Kodutus – üleilmne probleem

„ÄRGAKE!” POOLA-KORRESPONDENDILT

„HAISVAD ja räpased viinaninad – neil pole mitte midagi ja nad on ei keegi!” Kole stereotüüp küll, ent nagu ütlevad Poolas Czestochowas kodutute probleemidega tegelevad vabatahtlikud, nähakse inimesi, kel puudub katus pea kohal, tavaliselt just sellistena.

„The Economist” teatas mõni aasta tagasi, et Mongoolias Ulaanbaataris elavad tuhandetest tänavalastest paljud haisvates maa-alustes kanalisatsioonikäikudes või soojatorude ääres. Ehkki paljusid mongoleid teated neist kodututest lastest šokeerisid, arvati olukord olevat tingitud sellest, et „vanemad on laisad laste järele vaatama”, märkis ajaleht.

Teisel pool maakera tapavad tänavalapsi omal algatusel tegutsevad rahvasalklaste surmarügemendid. Miks? ÜRO üllitises selgitatakse: „Ladina-Ameerikas kuulub kohtusüsteemi, politseisse, meediatööstusse, äriringkondadesse ning ühiskonda üldiselt palju selliseid inimesi, kelle arvates ohustavad tänavalapsed tsiviliseeritud ühiskonna moraali.” Samas üllitises märgitakse: „Teadete järgi tapetakse Rio de Janeiro osariigis keskmiselt kolm tänavalast päevas.”

Kodutud „tekitavad meis hirmu ja ebakindlust ..., kuid nad on inimesed, kes tunnevad nälga täpselt samuti nagu meie. Neid on palju ja nad elavad tõesti puuduses.” See on kirjas Czestochowa kodutuid aidata püüdvate vabatahtlike veebilehel. Veel võib sealt lugeda: „Me loodame, et ... leidub inimesi, keda see terav puudus ükskõikseks ei jäta.” Mis puudusest on siin jutt ja kui terav see siis on?

[Pilt lk 2, 3]

Selle kanalisatsioonikaevu luugi all elab salk kodutuid lapsi

[Allikaviide]

Jacob Ehrbahn/Morgenavisen Jyllands-Posten