pannud mõrvarid oma kätt minu külge.”

Teistele on aga armid väga vastumeelsed. Tajudeen ütleb oma näoarmide kohta: ”Ma vihkan neid ja nean päeva, mil mind armistati.” Üks teismeline tüdruk on oma emale tänulik, et talle ei lubatud väiksena seda operatsiooni teha. Ta ütleb: ”Mõtleksin enesetapule, kui mul armid oleksid.”

Kuidas pilkamisega toime tulla

Danjumat, kellest oli juttu artikli alguses, pilgati sellepärast, et tal polnud arme. Tavaliselt on aga olukord vastupidine. Üle 45 aasta tagasi kirjutas G. T. Basden oma raamatus ”Niger Ibos”: ”Skarifitseerimine ja tätoveerimine hakkavad moest ära minema. Paljudel noortel meestel .. oleks hea meel, kui nad [oma armidest] lahti saaksid. Samal ajal kui armide üle tuntakse uhkust oma sugukonnas, on need teistes paikades häbiplekiks, mille pärast inimest pilkama ning põlgama hakatakse.”

See peab kindlasti paika ka tänapäeval. Ajai, kes sai Lagose ülikoolis kraadi psühholoogia alal, uuris hiljuti Nigeeria näoarme. Ta märkis: ”Vähemalt Lagose-taolistes linnades on praegu näoarmidega inimesed vähemuses ning nad võivad kohata pilget. Näiteks võib üsna tihti kuulda, et inimesi nimetatakse koloneliks, mitte küll aga seetõttu, et nad kuuluvad relvajõududesse, vaid sellepärast, et nende põskedel on samapalju triipe kui armee koloneli mundril. Mõningaid kutsutakse nende triibuliste põskede pärast tiigriks, teisi jälle igavesteks pisarateks. [—] Kujuta ette, millist mõju võib see inimese eneseväärikusele avaldada.”

Kõige raskem on ehk pilkamisega toime tulla koolis. Samuel oli oma klassi ainuke näoarmidega õpilane. Ta jutustab: ”Koolis tehti minu üle kogu aeg nalja. Minu koolikaaslased kutsusid mind raudteeks ja raudteega poisiks. Nad naersid minu üle alalõpmata ja tõstsid kolm sõrme üles. Seepärast tundsin, et olen teistest halvem.”

Kuidas ta suutis seda välja kannatada? Samuel jätkab: ”Ühel päeval, kui mind hirmsasti pilgati, läksin bioloogiaõpetaja juurde ja küsisin, kas arme on võimalik kuidagimoodi kõrvaldada. Ta ütles, et seda saab teha plastilise kirurgia abil, kuid ma ei tohiks lasta end nende armide pärast häirida, sest Nigeerias on tuhandeid inimesi, kellel on samasugused armid. Ta ütles, et mu eakaaslased naeravad minu üle sellepärast, et nad on ebaküpsed, kui me aga suureks saame, ei pilka nad mind enam. Samuti ütles ta, et armid ei määra seda, kes ma tegelikult olen või kes minust saab.

Tänu nendele sõnadele tundsin end palju paremini ning kadus ebameeldivustunne, mida armid olid minus varem tekitanud. Nüüd juhtub väga harva, et keegi minu armide kohta midagi ütleb. Ja kui keegi ka midagi ütleb, ma lihtsalt naeratan. Armid ei kahjusta minu suhteid teiste inimestega. Inimesed peavad minust lugu sellena, kes ma olen, mitte aga sellepärast, et mul on armid.”

Kaduv komme

Kuna tavaliselt armistatakse inimene lapsena, pole enamikul näoarmidega nigeerlastel olnud võimalust otsustada, kas nad tahavad arme või mitte. Kui nad lapsevanemateks saavad, tuleb neil otsustada, kas lasta oma lapsed armistada või mitte.

Kuid on mõningaid inimesi, kes otsustavad selle kasuks. Lagose ajakirja ”Times International” sõnul on selleks palju põhjusi. Ajakiri teatab: ”Siiamaani peavad mõned arme kaunistuseks. Teised jälle arvavad, et need suguharu märgid aitavad teada saada inimese päritolu, et teda siis vastavalt kohelda. Veel üks eesmärk on määrata ära lapse sünnipärased õigused traditsioonilises ühiskonnas.”

Tänapäeval leiab aga üha rohkem vanemaid, et need põhjused pole piisavad. Isegi nende seast, kes on oma näoarmide üle uhked, riskeerivad suhteliselt vähesed sellega, et saadavad oma lapsed suguharu arsti noa alla. Eriti peab see paika linnades. Nii valu, infektsiooniohu kui ka põlguse ja diskrimineerimise tõttu, mida laps oma elus hiljem kohata võib, ei lase vanemad oma lapsi armistada.

On ilmne, et näoarmide populaarsus ja armistamine väheneb kiiresti. Näib, et tulevikus hakatakse Nigeerias ”isikutunnistust” rahakotis kandma, mitte aga näo peale lõikama.

[Pilt lk 23]

Näoarmid näitavad inimese etnilist kuuluvust

[Pilt lk 24]

Näoarmid lähevad moest