Kuidas mulle sai selgeks, miks on maailmas nii palju ülekohut

Jutustab Ursula Menne

Nii kaua kui ma mäletan, olen alati seisnud selle eest, et kõiki õiglaselt koheldaks. Seepärast saadeti mind ka vanglasse kommunistlikul Ida-Saksamaal. Üllatav küll, kuid seal olles leidsin ma vastuse küsimusele, miks on maailmas nii palju ülekohut. Selgitan kohe lähemalt.

OLEN sündinud 1922. aastal Saksamaal Halle linnas, mis teadaolevalt asutati enam kui 1200 aastat tagasi. Halle asub Berliinist umbes 200 kilomeetri kaugusel edelas ja see oli üks esimestest protestantismi kantsidest. Minu õde Käthe sündis 1923. aastal. Isa teenis armees ja ema laulis teatris.

Olen oma isalt pärinud tugeva soovi teha lõpp ebaõiglusele. Kui isa armeeteenistusest lahkus, ostis ta ühe poe. Kuna klientideks olid valdavalt vaesed inimesed, hakkas isal neist hale ja ta andis neile krediiti. See helde žest viis ta pankrotti. Isa kogemus oleks pidanud mulle õpetama, et ebavõrdsuse ja ebaõiglusega polegi nii lihtne võidelda, kui pealtnäha tundub. Kuid ma olin tulvil nooruslikku idealismi.

Emalt olen ma pärinud kunstiande. Ta õpetas meile õega muusikat, laulmist ja tantsimist. Olin rõõmsameelne, elav tüdrukutirts ning meil õega oli suurepärane elu – seda kuni aastani 1939.

Algab õudusunenägu

Pärast põhikooli käisin balletikoolis, kus õppisin ka ekspressiivset tantsustiili, mida õpetas Mary Wigman. Tema arendaski tantsustiili, mis eeldab artistilt oskust tantsu kaudu oma tundeid väljendada. Samuti tegin algust maalimisega. Mu teismeea aastad olid tõepoolest esialgu täis rõõmu, põnevust ja õpinguid. Siis aga saabus 1939. aasta ja algas Teine maailmasõda. Järgmine raske katsumus tabas meid 1941. aastal, kui isa tuberkuloosi suri.

Sõda on kohutav kogemus. Kuigi olin sõja puhkedes kõigest 17-aastane, tundus mulle, nagu oleks maailm hulluks läinud. Nägin, kuidas paljud seniajani normaalsed inimesed lasid end massina kaasa haarata natsihüsteeriast. Sellele järgnes kaos, surm ja häving. Meie maja sai pommirünnakus ränga tabamuse ja sõja ajal tapeti mitu meie sugulast.

Kui sõjategevus 1945. aastal lõppes, olin koos ema ja Käthega ikka veel Halles. Nüüd olin juba abielunaine ja pisitütre ema, kuid mu abielu polnud õnnelik. Asusime abikaasaga eraldi elama ja kuna mul tuli ennast ja oma tütrekest elatada, teenisin leiba tantsija ja maalijana.

Sõjajärgne Saksamaa jagati nelja sektorisse. Meie linn hakkas kuuluma Nõukogude Liidu valitsetavasse sektorisse. Seetõttu pidime kõik kohanema kommunistliku režiimiga. 1949. aastal nimetati see Saksamaa osa, mida üldiselt kutsutakse Ida-Saksamaaks, Saksa Demokraatlikuks Vabariigiks.

Elu kommunismi all

Neil aastatel jäi mu ema haigeks ja mul tuli tema eest hoolt kanda. Sain ametnikuna tööd kohalikus omavalitsuses. Umbes samal ajal tutvusin üliõpilastest dissidentidega, kes püüdsid juhtida tähelepanu tollal valitsevale ebaõiglusele. Näiteks ei lastud ühel noormehel alustada ülikooliõpinguid, kuna ta isa oli olnud natsipartei liige. Tundsin seda noormeest hästi, kuna muusika oli olnud tihti meie ühiseks ajaviiteks. Murdsin pead, miks küll peab keegi kannatama oma vanemate tegude tõttu. Viibisin üha sagedamini dissidentide seltsis ja otsustasin osaleda avalikes protestides. Kord kleepisin isegi lendlehti kohaliku kohtumaja trepikoja seinale.

Minu õiglustunnet riivasid ka kirjad, mida mul piirkondliku rahukomitee sekretärina tuli trükkida. Ühel juhul plaanis see komitee poliitilistel kaalutlustel saata kommunistlikku propagandat sisaldavat materjali ühele Lääne-Saksamaal elavale eakale mehele, et äratada tema suhtes kahtlusi. Mulle valmistas selline ebaõiglane kohtlemine nii sügavat pahameelt, et peitsin kontoris need pakid ära. Nii ei postitatudki neid eales.

„Jubedaim inimene selles ruumis” tekitas minus lootust

1951. aasta juunis tulid kaks meest mu töö juurde ja teatasid: „Te olete arreteeritud!” Nad viisid mu Roter Ochse (’punane härg’) vanglasse. Aasta hiljem mõisteti mind süüdi riigivastases õõnestustegevuses. Üks üliõpilane oli mind reetnud salapolitseile (Stasile), rääkides neile minu varasemast protestitegevusest, kui ma lendlehti kleepisin. Kohtuistung oli farss, kuna keegi ei teinud väljagi, mida mul enda kaitseks öelda on. Mind määrati kuueks aastaks vanglasse. Jäin vangis olles haigeks ja mind viidi üle vangla haiglakorpusesse, kus oli ees 40 naist. Sattusin paanikasse, kui nägin neid ääretult õnnetuid inimesi. Jooksin ukse suunas ja tagusin vastu seda rusikatega.

„Mida sa tahad?” küsis valvur.

„Ma pean siit välja pääsema!” karjusin. „Pange mind kas või üksikvangistusse, kui vaja, aga laske mind siit välja!” Loomulikult ei teinud ta mind kuulmagi. Peagi märkasin ühte naist, kes teistest erines. Ta silmis peegeldus sisemine rahu. Istusin tema kõrvale.

„Kui sa otsustad minu kõrvale istuda, siis vaata ette,” sõnas ta minu üllatuseks. Ta selgitas: „Teiste vangide arvates olen ma jubedaim inimene selles ruumis, kuna ma olen Jehoova tunnistaja.”

Tollal ei teadnud ma, et Jehoova tunnistajaid peeti kommunistliku režiimi vaenlasteks. Kuid ma teadsin seda, et kaks piibliuurijat (nagu Jehoova tunnistajaid varem nimetati) olid mu isa korrapäraselt külastanud, kui ma laps olin. Mulle meenus isa ütlus, et piibliuurijatel on õigus.

Nutsin kergendustundest, et kohtasin seda armast naist. Ta nimi oli Berta Brüggemeier. „Palun räägi mulle Jehoovast!” anusin ma. Sellest ajast peale veetsime palju aega koos ja vestlesime Piibli teemadel. Sain teada, et tõeline Jumal Jehoova on armastav, õiglane ja rahumeelne. Samuti rääkis ta mulle, et Jumal kõrvaldab kõik kannatused, mida kurjad ja türanlikud inimesed on põhjustanud. Laulus 37:10, 11 on kirjas: „Natuke aega, ja õelat ei ole enam ... Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust!”

Vabanemine ja põgenemine läände

Vabanesin aastal 1956, pärast viit vangistuses veedetud aastat. Viis päeva pärast vabanemist põgenesin Saksa Demokraatlikust Vabariigist Lääne-Saksamaale. Sel ajal oli mul juba kaks tütart, Hannelore ja Sabine, kelle ma kaasa võtsin. Seal lahutasin abikaasast ja võtsin taas ühendust Jehoova tunnistajatega. Piiblit uurides mõistsin, et mul tuleb teha mitmeid muudatusi, et Jehoova mõõdupuudele vastata. Tegingi need muudatused ja lasin end 1958. aastal ristida.

Hiljem abiellusin uuesti, seekord Jehoova tunnistajast Klaus Mennega. Meil Klausiga oli õnnelik abielu ja meile sündis kaks last, Benjamin ja Tabia. Kahjuks hukkus Klaus 20 aastat tagasi liiklusõnnetuses ja ma olen sellest ajast peale lesk olnud. Kuid mind lohutab suuresti ülesäratamislootus, selle teadmine, et Jumal äratab surnud üles eluks paradiisis maa peal (Luuka 23:43; Apostlite teod 24:15). Samuti pakub mulle suurt julgustust see, et kõik mu neli last teenivad Jehoovat.

Tänu Piibli uurimisele hakkasin mõistma, et ainult Jehoova suudab tuua tõelise õigluse. Erinevalt inimestest arvestab ta kõigi meie olude ja ka taustaga – üksikasjadega, mis inimsilmale jäävad sageli tabamatuks. Selle mõistmine annab mulle hingerahu juba praegu, seda eriti siis, kui näen või kogen ebaõiglust. Koguja 5:7 on kirjas: „Kui sa näed, et maal rõhutakse vaest ja et õigus ja õiglus kistakse käest, siis ära seda asja imesta; sest ülemuse üle valvab ülemus ja nende üle on veelgi ülemaid!” Siin mainitud „veelgi ülem” on loomulikult meie Looja. „Kõik on alasti ja paljastatud tema silme ees, kellele meil tuleb aru anda,” öeldakse kirjakohas Heebrealastele 4:13.

Vaadates tagasi ligikaudu 90 aastale

Inimesed küsivad vahel mu käest, mis tunne oli elada nii natsliku kui kommunistliku režiimi ajal. Elu kummagi režiimi all polnud meelakkumine. Ja mõlemad valitsusvormid, nii nagu ka kõik teised inimvalitsuste vormid, kinnitasid lihtsalt seda, et inimesed ei suuda ise endi üle valitseda. Piibel ütleb ausalt ja otse: „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9).

Naiivse noore neiuna uskusin, et inimesed kehtestavad õiglase valitsuse. Nüüd aga tean, et see pole nii. Üksnes meie Looja võib tuua tõeliselt õiglase maailma. Ta teeb seda, kui kõrvaldab kõik kurjad ja annab valitsuse maa üle oma poja Jeesus Kristuse kätte, kes seab teiste huvid enda omadest alati ettepoole. Piibel annab seoses Jeesusega teada: „Sa armastasid õiglust ja sa vihkasid seadusetust” (Heebrealastele 1:9). Olen nii tänulik Jumalale, et olen saanud tundma õppida seda imelist ja õiglast Kuningat, kelle valitsuse all ma loodan igavesti elada!

[Pilt lk 23]

Koos tütarde Hannelore ja Sabinega pärast saabumist Lääne-Saksamaale

[Pilt lk 23]

Praegu koos poja Benjamini ja ta naise Sandraga