Lootuskiir õuduses

„ÜMBERRINGI RAPPUSID MAJAD JA LAHVATASID LEEGID. PÕGENEDES NÄGIN IGAL POOL NUTVAID, PALVETAVAID JA APPIKARJUVAID INIMESI. ARVASIN, ET NÜÜD ON KÜLL MAAILMA LÕPP KÄES.” (G. R., MAAVÄRINAS ELLUJÄÄNU)

IGAL aastal toimub meie rahutu maa sisemuses miljoneid maavärinaid, kuigi enamikku neist pole tunda.a Siiski esineb aastas keskmiselt ligi 140 tugevat, võimsat või väga võimsat maavärinat. Maavärinate tõttu on läbi ajaloo hukkunud miljoneid inimesi ja hävinud arvutul hulgal vara.

Peale selle on maavärinatel inimestele ka emotsionaalselt muserdav mõju. Näiteks pärast seda, kui El Salvadori raputas 2001. aasta alguses kaks maavärinat, ütles sealse tervishoiuministeeriumi alla kuuluva vaimse tervise konsultatiivkomisjoni koordinaator: „Inimesed on nüüd jõudmas psühholoogiliste probleemide etappi, mida iseloomustab kurbus, meeleheide ja viha.” El Salvadori tervishoiutöötajate sõnul kasvas masenduse ja ärevuse all kannatavate patsientide arv 73 protsenti. Küsitlused näitasid, et hädaliste laagrites edestas psüühilist abi üksnes vajadus vee järele.

Maavärinatega pole aga seotud üksnes surm, häving ja meeleheide. Paljudes nendes katastroofides on saanud ilmsiks inimeste erakordne abivalmidus ja ennastohverdavus. Mõned inimesed on näinud suurt vaeva, et parandada kannatada saanud maju ja aidata inimestel pärast maavärinat oma eluga toime tulla. Nagu järgnevalt näeme, on tänu sellele koitnud lootuskiir ka kõige õudsemates oludes.

[Allmärkus]

[Pildid lk 2, 3]

Leheküljed 2 ja 3: Kreekas Ateenas on üks noor naine meeleheitel, kuna tema ema on kokkuvarisenud maja alla lõksu jäänud. Samal ajal on aga üks isa ülirõõmus, kuna tema viieaastane tütar on päästetud

[Allikaviide]

AP Photos/Dimitri Messinis