Äike — kardetav taevavalitseja

”Ärgake!” Austraalia-korrespondendilt

PALJUSID inimesi on juba lapsepõlvest saadik köitnud pilved. Üks 80-aastane mees meenutab, kuidas ta väiksena tihtipeale rohu sees lamas ja taevakaarel rändavaid pilvi vaatas. Ta mäletab, et oli sageli mõelnud, millest on pilved tehtud. Võib-olla vatist? Ja miks näeb iga pilv isemoodi välja? Miks on üks purjelaeva, teine tagajalgadele tõusnud hobuse, kolmas aga hoopis paisuva lossi moodi? Nii panid üle taeva sõudvad pilved, mis pidevalt oma kuju ja suurust muutsid, tööle tema lapseliku kujutlusvõime. Ta ütleb, et veel praegugi meeldib talle vaadata, kuidas pilved taevas piltmõistatusi esitavad. Võib-olla pakub see ka sulle lõbu.

Kõige muljetavaldavamad ja hirmuäratavamad on aga ehk need pilved, mis ”häält teevad”. Need on Cumulonimbus’ed, rünksaju- ehk äikesepilved. Nendest taevasse kogunevatest süngetest ja halvaendelistest pilvedest, mille tipp võib ulatuda 16 kilomeetri kõrgusele või veelgi kõrgemale, sähvibki pikne ja kärgatab hoiatav kõu. Ning öösel võivad nad pakkuda vaatamiseks muljetavaldavat valguse ja helide mängu, mis ületab kaugelt igasuguse inimeste tehtud ilutulestiku. Need pilved valavad januse maa peale vihma ja rahet ning liiguvad siis edasi, jättes endast maha värske ja puhta vihma lõhna.

Kuidas äike tekib

Nüüdisajal on inimestel võimalik vaadata planeet Maad kosmosest. Sealt vaadatuna katab suurt osa maakerast pilvevaip. Kirjanik Fred Hapgood ütleb, et ”igal hetkel on pool maakerast ehk 250 miljonit ruutkilomeetrit kaetud igasugustes heledates ja tumedates toonides pilvelaamade, -mügarike, -kahlude, -triipude, -linikute või -tortidega, mis kasvavad, hajuvad, liiguvad ja lagunevad”. Selles pilvemassis tekibki äike. Igal aastal esineb äikest kuni 15000000 korda ning korraga ligikaudu 2000 kohas.

Äike tekib siis, kui tihe külm õhk liigub väiksema tihedusega niiske õhu kohale. Päikese kuumuse, frontide või tõusva maastiku tõttu hakkab soe niiske õhk läbi külma õhu tõusma. Tekivad õhuvoolud ning õhus sisalduv soojusenergia ja veeaur muutuvad tuuleks ning elektrienergiaks.

Kõige soodsamad tingimused äikese tekkimiseks on ekvaatorilähedastel aladel. Seepärast ongi kõige äikeserohkemad kontinendid Lõuna-Ameerika ja Aafrika ning juba kaua on Kesk-Aafrika Vabariik ja Indoneesia olnud äikese sageduse poolest maailmas esikohal. Aktsepteeritud rekordiks on 242 äikesepäeva aastas, see registreeriti Ugandas Kampalas. Kuid äikest esineb ka paljudes teistes maakera paikades.

Tulevärk taevas

Kaks kõigile hästi teada äikese omadust on müristamine ja välk. Mis aga põhjustab neid tähelepanuväärseid ja tihtipeale hirmuäratavaid nähtusi? Välk on lihtsalt sädelahendus, mis toimub siis, kui kahte kohta koondunud erinimeliste elektrilaengute vahelise elektrivälja tugevus ületab õhu isoleeriva toime. Välk võib tekkida pilve eri osade, pilvede või pilve ja maapinna vahel. Välgu tagajärjel tõuseb õhu temperatuur momentaalselt tohutu kõrgele, sädelahenduse hetkel ulatub see 30000 kraadini.

Välgud liigitatakse joon-, pind-, kera- ja keevälkudeks. Joonvälk on ühe- või mitmeharuline kanal. Pindvälk on pilvepinnal tekkivatest elektrilahendustest kujunev helendus. Keravälk on tulekera kujul liikuv välk. Keevälk aga koosneb väikestest tulekeradest ja meenutab pärlikeed. Asjatundjad ütlevad, et enamik välke tekib pilve ja maapinna vahel.

Välk toob kahju elusolenditele: ta võib inimestele ja loomadele vigastusi tekitada ning põhjustada isegi nende surma. Äikese ajal on kõige suuremas ohus need, kes on lageda taeva all kas rannas, golfiväljakul või maapiirkonnas, kuna seal ei ole neil elektrilaengu eest kaitset. (Vaata kasti lk. 15.)

Siiski vaid ligikaudu 30 protsenti inimestest, keda tabab pikselöök, sureb, ning kohese esmaabi andmise puhul tekib harva pikaajalisi traumasid. Ning vastupidiselt mõningates paikades levinud arvamusele võib välk mitu korda samasse kohta lüüa.

Pikselöökide tagajärjel tekib palju tulekahjusid. Need võivad laastada suuri maa-alasid. Ligikaudu 10 protsenti metsapõlengutest Ameerika Ühendriikides on saanud alguse pikselöögist. Selles riigis on tulekahjudes põlenud metsast ja põõsastikust rohkem kui 35 protsenti hävinud välgutabamusest süttinud põlengute tõttu.

Siiski ei tee välgud ainult kurja. Näiteks saavad metsad pikselöökidest kasu mitmel viisil. Välgutabamustest süttinud tulekahjud hävitavad metsa alustaimestikku madalatemperatuuriliste leekidega ning see võib vähendada puulatvadesse jõudvate kõrge temperatuuriga põlengute riski. Välgust on kasu ka sel moel, et see muudab gaasilise õhulämmastiku, mida taimed sellisel kujul kasutada ei saa, lämmastikuühenditeks. Lämmastikuühendid on vajalikud selleks, et moodustuksid taimekoed ning areneksid seemned, millest loomad elutähtsaid valke saavad. Arvestuste kohaselt on 30 kuni 50 protsenti sademetes sisalduvatest lämmastikoksiididest tekkinud tänu välgule ning igal aastal tekib sel viisil 30 miljonit tonni seotud lämmastikku.

Äikese suurim kasu

Äike võib päästa valla suurtes kogustes vett. Lühikese aja jooksul langeva suure sademetehulga põhjustab peamiselt see, et tugeva äikesega tekkiv võimas tõusuvool imeb endasse suurel hulgal vett, mille ta korraga maa peale kallab. Selliste vihmavalingute ajal on tunni aja jooksul sadanud vihma kuni 20 sentimeetrit. Muidugi on nii tugeval vihmahool ka oma halb külg.

Kui äikesepilved liiguvad edasi aeglaselt, saab suurema osa sademetest suhteliselt väike maa-ala ning see võib põhjustada äkitseid ja lühiajalisi üleujutusi. Sellised vihmavalingud paisutavad ojad ning jõed üle kallaste. Ameerika Ühendriikides on arvestuste kohaselt ühes kolmandikus üleujutustest tekkinud kahjustustes süüdi äikesetormide põhjustatud üleujutused.

Siiski on äikesevihmast ka palju kasu. Suurel hulgal vett koguneb pinnasesse, reservuaaridesse ja paisudesse. Uuringud on näidanud, et mõned piirkonnad saavad 50 kuni 70 protsenti sademetest äikesevihmadest, seega on äikesevihmad nendes paikades eluks hädavajalikud.

Mida öelda rahe kohta?

Vahel võib äike olla laastav tugeva rahesaju tõttu. Raheterad moodustuvad siis, kui vihmapiisad jäätuvad ning pilvedes üles-alla liikudes kasvavad. On teadaandeid uskumatult suurte ja raskete raheterade kohta. Näiteks sadas 1925. aastal Saksamaal alla rahetera, mille mõõtmed olid 26 korda 14 korda 12 sentimeetrit. Selle kaal hinnati ligikaudu kahele kilogrammile. Üks suurimaid registreeritud raheterasid Ameerika Ühendriikides sadas alla Kansase osariigis 1970. aastal. Selle rahetera suurim ümbermõõt oli 44 sentimeetrit ning see kaalus 776 grammi. Nii suur kõrgelt pilvedest allalangev rahetera on piisavalt suur, et tappa inimene.

Õnneks on raheterad harilikult palju väiksemad ja kuigi rahesadu võib palju pahandust teha, ei põhjusta see üldiselt surma. Ning rahet toovate äikesepilvede olemuse tõttu kahjustavad rahesajud suhteliselt väikesi piirkondi. Siiski ulatub viljaikaldustest tekkinud kahju, mille on põhjustanud rahe, igal aastal sadadesse miljonitesse dollaritesse.

Äike ja keeristormid

Äikese kõige laastavam kaaslane on ehk keeristorm. Tavaliselt on kõik keeristormid seotud äikesega, kuid mitte iga äikesega ei käi kaasas keeristorm. Keeristorm on tohutu kiirusega pöörlev kitsas õhusammas, mille läbimõõt on keskmiselt sadu meetreid ning mis ulatub äikesepilvest maapinnani. Kõige võimsamates keeristormides võib pöörleva tuule kiirus olla rohkem kui 400 kuni 500 kilomeetrit tunnis. Võimsate pöörlevate tuulte ning keeristormi keskmes tõusva õhuvoolu ühised jõud võivad purustada ehitisi ning keerutada õhus esemeid, mis võivad koguni surma põhjustada. Keeristorme esineb paljudes maakera paikades.

Üsna laastavad võivad olla ka laskuvad õhuvoolud ja mikropuhangud, kuigi need ei paku nii dramaatilist vaatepilti kui keeristormid. Laskuvad õhuvoolud võivad põhjustada maapinnalähedastes kihtides hävitavaid tuuli. Nende tuulte kiirus võib ulatuda 150 kilomeetrini tunnis. Mikropuhangud on veel tugevamad ning nende kiirus võib olla rohkem kui 200 kilomeetrit tunnis.

On selge, et äikese suhtes tasub ettevaatlik olla ning me peame olema teadlikud selle ohtudest. Äike on vaid üks osa loomistööst, mille kohta meil on veel palju teada saada.

[Kast/pilt lk 15]

Ettevaatusabinõud äikese ajal

Austraalia päästeteenistus soovitab äikese ajal järgmisi ettevaatusabinõusid.

Kaitseabinõud väljas

◼ Mine varju kõva katusega sõidukisse või ehitisse, kuid mitte väikesesse ehitisse ega riidest telki, ning hoia eemale üksikust puust või väikesest puude grupist.

◼ Kui oled ehitistest kaugel, kükita maha (kui olete mitmekesi, siis üksteisest eemale), eelistatavalt madalamasse kohta, hoia jalad koos ning heida enda juurest minema metallesemed. Ära heida pikali, kuid ole teistest objektidest madalamal.

◼ Kui su juuksed hakkavad püsti tõusma või sa kuuled lähedalasuvate objektide, näiteks kivide ja aedade poolt surinat, mine kiiresti kuskile mujale.

◼ Ära lennuta tuulelohesid või mudellennukeid, millel on reguleerimisohjad.

◼ Ära hoia käes pikki ega metallist esemeid, nagu õngeritv, vihmavari või golfikepp.

◼ Ära puuduta metallehitisi, traataeda või metallist pesunööri ega ole nende lähedal.

◼ Ära ratsuta hobusega, sõida ratta ega lahtise autoga.

◼ Kui sõidad autoga, vähenda kiirust või pargi auto kuskile, kus pole kõrgeid puid ega elektriliine. Ole tugeva katusega auto või treileri sees, kuid ära puuduta metallist osasid ega toetu nende peale.

◼ Kui oled ujumas või surfamas, lahku veest otsekohe ning otsi varju.

◼ Kui sõidad paadiga, mine randa nii kiiresti kui võimalik. Kui seda oleks ohtlik teha, otsi varju suurte ehitiste, nagu sildade alt. Purjepaadi mast ja taak peavad olema maandatud.

Kaitseabinõud toas

◼ Hoia eemale akendest, elektriseadmetest, torudest ja teistest metallesemetest.

◼ Ära kasuta telefoni. Kui on vaja telefonitsi abi kutsuda, räägi võimalikult lühidalt.

◼ Enne kui puhkeb torm, eemalda raadio ja televiisori küljest antennid ning võta juhtmed pistikust välja. Võta elektrivõrgust välja ka arvutimodem ja muud seadmed. Seejärel hoia elektriseadmetest eemale.

[Allikaviide]

Väljaandest ”Severe Storms: Facts, Warnings and Protection”.