Esimese sajandi kristlik kogudus
Nelipühil (kreeka keeles „Pentecoste” — „viiekümnes”) aastal 33 m.a.j valati välja püha vaim Jeesuse 120-le järelkäijale ja nad hakkasid mitmes keeles Jumala suurepärastest tegudest rääkima. See oli kristliku koguduse rajamine. Sel päeval ristiti umbes 3000 uut jüngrit. — Apostlite teod, 2. peatükk.
Kogudused eri kohtades kasvasid arvuliselt, kuna apostlid ja teised julgelt jätkasid Jumala Sõna kuulutamist. Nagu Apostlite tegude raamatus on kirja pandud, levis kuulutustöö varsti Vahemere ümbruses, Babülonist ja Põhja-Aafrikast kuni Roomani ja võibolla isegi Hispaaniani. — Roomlastele 15:18—29; Koloslastele 1:23; 1. Peetruse 5:13.
Kus iganes inimesed said jüngriteks, moodustasid nad kogudusi. Võimekad ja vaimselt küpsed mehed määrati vanemateks ehk ülevaatajateks, et säilitada õige õpetamise ja käitumise normid kogudustes. Aga nad ei moodustanud vaimulikkonna klassi; nad olid teenijad ning kaastöötajad Jumala Kuningriigi heaks. — Apostlite teod 14:23; 20:28; 1. Korintlastele 3:5; 5:13; Koloslastele 4:11; 1. Timoteosele 3:1—15; Heebrealastele 13:17; 1. Peetruse 5:1—4.
Apostlid ja teised lähedased kaastöötajad teenisid kui juhtiv kogu. Nad juhtisid kuulutustööd. Nad lahendasid probleeme Jeruusalemma koguduses. Nad läkitasid kvalifitseeritud vendi Samaariasse ja Antiookiasse, et seal juurdetulnud usklikke kinnitada. Nad käsitlesid ümberlõikamise küsimust ja saatsid oma otsuse välja kõikidele kogudustele järgimiseks. Siiski ei olnud need mehed teiste isandad, vaid olid teenijad ning kaastöötajad tervele kogudusele. — Apostlite teod 4:33; 6:1—7; 8:14—25; 11:22—24; 15:1—32; 16:4, 5; 1. Korintlastele 3:5—9; 4:1, 2; 2. Korintlastele 1:24.
Esimesi jüngreid tunti kristlastena. See nimi oli neile antud jumalikul ettenägemisel. Nad erinesid teistest ka oma õpetuse poolest, mida nimetati apostliteõpetuseks ehk tervete sõnade eeskujuks. See Pühakirja õpetus oli tuntud ka kui tõde. — Johannese 17:17; Apostlite teod 2:42; 11:26; Roomlastele 6:17; 1. Timoteosele 4:6; 6:1, 3; 2. Timoteosele 1:13; 2. Peetruse 2:2; 2. Johannese 1, 4, 9.
Nad moodustasid ülemaailmse armastuses ühendatud vendade kogu. Nad ilmutasid huvi oma kaasusklike vastu teistes maades. Reisides teistesse maadesse, võtsid kaasusklikud neid rõõmsalt vastu oma kodudesse. Käitumises nad järgisid kõrgeid moraalinorme kui maailmast eraldunud püha rahvas. Nad pidasid alati meeles Jehoova juuresviibimise päeva saabumist ja tunnistasid innukalt ning avalikult oma usku. — Johannese 13:34, 35; 15:17—19; Apostlite teod 5:42; 11:28, 29; Roomlastele 10:9, 10, 13—15; Tiitusele 2:11—14; Heebrealastele 10:23; 13:15; 1. Peetruse 1:14—16; 2:9—12; 5:9; 2. Peetruse 3:11—14; 3. Johannese 5—8.
Aga nagu oli ennustatud, algas suur usust taganemine teisel ja kolmandal sajandil. Selle tulemusel tekkisid suured kiriku-süsteemid, kus õpetuses, käitumises, organiseerimises ja maailmasse suhtumises ei säilitatud esimese kristliku koguduse puhtust. — Matteuse 13:24—30, 37—43; 2. Tessalooniklastele, 2. peatükk.
Jeesus ennustas siiski, et asjadesüsteemi lõpu ajal taastatakse tõeline Jumala kummardamine. Jehoova tunnistajad usuvad, et see läheb täide nende ülemaailmses tegevuses tänapäeval, umbes 1900 aastat pärast Jeesuse ennustust. Järgnevad leheküljed selgitavad seda lähemalt.
• Kuidas kristlik kogudus rajati ja kuidas see kasvas?
• Kuidas seda kogudust juhiti?
• Millised põhimõtted iseloomustasid selgesti esimese sajandi kristlasi?
[Kaart lk 7]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Must meri
Kaspia meri
Suur meri
Punane meri
Pärsia laht
Kohad, kuhu hea sõnum jõudis esimesel sajandil
ITAALIA
Rooma
KREEKA
MALTA
KREETA
KÜPROS
BITÜÜNIA
GALAATIA
AASIA
KAPADOOKIA
KILIIKIA
SÜÜRIA
IISRAEL
Jeruusalemm
MESOPOTAAMIA
Baabülon
Osa inimesi nendest kohtadest said usklikeks
ILLÜRIKON
MEEDA
PARTA
EELAM
ARAABIA
LIIBÜA
EGIPTUS
ETIOOPIA
[Pildid lk 7]
Esimesed kristlased kuulutasid Jumala Sõna julgelt
Kristlasi võeti rõõmsalt vastu kaasusklike kodudes, kus iganes nad reisisid