Millest võib söömishäirete korral abi olla?

KUI su tütar kannatab söömishäire all, siis vajab ta abi. Ära asjaga viivita, oletades, et probleem laheneb iseenesest. Söömishäire koos oma füüsiliste ja emotsionaalsete teguritega on kompleksne haigus.

Muidugi mõista pakuvad asjatundjad söömishäirete puhul välja segadusttekitavalt erisuguseid ravivõtteid. On neid, kes soovitavad arstimeid. Teised eelistavad psühhoteraapiat. Paljud ütlevad, et kõige tõhusam on kasutada mõlemat koos. Peale selle on olemas perenõustamine, mis mõnede sõnul on eriti tähtis siis, kui haige veel kodus elab.a

Ehkki asjatundjad probleemile erinevalt lähenevad, on enamik sama meelt vähemalt ühes punktis: söömishäired ei ole vaid toidust tingitud. Vaadelgem mõningaid sügavamaid probleeme, mis tuleb tavaliselt käsile võtta, kui tahetakse aidata anoreksia- või buliimiahaigel terveks saada.

Tasakaalukas suhtumine välimusse

”Lõpetasin moeajakirjade ostmise täielikult, kui olin 24-aastane,” ütleb üks naine. ”Enda võrdlemine modellidega avaldas äärmiselt tugevat ja negatiivset mõju.” Nagu juba kõne all oli, võib meedia tütarlapse arusaama ilust moonutada. Üks ema, kelle tütar kannatab söömishäire all, kõneleb ”meie ajalehe-, ajakirja- ja telereklaamist, mis lakkamatult toonitab kõhnust, kõhnust ja veel kord kõhnust”. Ta sõnab: ”Tahaksime küll mõlemad tütrega saledad olla, aga me tajume, et see pidev surve muudab selle kõige tähtsamaks asjaks elus, tähtsamaks kui miski muu.” On ilmselge, et söömishäirest tervenemiseks võib olla vaja omandada uued arusaamad selle kohta, mis on tõeline ilu.

Selles osas võib abi olla Piiblist. Kristlik apostel Peetrus kirjutas: ”Teie ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine, kulla ümberriputamine ega toredate riietega riietumine, vaid varjul olev südame inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuses, mis on kallis Jumala ees” (1. Peetruse 3:3, 4).

Peetrus toonitab, et me peaksime pidama silmas eeskätt sisemisi väärtusi, mitte välist vormi. Jah, Piibel kinnitab meile: ”See [kuidas Jumal näeb] pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!” (1. Saamueli 16:7). See pakub lohutust, sest kuigi me ei saa muuta teatud külgi oma füüsises, saame alati parandada end kui isiksust (Efeslastele 4:22—24).

Kuna madal eneseväärikusetunne loob söömishäiretele soodsa pinnase, oleks ehk tarvis enda kui isiksuse väärtused ümber hinnata. Tõsi küll, Piibel keelab meil mõelda end kõrgemale sellest, mida peab mõtlema (Roomlastele 12:3, UT). Ent samuti ütleb ta meile, et isegi ühelainsal varblasel on Jumala silmis väärtus, ning lisab: ”Teie olete hinnalisemad kui palju varblasi!” (Luuka 12:6, 7). Seega saab Piibel aidata sul omandada terve enesehinnangu. Hinda oma keha, ja sa hakkad tema eest hoolt kandma. (Võrdle Efeslastele 5:29.)

Aga mida teha siis, kui on tõepoolest tarvis kaalus maha võtta? Ehk oleks abi tervislikust dieedist ja kehalisest liikumisest. Piibel kinnitab tõesti, et ’ihulikust harjutusest on kasu’, ehkki vaid piiratud määral (1. Timoteosele 4:8). Ent kunagi ei tohiks kehakaal muutuda tähtsaimaks asjaks elus. ”Kõige arukam oleks ehk küllaldaselt liikuda — ja võtta end sellisena, nagu oled, selle asemel et üritada end kujundada kitsarinnaliselt määratletud ja meelevaldse ideaali järgi,” võttis üks välimust käsitlenud uurimus asja kokku. 33-aastane naine USA-st leidis just sellisest suhtumisest tuge. ”Mul on olnud üksainus lihtne reegel,” lausub ta. ”Tööta selle kallal, mida on realistlik paremaks muuta, aga ülejäänu pärast muretsemisele ära raiska aega.”

Kui omandad positiivse ellusuhtumise ning täiendad seda tervisliku dieedi ja mõõduka kehalise liikumisega, siis tõenäoliselt kilod, mis peavad kaduma, ka tõesti kaovad.

Tuleb leida ”tõeline sõber”

Uurinud paljusid buliimikuid, jõudis professor James Pennebaker järeldusele, et üldjuhul sundis söömis- ja väljutamistsükkel neile naistele peale kaksikelu. Ta lausub: ”Praktiliselt igaüks neist märkis tahtmatult seda, kui uskumatult palju aega ja pingutusi nõudis neilt söömisharjumuste varjamine lähedaste sõprade ja perekonna eest. Neil kõigil oli oma salaelu ning nad vihkasid seda.”

Niisiis on tervenemisel tähtsaimaks sammuks vaikimise müürist läbi murda. Nii anorektikutel kui buliimikutel on tarvis oma probleemist kõnelda. Kuid kellele? Piibli õpetussõna leiab: ”Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!” (Õpetussõnad 17:17). Selleks ”tõeliseks sõbraks” võib olla lapsevanem või mõni teine eluküps täiskasvanu. Mõned on pidanud vajalikuks usaldada oma probleem mõnele spetsialistile söömishäirete ravimise alal.

Jehoova tunnistajatel on veel üks abiallikas — kogudusevanemad. Need mehed võivad olla ”otsekui redupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põudses paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal” (Jesaja 32:2). Muidugi mõista pole kogudusevanemad arstid, nii et lisaks nende kasulikele nõuannetele vajad sa ehk siiski ravi. Ent ikkagi võivad need vaimulikus mõttes pädevad mehed sulle paranemises suurepäraselt toeks olla.b (Jakoobuse 5:14, 15.)

Kuid sinu suurim usaldusisik võib olla Looja. Laulik kirjutas: ”Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Laul 55:23). Jah, Jehoova Jumal tunneb oma maiste laste vastu huvi. Niisiis, ära jäta kunagi palves mainimata oma sügavaimaid muresid. Peetrus manitseb meid: ”Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!” (1. Peetruse 5:7).

Kui läheb tarvis haiglaravi

Haiglassepaigutamine ei tähenda veel terveksravimist. Ent kui tütarlaps on raskekujulisest anoreksiast tingituna alatoitumuses, võib olla tarvilik usaldada ta spetsialistide hoolde. Tuleb nõustuda, et lapsevanemal pole sugugi kerge seda sammu astuda. Võtkem näiteks Emily, kelle tütar paigutati haiglasse, kui elu oli, kasutades Emily väljendit, muutunud ”talumatuks nii temale kui minule”. Ta lisab: ”See, kuidas ta nutvana haiglasse pandi, oli raskeim asi, mida mul läbi on tulnud teha; see oli mu elu kohutavaim päev.” Sedasama koges ka Elaine, kes samuti oli sunnitud oma tütre haiglasse viima. ”Minu arvates oli kõige hullem moment, mis mulle meenub, see, kui ta läks haiglasse ja keeldus söömast, nii et neil tuli teda veeni kaudu toita. Tundsin, et nad on murdnud ta tahtejõu.”

Haiglaravi ei pruugi sugugi meeldiv mõte olla, ent mõnel juhul võib see olla hädavajalik. Suurele hulgale söömishäiretega haigetele on see paranemistee algus. Emily ütleb oma tütre kohta: ”Teda oli tõesti vaja haiglasse panna. Just tänu haiglassepanekule võttis ta haigus pöörde paremusele.”

Kuidas elada ilma söömishäireteta

Osana tervenemisprotsessist on anorektikul või buliimikul tarvis õppida elama ilma söömishäireta. See võib osutuda raskeks. Näiteks Kimi arvestuste kohaselt kaotas ta oma elu anorektilises faasis kümne kuuga 18 kilo kehakaalust. Ent 16 kaotatud kilo tagasisaamiseks kulus tal üheksa aastat! ”Läbi suurte raskuste,” räägib Kim, ”õppisin tasapisi taas normaalselt sööma, ilma et oleksin igat kalorit arvestanud, toitu kaalunud, ainult kergekalorilisi roogasid söönud, paanikasse sattunud, kui vormi- või magustoidu koostisained polnud teada, või einestanud vaid restoranides, kus oli salatilett.”

Ent Kimi tervenemisega kaasnes veel midagi. ”Õppisin oma tundeid eritlema ning neid sõnadega, aga mitte toitumisviisidega väljendama,” ütleb ta. ”Saades teadlikuks uutest võimalustest näha ja lahendada enda konflikte teistega, sain rajada lähemaid suhteid oma sõprade ja perekonnaga.”

On selge, et söömishäirest paraneda pole sugugi lihtne, ent lõppkokkuvõttes on see pingutusi väärt. Nii arvab ka selle sarja esimeses artiklis tsiteeritud Jean. ”Pöörduda häirunud toitumistavade juurde tagasi,” sõnab ta, ”oleks nagu minna pärast mõnda aega kestnud elu vabaduses taas pehmelt vooderdatud seintega kongi.”

[Allmärkused]

[Kast lk 11]

Kuidas rajada tervenemiseks alus

MIDA võiksid ette võtta, kui sul on kahtlusi, et su tütar kannatab söömishäire all? Ilmselt ei saa olukorda niisama jätta. Ent kuidas seda teemat kõne alla võtta? ”Mõnikord on otsesest pärimisest abi, ent sageli tuntakse end pärast seda otsekui vastu kivimüüri tormanuna,” täheldab kirjanik Michael Riera.

Seetõttu võib ettevaatlikum lähenemine anda paremaid tulemusi. ”Kui sa oma tütrega kõneled,” soovitab Riera, ”on tal tarvis mõista ja tajuda, et sa teda ühegi eksimuse pärast ei süüdista. Kui suudad luua sellise õhustiku, on nooruk enamasti sinu vastu üsna aus, ta tunneb isegi mingil määral kergendust. Mõnel lapsevanemal on olnud edu, kui ta on kirjutanud oma teismelisele kirja, kus ta väljendab oma muret ja toetust. Kui nad siis vestlema hakkavad, on alus selleks juba rajatud.”

[Kast lk 12]

Vanemate raske ülesanne

KUI lapsel on söömishäire, seisab vanemate ees terve hulk raskeid ülesandeid. ”Siis läheb tarvis terase või kivi tugevust,” lausub üks isa. ”Sa näed, kuidas su laps on su oma silme all hukkumas.”

Kui su laps kannatab söömishäire all, on päris ootuspärane, et aeg-ajalt valdab sind tema põikpäise käitumise pärast frustratsioon. Kuid ole kannatlik. Ära eales lakka osutamast armastust. Emily, kelle tütar põdes anoreksiat, nendib, et see polnud sugugi alati kerge. Sellest hoolimata lausub ta: ”Üritasin teda ikka alati puudutada; üritasin teda emmata; üritasin teda suudelda. [—] Mõtlesin, et kui ma enam ei väljenda oma kiindumust ega ilmuta oma armastust tema vastu, kaotame alatiseks tagasitee.”

Et aidata oma lapsel söömishäirest paraneda, on parimaid viise temaga suhelda. Seda tehes on sul ehk tarvis pigem kuulata kui kõnelda. Ning hoia tagasi soovi sekkuda tema juttu selliste väljenditega nagu: ”See pole tõsi” või: ”Sa ei tohiks nii arvata”. Jah, ’ära sule oma kõrva viletsa hädakisale’ (Õpetussõnad 21:13). Avatud suhtlemise korral on noorel inimesel koht, kuhu raskel ajal pöörduda, ning siis on see, et ta ebatervetest söömistavadest tuge otsib, ehk vähem tõenäoline.

[Pildid lk 10]

Et söömishäirete all kannatajat aidata, läheb tarvis kannatlikkust, mõistmist ja rohkesti armastust