Jumala nimi — selle tähendus ja hääldamine

ÜKS piiblikirjutaja küsis: „Kes on kogunud tuule oma pihkudesse? Kes on mähkinud vee vaibasse? Kes on paigale pannud kõik maaääred? Mis on ta nimi ja mis on ta poja nimi? Küllap sa tead!” (Õpetussõnad 30:4, meie kursiiv). Kuidas meie võime saada teada, mis on Jumala nimi? See on tähtis küsimus. Loodu on küll jõuline tõend Jumala olemasolust, aga ta ei anna meile teada Jumala nime (Roomlastele 1:20). Tegelikult ei saaks me iialgi Jumala nime teada, kui mitte Looja ise meile seda ei ilmutaks. Ja ta ongi seda teinud oma Raamatus Pühas Piiblis.

Ühel tuntud-teatud juhtumil ütles ja kordas Jumal ise Moosese kuuldes oma nime. Mooses pani selle sündmuse kirja ning see on säilinud Piiblis meie päevini (2. Moosese 34:5; Piibli Raamat, 1945). Jumal isegi kirjutas oma „sõrmega” enda nime. Andnud Moosesele niinimetatud kümme käsku, pani Jumal need üleloomulikul viisil kirja. Kiri ütleb: „Ja kui [Jumal] oli lõpetanud kõneluse Moosesega Siinai mäel, siis ta andis temale kaks tunnistuslauda, kivilauda, mille peale oli Jumala sõrmega kirjutatud” (2. Moosese 31:18). Algupärases kümnes käsus esineb Jumala nimi kaheksa korda (2. Moosese 20:1—17). Nõnda siis on Jumal ise inimesele ilmutanud oma nime nii sõnas kui kirjas. Mis siis on tema nimi?

Heebrea keeles on see kirjutatud יהוה. Neid nelja tähte, nimetatud tetragrammatoniks, loetakse heebrea keeles paremalt vasakule ning neid võib paljudes nüüdisaja keeltes märgistada tähtedega JHWH või JHVH. Nende nelja kaashäälikuga märgitav Jumala nimi esineb Vana Testamendi ehk Heebrea Kirjade algkeelses tekstis peaaegu 7000 korda.

See nimi tuleneb heebreakeelsest verbist ha·wahʹ (הוה), tähendusega „[kellekski, millekski] saama”, ja tähendab tegelikult „tema põhjustab [kellekski, millekski] saamist”.a Nõnda siis näitab Jumala nimi meile selgelt, et Jumal on Isik, kes pidevalt täidab oma tõotused ja vääramatult teostab oma eesmärgid. Niisugune tähendusrikas nimi saab olla vaid tõelisel Jumalal.

Kas sul on meeles Jumala nime mitmesugused vormid Laulus 83:19, nagu seda eelmises osas (leheküljel 5) mainiti? Seal mainitud kahes tõlkes oli Jumala nimi asendatud lihtsalt tiitliga („ISSAND”, „Igavene”). Aga kahes ülejäänus võid sa näha sõnades Jahve ja Jehoova tähti, mis on Jumala nimes. Kuid kõlavad need sõnad erinevalt. Miks?

Kuidas Jumala nime hääldatakse?

On tõsi, et mitte keegi ei tea täpselt, kuidas Jumala nime algselt hääldati. Mispärast? Sellepärast, et esimene keel, mida Piibli kirjutamisel kasutati, oli heebrea keel, mida kirja pannes tarvitasid kirjutajad ainult kaashäälikuid, mitte täishäälikuid. Kui siis inspireeritud kirjutajad Jumala nime kirjutasid, toimisid nad loomulikult samamoodi ja panid kirja vaid kaashäälikud.

Nii kaua kui muistne heebrea keel oli igapäevane kõnekeel, ei tekitanud see probleeme. Iisraellased teadsid, kuidas Jumala nime hääldada, ja kui nad seda kirjapildis nägid, polnud neil raskusi täishäälikute lisamisega (samuti nagu eesti lugeja teab, et sõnalühendit „lk.” kasutatakse sõna „lehekülg” ja „vrd.” sõna „võrdle” kohta).

Kuid olukord muutus kahel põhjusel. Esiteks hakkas juutide seas levima ebausul põhinev arvamus, et on väär Jumala nime välja öelda; kui nad siis Piiblit lugedes selle nimeni jõudsid, laususid nad heebreakeelse sõna ’Ado·najʹ („Suverään Issand”). Lisaks kadus muistne heebrea keel aja jooksul igapäevasest kõnest ja nõnda unustatigi lõpuks Jumala nime algupärane heebreakeelne hääldus.

Tagamaks seda, et heebrea keele hääldamine täielikult ei ununeks, võtsid juudi kirjatargad meie ajaarvamise esimese aastatuhande teisel poolel kasutusele puuduvaid täishäälikuid tähistava vokaalimärkide süsteemi ning kasutasid neid vokaalimärke heebreakeelses Piiblis konsonantide juures. Niisiis pandi kirja nii täis- kui ka kaashäälikud, misläbi talletati tolleaegne hääldus.

Kui aga jõuti Jumala nimeni, siis selle asemel et panna selle juurde õiged vokaalimärgid, pandi enamikul juhtudel hoopis teised vokaalimärgid, tuletamaks lugejale meelde, et sel kohal tuleb öelda ’Ado·najʹ. Sellest kujunes lõpuks välja ka eestikeelne kirjutusviis Jehoova. Selles nimevormis on säilinud Jumala nime tähtsad osised heebrea algkeelest.

Millist hääldusvormi sina kasutad?

Kust siis on pärit sellised hääldusvormid nagu näiteks Jahve? Need sõnavormid on pakkunud välja nüüdisaja õpetlased, kes on püüdnud tuletada Jumala nime algset hääldusvormi. Mõned — kuigi mitte kõik — arvavad, et oletatavasti nimetasid iisraellased enne Jeesuse aega Jumalat Jahveks. Aga selles ei saa mitte keegi kindel olla. Võib-olla nad nimetasid teda nõnda, võib-olla mitte.

Kuid vaatamata sellele eelistavad paljud hääldusvormi Jehoova. Miks? Sellepärast, et see on levinum ja tuntum kui Jahve. Aga kas poleks siiski parem kasutada vormi, mis on ehk lähemal algsele hääldusviisile? Tegelikult mitte, sest Piibli nimede puhul pole see tavaks.

Tuntuima näitena võiksime vaadelda Jeesuse nime. Kas sina tead, kuidas Jeesuse perekonnaliikmed ja sõbrad teda tema lapsepõlve ajal Naatsaretis iga päev kõnetasid? On tõsi, et mitte ükski inimene ei tea seda täpselt, kuigi see võis ehk olla midagi taolist nagu Ješua (või ehk Jehošua). Kindlasti ei olnud see Jeesus.

Aga kui inspireeritud kirjutajad lugusid tema elust kreeka keeles kirja panid, ei püüdnud nad säilitada algset heebreakeelset hääldusviisi. Selle asemel andsid nad tema nime edasi kreeka keeles sõnaga I·ē·sousʹ. Tänapäeval antakse seda edasi vastavalt piiblilugejate keelele mitut moodi. Hispaaniakeelse Piibli lugejad leiavad vormi Jesús (hääldatakse hessuuʹs). Itaallased kirjutavad Gesù (hääldatakse džezuuʹ). Ja inglased kirjutavad Jesus (hääldatakse džiizös).

Kas me ei tohiks siis enam kasutada Jeesuse nime, sest enamik meist, või koguni mitte ükski meist, ei tea, kuidas seda õieti algselt hääldati? Siiani ei ole ükski tõlkija soovitanud seda teha. Me tahame seda nime kasutada, sest selle järgi tuntakse Jumala armastatud Poega Jeesust Kristust, kes on andnud meie eest oma eluvere. Kas see näitaks austust Jeesuse vastu, kui tema nimi üleüldse Piiblist kõrvaldataks ning asendataks pelgalt tiitliga „Õpetaja” või „Vahemees”? Muidugi mitte! Me saame osutada konkreetselt Jeesusele sellega, et kasutame tema nime nii, nagu seda on tavaks meie keeles lausuda.

Sedasama võiks öelda kõikide nimede kohta, mis Piiblis kirjas on. Me ütleme need välja oma keele päraselt ega püüa matkida algset hääldusviisi. Nõnda siis me ütleme „Jeremija”, aga mitte Jir·me·jaʹhu. Samuti me ütleme Jesaja, kuigi selle prohveti eluajal tunti teda tõenäoliselt nime all Ješa‛·jaʹhu. Isegi nende nimede algse hääldusviisiga tuttavad õpetlased kasutavad nendest isikutest kõneldes praegusaegset, aga mitte muistset hääldusviisi.

Ja sama peab paika ka nime Jehoova puhul. Kuigi praegusaegne hääldusviis Jehoova ei pruugi algsega täpselt sarnaneda, ei kahanda see mitte sugugi nime tähtsust. Selle nime all tunneme ära Looja, elava Jumala, Kõigekõrgema, kellele Jeesus ütles: „Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi” (Matteuse 6:9).

„Seda ei saa kõrvale tõrjuda”

Kuigi paljud tõlkijad eelistavad hääldusviisi Jahve, kasutatakse Uue Maailma Pühakirjatõlkes (New World Translation) ning ka terves reas teistes tõlgetes ikka nimevormi Jehoova, sest inimesed on tundnud seda juba sajandeid. Pealegi sisaldab see nagu teisedki vormid tetragrammatoni nelja tähte JHWH ehk JHVH, välja arvatud viimane täht h.b

Juba varem jõudis üsnagi sarnasel põhjusel samasugusele otsusele ka saksa professor Gustav Friedrich Oehler. Ta käsitles erisuguseid hääldusviise ning tegi järelduse: „Nüüdsest peale kasutan ma sõna Jehoova, sest see nimi on juba kord meie sõnavaras juurdunud ning seda ei saa kõrvale tõrjuda.” („Theologie des Alten Testaments”, 2. väljaanne, 1882, lk. 143.)

Samuti ütles jesuiidi õpetlane Paul Joüon Piibli heebrea keele grammatikat käsitlevas raamatus „Grammaire de l’hébreu biblique” (1923. aasta väljaanne) leheküljel 49 allmärkuses: „(Hüpoteetilise) sõnavormi Jahweh asemel oleme kasutanud oma tõlgetes vormi Jéhovah .., mis on prantsuse kirjakeeles üldlevinud.” Piiblitõlkijad kasutavad sarnast nimevormi ka paljudes teistes keeltes, nagu seda võib näha kastist leheküljel 8.

Kas siis polegi õige kasutada sellist nimevormi nagu Jahve? Muidugi on! Asi on lihtsalt selles, et nimevormi Jehoova on lugejal hõlpsam vastu võtta, sest see on juba enamikus keeltes „juurdunud”. Tähtis on, et me seda nime kasutaksime ja ka teistele kuulutaksime. „Tänage Jehoovat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistage, et tema nimi on kõrge!” (Jesaja 12:4).

Vaadakem, kuidas Jumala sulased on sajandite jooksul kooskõlas selle käsuga tegutsenud!

[Allmärkused]

[Kast lk 7]

Selle kohta, kuidas nime JHWH algselt hääldati, on õpetlastel eriarvamusi.

Teoses „The Mysterious Name of Y.H.W.H.” ütleb dr. M. Reisel leheküljel 74, et „tetragrammatoni vokalisatsioon pidi algselt olema JeHūàH ehk JaHūàH”.

Kanoonik D. D. Williams Cambridge’ist arvas, et „tõendid näitavad, koguni peaaegu et kinnitavad, et Jāhwéh ei olnud tetragrammatoni õige hääldusviis [— — —] Nimi ise kõlas arvatavasti JĀHÔH”. („Zeitschrift für die alttestamentliche Wissenschaft”, 1936, 54. köide, lk. 269.)

Piibli Revised Segond Version prantsuskeelse tõlke glossaaris leheküljel 9 on järgmine kommentaar: „Mõningais viimase aja tõlgetes kasutatud hääldusviis Jahvé põhineb üksikutel muistsetel, kuid sugugi mitte määravatel tõenditel. Kui võtta arvesse Jumala nime sisaldavad isikunimed, nagu näiteks prohvet Eelija heebreakeelne nimi (Elijahou), võiks hääldusviis väga hästi olla Jaho või Jahou.”

Aastal 1749 teatas saksa piibliõpetlane Teller, et lugedes on ta kohanud mitmesuguseid Jumala nime hääldusvorme: „Diodoros Sitsiiliast, Macrobius, Clemens Aleksandriast, Püha Hieronymus ja Origenes kirjutasid Jao; samaarlased, Epiphanios, Theodoretos Jahe või Jave; Ludwig Cappel kirjutas Javoh; Drusius Jahve; Hottinger Jehva; Mercerus Jehovah; Castellio Jovah ja le Clerc Jawoh või Javoh.”

Seega on selge, et Jumala nime algset hääldusviisi enam ei teata. See polegi tegelikult tähtis. Kui oleks, siis oleks Jumal ise hoolitsenud selle säilimise eest, nii et me saaksime seda kasutada. Tähtis on see, et me kasutaksime Jumala nime nii, nagu seda meie keeles üldiselt tavaks on hääldada.

[Kast lk 8]

Jumala nimi eri keeltes, mis näitab, et nimevorm Jehoova on leidnud rahvusvahelist tunnustust

bulgaaria: Ieova

eesti: Jehoova

fidži: Jiova

futuna: Ihova

hiina (kanton): Yehwowah

hispaania: Jehová

hollandi: Jehovah

ibo: Jehova

inglise: Jehovah

itaalia: Geova

jaapani: Ehoba

joruba: Jehofah

kosa: uYehova

lapi: Jehova

leedu: Jehova

läti: Jehova

maoori: Ihowa

motu: Iehova

norra: Jehova

poola: Jehowa

portugali: Jeová

prantsuse: Jéhovah

rootsi: Jehova

rumeenia: Iehova

saksa: Jehova

samoa: Ieova

soome: Jehova

sotho: Jehova

suahiili: Yehova

sulu: uJehova

taani: Jehova

tagalogi: Jehova

tahiti: Iehova

tonga: Jihova

ungari: Jehova

venda: Yehova

vene: Jegova

[Kast lk 11]

„Jehoova” kui Jumala nimi on saanud laialdaselt tuntuks ka ühenduses tekstidega väljaspool Piiblit.

Franz Schubert komponeeris muusika Johann Ladislav Pyrkeri lüürilisele luuletusele „Kõigeväelisus”, milles nimi Jehoova esineb kaks korda. Ka on seda kasutatud Verdi ooperi „Nabucco” viimases pildis.

Lisaks annab prantsuse helilooja Arthur Honegger oma oratooriumis „Kuningas Taavet” nimele Jehoova silmapaistva koha ning kuulus prantsuse kirjanik Victor Hugo kasutas seda nime rohkem kui 30 teoses. Nii tema kui ka Lamartine kirjutasid luuletuse pealkirjaga „Jehoova”.

Raamatus „Saksa taaler” („Deutsche Taler”), mille on 1967. aastal välja andnud Saksa Föderaalpank, on pilt ühest vanimast mündist, Sileesia hertsogiriigist pärit 1634. aasta riigitaalrist, millel on nimi „Jehoova”. Mündi tagaküljel oleva pildi kohta öeldakse raamatus: „Pilvedest kerkiva särava nime JEHOOVA all on krooniga ehitud kilp Sileesia vapiga.”

Saksamaal Rudolstadtis võib ühes muuseumis näha 17. sajandil elanud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi soomusrüü kaelusel nime JEHOOVA suurtähtedega kirjutatuna.

Nõnda siis on nimevorm Jehoova olnud Jumala nime hääldusviisina sajandeid rahvusvaheliselt tunnustatud, ning kui inimesed seda kuulevad, teavad nad kohe, kellest on jutt. Selle kohta ütles professor Oehler: „See nimi on juba kord meie sõnavaras juurdunud ning seda ei saa kõrvale tõrjuda.” („Theologie des Alten Testaments”.)

[Pilt lk 6]

Fragment Jumala nimega inglikujust, mis asub paavst Clemens XIII haual Püha Peetruse kirikus Vatikanis

[Pilt lk 7]

Paljudele müntidele löödi Jumala nimi. See münt on pärit Saksamaalt Nürnbergist aastast 1661. Ladinakeelne tekst ütleb: „Sinu tiibade varjus”

[Pildid lk 9]

Möödunud aegadel kuulus paljude kultusehoonete kaunistuste hulka ka Jumala nimi tetragrammatoni vormis

Fourvière’i katoliku basiilika Prantsusmaal Lyonis

Bourges’i katedraal Prantsusmaal

Kirik Prantsusmaal La Celle Dunoise’is

Kirik Lõuna-Prantsusmaal Digne’is

Kirik Brasiilias São Paulos

Strasbourgi katedraal Prantsusmaal

Püha Markuse katedraal Itaalias Veneetsias

[Pildid lk 10]

Jehoova nimi, nagu seda võib näha Saksamaal Bordesholmi mungakloostris;

saksa metallrahal aastast 1635;

kirikuukse kohal Saksamaal Fehmarnil

ja 1845. aastast pärit hauakivil Alam-Austrias Harmannschlagis