Jumala nimi läbi aegade
JEHOOVA Jumal tahab, et inimesed tema nime teaksid ja kasutaksid. See ilmneb tõsiasjast, et Ta avaldas oma nime juba esimesele kahele inimesele maa peal. Me teame, et Aadamale ja Eevale oli Jumala nimi tuttav, sest nagu teatab algkeelne heebrea tekst, ütles Eeva pärast Kaini sünnitamist: „Ma olen Jehoova abiga mehe ilmale toonud!” (1. Moosese 4:1).
Hiljem loeme, et ustavad mehed nagu Eenok ja Noa ’kõndisid ühes Jumalaga’ (1. Moosese 5:24; 6:9). Seega pidid ka nemad Jumala nime teadma. See nimi säilis ka peale veeuputust õiglase mehe Noa ja tema pere vahendusel. Vaatamata mõni aeg hiljem Paabelis toimunud suurele mässule, jätkasid Jumala tõelised sulased tema nime kasutamist. Seda mainitakse sadu kordi seadustes, mis Jumal Iisraelile andis. Ainuüksi 5. Moosese raamatus esineb seda nime 551 korda.
Ilmselt ei peljanud iisraellased ka kohtumõistjate ajal Jumala nime kasutada. Nad kasutasid seda isegi üksteist tervitades. Me võime lugeda (heebreakeelsest originaalist) Boase tervitust oma viljalõikajatele: „Jehoova olgu teiega!” Need vastasid tema tervitusele sõnadega: „Jehoova õnnistagu sind!” (Rutt 2:4).
Kogu iisraellaste ajaloo jooksul kuni Babüloni vangipõlvest Juudamaale tagasipöördumiseni jäi Jehoova nimi üldkasutatavaks. Kuningas Taavet, mees Jumala südame järgi, kasutas Jumala nime väga palju — see esineb tema kirjutatud lauludes sadu kordi (Apostlite teod 13:22). Iisraellastel oli Jumala nimi ka paljudes isikunimedes. Sellised on näiteks Adonija (’Minu Issand on Jaah’ — ’Jaah’ on nime Jehoova lühendvorm), Jesaja (’Jehoova pääste’), Joonatan (’Jehoova on andnud’), Miika (’Kes on kui Jaah?’) ja Joosua (’Jehoova on pääste’).
Väljaspool Piiblit
Ka allikatest väljastpoolt Piiblit võib leida tõendeid Jumala nime laiaulatusliku kasutamise kohta muistsetel aegadel. Nagu teatati väljaandes „Israel Exploration Journal” (13. köide, nr. 2), leiti aastal 1961 Jeruusalemmast veidi edela pool muistne hauakoobas. Selle seintel olid heebreakeelsed raidkirjad, mis arvatakse pärinevat kaheksanda sajandi teisest poolest e.m.a. Raidkirjad sisaldavad ka väljendeid nagu „Jehoova on kogu maa Jumal”.
Aastal 1966 avaldati väljaandes „Israel Exploration Journal” (16. köide, nr. 1) teade heebreakeelsete kirjadega potikildudest, mis leiti Lõuna-Iisraelist Aradist. Kirjad olid pärit seitsmenda sajandi teisest poolest e.m.a. Üks nendest oli erakiri mehele nimega Eljašib. Kiri algab: „Minu isandale Eljašibile: Jehoova andku sulle rahu.” Ja see lõpeb: „Tema elab Jehoova kojas.”
Aastatel 1975 ja 1976 avastasid Negevis töötavad arheoloogid terve heebrea ja foiniikia kirjade kogu krohvitud seintel, suurtel anumatel ja kivinõudel. Kirjades leidus nii Jumalat tähistav heebreakeelne sõna kui ka Jumala nimi JHWH heebrea tähtedega. Hiljem leiti ka Jeruusalemmast väike kokkurullitud hõberiba, mis on pärit nähtavasti ajast enne Babüloonia vangipõlve. Uurijad ütlevad, et lahtirullimisel nähti, et sellele on kirjutatud Jehoova nimi heebrea keeles. („Biblical Archaeology Review”, märts/aprill 1983, lk. 18.)
Veel üks näide Jumala nime kasutamise kohta on niinimetatud Laakise kirjad. Need potikildudele kirjutatud kirjad leiti aastatel 1935—1938 Laakise, Iisraeli ajaloos tähtsat osa etendanud kindluslinna varemetest. Kirjad paistab olevat kirjutanud Juudamaa ühel eelpostil teeninud väepealik, kes saatis need Laakisesse oma ülemusele nimega Jaoš arvatavasti Iisraeli ja Babüloonia vahelise sõja ajal seitsmenda sajandi lõpupoole e.m.a.
Kaheksast loetavast killust seitsmel algab läkitus sellise tervitussõnumiga nagu: „Andku Jehoova mu isandale käesolevaks ajaks head tervist!” Neis seitsmes läkituses on Jumala nimi kirjas ühtekokku 11 korda, mis näitab selgesti, et seitsmenda sajandi lõpupoolel e.m.a. leidis Jehoova nimi igapäevast kasutamist.
Isegi paganavalitsejad teadsid ja kasutasid seda nime, kui nad viitasid iisraellaste Jumalale. Nõnda hooplebki moabiitide kivil Moabi kuningas Meesa oma sõjaliste kangelastegudega Iisraeli vastu ning teatab muu hulgas: „Kemos ütles mulle: ’Mine võta Iisraeli käest Nebo ära!’ Niisiis läksin ma öösel ja võitlesin selle vastu koidust keskpäevani, vallutasin selle ning lõin kõik surnuks. [— — —] Ja ma võtsin sealt Jehoova [riistad] ning vedasin need Kemosi ette.”
Viidates taolistele Jumala nime mittepiiblilistele kasutusjuhtudele, öeldakse Vana Testamendi teoloogilise sõnaraamatu „Theologisches Wörterbuch zum Alten Testament” 3. köites 538. veerus: „Niisiis kinnitavad ligikaudu 19 dokumenteeritud tõendit tetragrammatonist jhwh vormis, et MT [masoreetne tekst] on selles suhtes usaldusväärne; on oodata lisatõendeid, seda eeskätt Aradi arhiivist.”
Jumala nime ei unustatud
Veel Malakia päevilgi, umbes 400 aastat enne Jeesuse aega, oli Jumala nimi tuntud ning kasutusel. Malakia omistab oma nime kandvas piibliraamatus Jumala nimele suurt tähtsust ja kasutab seda ühtekokku 48 korda.
Aja möödudes asusid paljud juudid elama kaugele Iisraelimaast, ning oli neid, kes ei osanud enam lugeda Piiblit heebrea keeles. Seetõttu tehti kolmandal sajandil e.m.a. algust tol ajal olemas olnud piibliosa (Vana Testamendi) tõlkimisega kreeka keelde, mis oli uus rahvusvaheline keel. Aga Jumala nime ei jäetud kõrvale. Tõlkijad säilitasid selle, pannes kirja heebreakeelse vormi. Kreeka Septuaginta muistsed eksemplarid, mis on tänapäevani säilinud, tõendavad seda.
Aga milline oli olukord siis, kui Jeesus elas maa peal? Kust me saame teada, kas tema ja ta jüngrid kasutasid Jumala nime?
[Pilt lk 12]
Selles seitsmenda sajandi teisel poolel e.m.a. potikillule kirjutatud kirjas esineb Jumala nimi kaks korda.
[Allikaviide]
(Pilt on tehtud Iisraeli Muinsuste ja Muuseumide Ministeeriumi loal)
[Pildid lk 13]
Jumala nime võib näha ka Laakise kirjades ja moabiitide kivil