Mida oodata

Kuigi osa eksperte selgitab, et leinaprotsess toimub kindlate etappidena, kulgeb see igal inimesel ikkagi omamoodi. Kas leinajate erinevad reageeringud tähendavad, et mõni tunneb vähem kurbust lähedase kaotuse pärast või surub oma tundeid alla? Mitte tingimata. Leina tunnustamine ja väljendamine võivad küll paranemisele kaasa aidata, ent ei ole üht ja ainuõiget viisi leinata. Palju sõltub inimese kultuurist, isiksusest ja elukogemusest, samuti sellest, kuidas lähedane suri.

KUI HULLUKS VÕIB OLUKORD MINNA?

Lähedase kaotanud inimene ei pruugi teada, mida kõike võib ta pärast sellist kaotust kogeda. Teatud tunded ja raskused on aga üldlevinud ja sageli ka ootuspärased. Käsitleme neist mõnda.

Tunded kasvavad üle pea. Tavalised on nutuhood, äkilised meeleolukõikumised ja suur igatsus lahkunu järele. Emotsioone võivad toita eredad mälestused ja unenäod. Esialgne reaktsioon võib siiski olla šokk ja eitus. Tiina meenutab oma tundeid, kui tema abikaasa Timo ootamatult suri. Ta ütleb: „Olin alguses täiesti tuim. Ma ei suutnud isegi nutta. Tundsin nii suurt ängi, et mul oli vahel koguni raske hingata. Ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et teda enam pole.”

Ärevushood, viha ja süütunne. „Mõnda aega pärast meie 24-aastase poja Ericu surma tundsime Yolandaga suurt viha,” räägib Ivan. „See üllatas meid ennastki, sest üldiselt me ju oleme rahumeelsed inimesed. Lisaks tundsime end süüdi, kui mõtlesime, kas oleksime saanud midagi oma poja heaks veel teha.” Süütunnet koges ka Alejandro, kelle naine suri pärast pikka haigust. Ta ütleb: „Algul tundus mulle, et kui Jumal laseb mul midagi sellist läbi elada, pean ma küll halb inimene olema. Seejärel tundsin aga end süüdi seetõttu, et süüdistan juhtunus Jumalat.” Eelmises artiklis tsiteeritud Kostas sõnab: „Paaril korral olin vihane koguni Sophia peale, et ta ära suri. Siis aga tundsin end sellise mõtte pärast pahasti. See polnud ju tema süü.”

Häiritud mõtlemine. Taoti võib inimese mõtlemine olla ebaloogiline või hüplik. Näiteks võib leinaja mõelda, et surnud lähedast on võimalik kuulda, tajuda või näha. Tal võib olla ka raske keskenduda või asju meeles pidada. Tiina sõnab: „Mõnikord märkasin keset vestlust, et mu mõtted on hoopis mujal. Need keerlesid Timo surmaga seotud sündmuste ümber. Suutmatus keskenduda suurendas stressi veelgi.”

Soov kõrvale tõmbuda. Lähedase kaotanud inimene võib teiste juuresolekul olla ärritunud või tunda end ebamugavalt. Kostas lausub: „Abielupaaride keskel tundsin end nagu viies ratas vankri all. Aga ma ei sobitunud kuidagi ka vallaliste seltskonda.” Ivani naine Yolanda meenutab: „Väga raske oli olla koos inimestega, kes kurtsid oma muresid, mis tundusid meie omadega võrreldes nii tühised! Mõned jällegi rääkisid, kui hästi nende lastel läheb. Olin nende pärast rõõmus, aga samas oli mul väga raske neid kuulata. Mõistsime, et elu läheb edasi, kuid meil lihtsalt polnud selle kõige jaoks ei tahtmist ega kannatlikkust.”

Tervisehädad. Tavalised on muutused söögiisus, kehakaalus ja unerütmis. Aaron meenutab isa surmale järgnenud aastat: „Mul olid unehäired. Ärkasin igal ööl samal ajal ning mõtlesin isa surmale.”

Alejandro räägib, et tal olid seletamatud tervisehädad: „Arst vaatas mind korduvalt üle ning kinnitas, et mu tervisega on kõik korras. Kahtlustasin, et lein tekitab mulle kehalisi vaevusi.” Lõpuks need vaevused siiski kadusid. Sellegipoolest oli Alejandro otsus arsti juurde minna mõistlik. Lein võib nõrgestada immuunsüsteemi, raskendada olemasolevaid terviseprobleeme või tekitada uusi.

Raskused oluliste ülesannete täitmisel. Ivan ütleb: „Me ei pidanud Ericu surmast teavitama mitte ainult sugulasi ja sõpru, vaid ka teisi, näiteks tema tööandjat ja korteriomanikku. Pidime täitma ka palju igasuguseid dokumente. Siis oli meil tarvis vaadata läbi Ericu isiklikud asjad. Kõik see nõudis keskendumist ajal, mil olime vaimselt, füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud.”

Osa inimeste jaoks aga saabub eriti raske aeg hiljem, siis, kui neil on vaja hakata ise tegelema asjadega, millega varem nende lähedane tegeles. Nii oli näiteks Tiinaga. Ta räägib: „Timo oli alati meie raha- ja äriasjade eest hoolitsenud. Nüüd lasus see kõik minu õlgadel, nii et see suurendas minu stressi veelgi. Kas ma saan kõigega hakkama, ilma et ma midagi untsu keeraks?”

Eespool kirjeldatud raskused – nii emotsionaalsed, vaimsed kui ka füüsilised – maalivad leinast üsna sünge pildi. Kaotusvalu, mida põhjustab lähedase inimese surm, võibki olla väga ränk. Aga kui seda ette teada, võib see aidata leinajal paremini toime tulla. Ei tasu unustada ka seda, et mitte igaüks ei koge kõike, mis võib leinaga kaasneda. Lisaks võib leinajal olla lohutav teada, et leinaga seotud tugevad tunded on normaalsed.

KAS MA SUUDAN KUNAGI VEEL RÕÕMU TUNDA?

Mida oodata. Kaotusvalu ei jää igavesti sama tugevaks, aja möödudes see leeveneb. See ei tähenda, et lähedase kaotusest oleks võimalik täielikult üle saada või et lähedane enam mõttesse ei tuleks. Lihtsalt vähehaaval annab piinav kaotusvalu järele. See võib uuesti pinnale kerkida, kui ootamatult meenuvad mingid mälestused või näiteks mõnel aastapäeval. Lõpuks saab enamik inimesi siiski emotsionaalse tasakaalu tagasi ning suudab taas igapäevaelule keskenduda. Kaasa aitab see, kui leinajat toetavad pereliikmed ja sõbrad ning kui ta püüab ise midagi teha, et leinaga toime tulla.

Kui kaua see kestab? Mõnel inimesel on kõige hullem aeg mõne kuu pärast möödas. Paljudel läheb mööda aasta või paar, enne kui nad tunnevad end paremini. Ja mõni vajab veelgi rohkem aega.a Alejandro meenutab: „Minul kestis sügav leinaperiood umbes kolm aastat.”

Ole endaga kannatlik. Ela üks päev korraga, liigu omas tempos ja hoia meeles, et terav kaotusvalu pole igavene. Aga kas on midagi, mida saaksid teha, et leevendada oma leina ja vältida selle kestmajäämist?