Täisväärtuslik elu ilma jäsemeta

”MÄGIRONIJA on jälle tipus.” Seda teatas üks ajaleht, kui Tom Whittaker Mount Everesti tippu tõusis. Paljud olid varemgi selle aukartustäratava mäe tipus käinud, kuid Tom Whittaker oli esimene amputeeritud isik, kes seda tegi. Whittaker kaotas oma jala liiklusõnnetuses. Ent tehisjalg (protees) võimaldas tal oma spordiala edasi harrastada. Analoogsed abivahendid võimaldavad ka tuhandetel teistel amputeeritud isikutel täisväärtuslikku elu elada. Pole enam sugugi haruldane näha amputeerituid sprintimas, korvpalli mängimas või jalgrattaga sõitmas.

Esimesteks kunstjalgadeks ja -käteks olid lihtlabased puupulgad ja raudkonksud. Areng selles valdkonnas leidis aset seoses sõdadega, milles tuhanded inimesed sandiks jäid. Pole üllatav, et just sõjaväekirurgile, 16. sajandil elanud prantslasele Ambroise Paréle, omistatakse au esimeste tõeliste proteeside loomise eest. Tänapäeval rakendatakse proteeside valmistamisel hüdraulikat, tehakse keeruka ehitusega põlveliigeseid, painduvaid süsinikkiudainest jalgu ning silikoonist, plastmassist ja muudest materjalidest kõrgtehnoloogilisi tooteid, mis võimaldavad paljudel inimestel kõndida ja liigutada loomulikumalt ja mugavamalt, kui sellest kunagi unistadagi osati. Tänu mikroelektroonika arengule on võimalik kunstkäsivarte ja -käelabade abil järjest loomulikumalt vajalikke toimetusi teha. Paranenud on ka proteeside välisilme. Modernsetel tehisjäsemetel on olemas sõrmed ja varbad ning mõningatel võib hoomata isegi veene. Ühele naismodellile, kes vähi tõttu jalast ilma jäi, sobitati koguni sedavõrd loomulik protees, et ta võis modellitööd jätkata.

Tähtis on hoiak

Vaimse tervise asjatundja Ellen Winchell hoiatab siiski: ”Kui te elate läbi mõne niisuguse kriisi nagu amputatsioon, siis pannakse teid igakülgselt — füüsilises, emotsionaalses, vaimses ja vaimulikus mõttes — tõsiselt proovile.” Mõelgem Williamile, kes kaotas ühe jala gangreeni tõttu, mis tekkis vigastusejärgselt. Ta ütleb: ”Üks võtmetegureid, mis aitab mistahes eluraskusega toime tulla, on enda hoiak. Ma pole kunagi mõelnud, et olen oma puude tõttu kuidagi halvemas olukorras. Olen püüdnud suhtuda positiivselt igasse äpardusse, mis mul pärast õnnetust on juhtunud.” Ellen Winchell, kes ka ise on amputeeritu, ütleb samuti, et positiivse ellusuhtumisega inimesed harjuvad jäseme kaotusega tõenäoliselt paremini kui pessimistlikud inimesed. Piibel ütleb õigesti: ”Rõõmus süda toob head tervenemist” (Õpetussõnad 17:22, EP 97).

”Ärgake!” vestles paljude kristlastega, kes on pärast jäseme kaotust oma olukorraga hästi kohanenud. Enamik neist soovitas amputeeritutele, et nad ei oleks enda puude tõttu liialt ujedad või kinnised. ”Mul oleks märksa ebamugavam, kui teistele tunduks, et minu puue on tabuteema,” ütles Dell, kelle vasak jalg põlvest saadik puudub. ”Minu arvates paneks see kõiki kohmetuma.” Mõned asjatundjad soovitavad, et need, kellel parem käsi puudub, võiksid esitlemisel ulatada esimesena hoopis vasaku käe. Ja kui keegi sinu proteesi kohta küsib, räägi talle sellest. Kui sa ise ennast vabalt tunned, aitab see ka teisel inimesel pingest vabaneda. Harilikult läheb vestlus peagi teistele teemadele.

On olemas ”aeg naerda” (Koguja 3:4b). Naine, kes on kaotanud ühe käe, rõhutab, et kõige tähtsam on mitte kaotada oma huumorimeelt. Ta kutsub üles pidama alati meeles, et see, kuidas me ise endasse suhtume, määrab paljuski selle, kuidas teised meisse suhtuvad.

”Aeg nutta”

Pärast seda, kui Dell oma jala kaotas, ütles ta endale esmalt: ”Nõndaks. Minu elu on läbi.” Florindo ja Floriano kaotasid kumbki jäseme Angolas maamiini tõttu. Florindo ütleb, et ta nuttis kolm ööd-päeva järjest. Ka Floriano pidi oma tunnetega võitlema. ”Olin kõigest 25-aastane,” kirjutab ta. ”Ühel päeval võisin ma kõike teha ja järgmisel päeval ei suutnud ma isegi püsti tõusta. Tundsin masendust ja lootusetust.”

On olemas ka ”aeg nutta” (Koguja 3:4a). Raske kaotuse korral on täiesti loomulik mõnda aega kurbust tunda. (Võrdle Kohtumõistjate 11:37; Koguja 7:1—3.) ”Et kurbusest üle saada, tuleb see läbi elada,” kirjutab Ellen Winchell. Sageli on suureks abiks see, kui rääkida oma tunnetest empaatilisele kuulajale (Õpetussõnad 12:25). Kuid kurbus ei kesta igavesti. Pärast traumaatilist jäseme kaotust võivad mõned isikud ajutiselt muutuda emotsionaalselt rohkem kõikuvaks, kriitiliseks, murelikuks või endassetõmbunuks. Tavaliselt need tunded taanduvad. Kui mitte, võib olla tegu haigusliku depressiooniga — hälbega, mis üldjuhul vajab arstiabi. Pereliikmed ja sõbrad peaksid olema valvsad tähele panema, kas nende lähedane ehk sellist abi ei vaja.a

W. Mitchell, kelle mõlemad jalad on halvatud, kirjutab: ”Me kõik vajame inimesi, kes meist hoolivad. Peaaegu kõik on talutav, kui inimene tunnetab, et tal on sõpradest ja pereliikmetest toetajaskond, samal ajal kui väikseimgi ebaõnnestumine võib rivist välja lüüa selle, kes püüab üksi läbi elu rühkida. Kuid sõprussuhted ei teki iseenesest. Nende sõlmimiseks ja alalhoidmiseks tuleb tegutseda või muidu need kaovad.” (Võrdle Õpetussõnad 18:24.)

Täisväärtuslik elu ilma jäsemeta

Kehalisest defektist hoolimata elavad paljud jäsemepuudega inimesed täisväärtuslikku elu. Näiteks Russell sündis ainult poole vasaku jalaga. 78-aastasena teeb ta ikka regulaarselt harjutusi ning elab aktiivset elu, ehkki ta käib nüüd juba kepiga. Loomu poolest lõbus Russell tunnistas, et tema kauaaegne hüüdnimi on olnud Rõõmsake.

Douglas, kes kaotas oma jala II maailmasõjas, käib modernse proteesi abil. Jehoova tunnistajana on ta juba kuus aastat olnud üldpioneer ehk täisajaline evangeeliumikuulutaja. Ja kas sa mäletad Delli, kes pärast jalast ilmajäämist mõtles, et tema elu on läbi? Ka tema elab rahuldustpakkuvat pioneerielu ning saab iseenda eest hoolitsemisega hästi hakkama.

Kuidas aga tulevad jäseme kaotanud isikud toime vaestes ja sõjast laastatud riikides? Maailma Tervishoiuorganisatsioon sedastab: ”Olukord täna on selline, et ainult väike protsent puuetega inimesi saab abi.” Paljud peavad liikuma kepi või primitiivsete karkude najal. Siiski, mõnikord on abi kättesaadav ka seal. Angola maamiiniohvrid Floriano ja Florindo said endale proteesid Rahvusvahelise Punase Risti ja Šveitsi valitsuse kaudu. Floriano tunneb rõõmu võimalusest teenida Jehoova tunnistajate koguduses teenistusabilisena ning Florindo teenib kogudusevanema ja täisajalise evangeeliumikuulutajana.

Üks invaühing ütleb toredasti: ”Ainukesed invaliidid on need, kelle süda on ära langenud!” Väärib märkimist, et Piibel on paljude puuetega inimeste südant kinnitanud. ”See, et sain paranemise ajal Piibli tõde õppida, aitas mind tohutult,” lausub Dell. Ka Russell ütleb: ”Lootus, mille olen Piiblist leidnud, on alati aidanud mul raskustest üle saada.” Millist lootust pakub Piibel puuetega inimestele?

[Allmärkus]

[Kast lk 8]

Fantoomvalu

Fantoomaisting on tõeline tunne, et eemaldatud jäse on endiselt alles. See on pärast amputatsiooni normaalne tunne ja on sedavõrd tõeline, et ühes amputeeritutele suunatud brošüüris öeldakse: ”Olge ettevaatlikud fantoomaistingu suhtes, kui tõusete voodist või toolilt ilma proteesita. Vaadake alati maha, tuletamaks endale meelde, et teie jalg puudub.” Üks patsient, kes oli mõlemast jalast ilma jäänud, tahtis tõusta, et oma arsti kätt suruda, aga kukkus hoopis põrandale!

Teine probleem on fantoomvalu. See on tegelik valu, mille puhul tundub, nagu valutaks eemaldatud jäse. Fantoomvalu intensiivsus, laad ja kestus on individuaalsed. Kuid õnneks vähenevad aja möödudes tavaliselt nii fantoomaisting kui ka fantoomvalu.

[Pilt lk 6]

Modernsed proteesid võimaldavad paljudel puuetega inimestel elust rohkem rõõmu tunda

[Allikaviide]

Foto RGP Prosthetics loal

[Pilt lk 7]

Raske kaotuse puhul on kurbus normaalne reaktsioon

[Pilt lk 8]

Paljud puuetega inimesed elavad täisväärtuslikku elu