Jehoova kogub oma rahvast ja varustab teda töö jaoks

Sajandite jooksul oli usust ärataganemine levinud üle maailma. Enamikel kiriklikel ususektidel oli küll aluseks Piibli õpetus, aga peamiselt järgisid nad inimeste traditsioone ja mitmesuguseid paganliku päritoluga kombeid. Kristuse taastulemise ootamine oli üldiselt jäänud tagaplaanile. — Võrdle Matteuse 13:24—30, 37—43.

Aga Jeesus käskis oma taastulekut valvsalt oodata! Ühendriikides Pennsylvania osariigis Allegheny’s oli üks grupp, kes seda tegi. Charles Taze Russell ja mõned ta sõbrad hakkasid 1870-date aastate algul Kristuse taastulemise ootel tegelema usunditest sõltumatu ja põhjaliku piibliuurimsega. Ka hakkasid nad otsima Piibli tõde mitmes teises põhilises õpetuses. Nõnda algas Jehoova tunnistajate nüüdisaegne tegevus. — Matteuse 24:42.

See grupp jõudis arusaamisele, et Kolmainsuse doktriin ei ole piibliline, vaid Jehoova üksi on kõikvõimas Jumal ja Looja, Jeesus Kristus on Tema esimene loodu ja ainusündinud Poeg ning püha vaim ei ole isik, vaid Jumala nähtamatu tegutsev jõud. See grupp sai aru, et hing ei ole surematu, vaid surelik, et surnute lootus on ülestõusmises ja et kurjade tegude, mida ei kahetseta, karistus ei ole igavene piin, vaid täielik häving.

Piibli õpetuses näis olevat põhiline Jeesuse elu ohverdamine inimkonna lunastuseks. Maa pealt lunastatakse kõigepealt 144000 meest ja naist, kes on valitud alates esimesest sajandist tänapäevani ja kes saavad Kristuse kaaspärijaiks taevases Kuningriigis. Jeesuse lunastuse kaudu saavad ka miljardid teised inimesed, kellest enamik äratatakse üles surnuist, täiusliku inimelu, lootusega igavesti elada maa peal Kuningriigi valitsuse all.

Russell ja ta kaaslased mõistsid ka, et Kristuse juuresviibimine pidi olema nähtamatu, vaimus. Paganate ajad, mil ükski maapealne valitsus ei esindanud Jumala suveräänsust, pidid lõppema 1914. aastal. Siis rajataks Jumala Kuningriik taevas. Need õpetused on tunnustatud Jehoova tunnistajate poolt ka tänapäeval.

Russell ja ta kaaslased kuulutasid neid tõdesid kõikjal kõnede ja trükistega. Juulikuus 1879 hakkas Russell välja andma ajakirja Zion’s Watch Tower (Siioni Vahitorn, nüüdne nimetus The Watchtower [Vahitorn]). Ta otsustas, et piibliuurijate kuulutamistegevus peab täielikult toetuma vabatahtlikele annetustele ja et rahakogumist ei tehta. Usklikud levitavad sõnumit ilma maksuta ja vabatahtlikult. Russell ise tegi annetusi oma rahast, mis ta oli kogunud äritegevuse tulemusena.

Piibliuurijad kogunesid klassidesse, nagu kogudusi sel ajal kutsuti. Nad kogunesid kuni kolm korda nädalas kõnedeks, Pühakirja uurimiseks ja tunnistuse andmise koosolekuteks. Nad valisid regulaarselt vastutavaid mehi vanemateks, kes iga klassi vaimset tegevust juhiksid.

Aastal 1884 registreeriti Siioni Vahitorni Traktaatide Ühing kasumit mittetaotleva korporatsioonina Pennsylvanias. Igal aastal tuli valida korporatsiooni president. See andis seadusliku töövahendi piibliharidusliku töö edasiviimiseks, mis ei sõltu üksikisiku elust. Charles T. Russell valiti presidendiks ja tema büroo kujunes korporatsiooni peakontoriks.

Suuri pingutusi tehti selleks, et laiendada tööd teistesse maadesse. See jõudis Kanadasse ja Inglismaale 1880-date aastate algul. Aastal 1891 tegi Russell reisi Euroopasse ja Lähis-Idasse, kaalutledes, mida seal saaks teha tõe levitamiseks. Ühingu harubürood rajati 20. sajandi algul Britannias, Saksamaal ja Austraalias.

Vahitorni Ühingu peakontor viidi üle Brooklynisse New Yorki 1909. aastal, et veelgi enam laiendada kuulutustööd rahvusvahelises ulatuses. Oli vajalik moodustada abikorporatsioon kooskõlas New Yorgi osariigi seadustega, mis on nüüd tuntud kui New Yorgi Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Aastal 1914 rajati Londonis Inglismaal Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing, et edendada piibliuurijate tegevust kogu Briti maailmariigis. Praegu on üle 70 seaduslikult rajatud korporatsiooni ja ühingu paljudes maades üle maailma, mis teenivad Vahitorni Ühingu eesmärke. Kõik töötavad omakasupüüdmatul põhimõttel tuginedes vabatahtlikele annetustele ja töötajatele.

Aastal 1916 suri Charles Taze Russell ja Joseph Franklin Rutherford sai järgmiseks Vahitorni Ühingu presidendiks. Esimese maailmasõja viimastel aastatel hakati piibliuurijaid karmilt taga kiusama. See saavutas haripunkti, kui vangistati ebaõiglaselt kaheksa venda, kes teenisid vastutavatel kohtadel Ühingu peakontoris Ameerikas. Piibliuurijate töö näis olevat ohustatud. Aga aastal 1919 vabastati need vennad ja tunnistati süütuiks. Siis algas kuulutustöö suurem laienemine.

Vaimuga võitud kristlik piibliuurijate ühendatud kogu jätkas Ühingu peakontori kaudu vaimse toidu muretsemist õigel ajal kõikidele isikutele, kes ühinesid organisatsiooniga. Samuti kui esimesel sajandil võitud kristlaste kogudus moodustas Jeesuse poolt mainitud „ustava ja mõistliku sulase”, nii moodustab ka tänapäeval võitud piibliuurijate grupp, kes on tegevad Kuningriigi töös, „ustava ja mõistliku sulase” klassi. Kui Jeesus tuli kogudust üle vaatama ja leidis selle klassi muretsemas toitu oma sulastele, siis määras ta nad ülevaatajaiks kogu tema vara üle. — Matteuse 24:45—47; Luuka 12:42.

Varsti pärast Esimest maailmasõda mõisteti selgesti, et Jeesus Kristusele alluv Jumala Kuningriik rajati taevas 1914. aastal. Nõnda pidid Jeesuse sõnad nüüd saama tõeks: „Seda head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kogu asustatud maa peal, tunnistuseks kõigile rahvaile; ja siis tuleb lõpp.” Joseph F. Rutherfordi algatusel tehti see Kuningriigi sõnum kättesaadavaks veel suurematele hulkadele. — Matteuse 24:14, NW.

Nii otsustas Ühing hakata ise trükkima, kasutades vabatahtlikke töötajaid, kes olid usule pühendunud mehed, et kindlustada järjekindel piiblilise kirjanduse tootmine kõige odavama hinnaga. Kõiki piibliuurijaid õhutati regulaarselt osa võtma Kuningriigi hea sõnumi kuulutamisest. Mitmel maal kasutati piibliteemalisi raadiosaateid.

Enne 1918. aastat oli piibliuurijatel arusaamine, et nende kuulutamise eesmärk oli koguda nende jäänust, kes olid valitud olema Jeesusega taevas ja hoiatada maailma eelseisvast Jumala kohtumõistmisest. Vähe mõeldi nende koondamisest, kes elaksid üle praeguse kurja asjadesüsteemi ja jääksid maa peale elama. Aga alates aastast 1918 esitati laialdaselt kõnet „Miljonid nüüd elavaist ei sure kunagi”.

Jeesuse tähendamissõna lammastest ja sikkudest Matteuse 25:31—46 uurimuse tulemus 1923. aastal näitas, et enne Harmagedooni elab õiglasi inimesi, kes ei lähe taevasesse Kuningriiki, aga siiski saavutavad Jumala heakskiidu ja elavad üle Harmagedooni. Aastal 1935 mõisteti, et need vagad inimesed on loendamatult suur hulk rahvast, mida kirjeldatakse Ilmutusraamatus 7:9—17. Neid kogutakse kõigist rahvustest ja neil on lootus üle elada Suur viletsus ja saavutada igavene elu maa peal. See arusaamine andis kuulutustööle suurt hoogu. — Johannese 10:16.

Aastal 1931 võtsid piibliuurijad endale nimeks Jehoova tunnistajad. Enne seda olid nad tuntud kui piibliuurijad, rahvusvahelised piibliuurijad, tuhandeaastasesse rahuriiki uskujad ning Vahitorni inimesed. Nendele anti isegi hüüdnimed — russellased ja rutherfordlased. Ükski nendest nimedest ei määratlenud neid õieti. Kuigi nimi „kristlased”, mis anti Jeesuse jüngritele jumaliku juhtimisega esimesel sajandil, oleks kindlasti sobiv olnud, oli see nimi kasutusel ka paljude gruppide poolt, kes järgisid väärõpetusi. Et endid miljonitest nimikristlastest eraldada, pidi nimetus olema selline, mis selgelt määratleks Kristuse tõelisi järelkäijaid tänapäeval.

Pühakirja uurimine tegi selgeks, et nagu Jehoova oli nimetanud oma rahva, Iisraeli, oma tunnistajateks, nii peaks ka asjadesüsteemi lõpuperioodil tema rahvas, kes on pühendunud ta nime ja eesmärki kuulutama, olema õigustatud kandma nimetust Jehoova tunnistajad. See nimi eraldab täiesti Jehoova tõelised kristlikud kummardajad kõikidest teistest, kes väidavad endid olevat kristlased tänapäeval. — Laul 83:19; Jesaja 43:10—12.

Aastal 1942, Teise maailmasõja ajal, suri Joseph F. Rutherford ja Nathan H. Knorr sai järgmiseks Vahitorni Ühingu presidendiks. Prohvetikuulutused näisid nüüd selgesti osutavat, et tuleb sõjajärgne ajajärk suhtelise rahu ja vabadusega, mis lubab suurt kuulutamistöö tõusu enne selle süsteemi lõppu. Veebruaris 1943 rajati Vahitorni Gileadi Piiblikool täisajaliste teenijate ettevalmistamiseks misjonitööks välismaades. Hiljem, samal aastal, lisati ka Jehoova tunnistajate iganädalaste koosolekute kavale eriprogramm kuulutajate ettevalmistamiseks.

Aastal 1950 alustas Ühing moodsa ingliskeelse Piibli New World Translation of the Holy Scriptures (Pühakirja Uue Maailma tõlke) osadekaupa väljaandmist. See oli tõlgitud algkeelte tekstidest. See Piibel oli täpselt tõlgitud ja kergesti arusaadav. See trükiti Ühingu trükipressidel, et toota odavalt ja on olnud suureks abiks kuulutustöös. Käesoleva ajani on välja antud juba rohkem kui 40 miljonit eksemplari 11 keeles.

Aasta 1989 lõpul võtsid enam kui kolm ja pool miljonit Jehoova tunnistajat osa kuulutustööst rohkem kui 200 maal ja meresaarel. Jeesus Kristuse surma mälestamisel 1989. aastal oli osavõtt suurem kui ühelgi teisel koosolekul sel aastal. Jehoova tunnistajate 60 192 koguduses oli kohal 9 479 064 inimest.

See, et Jumal tõeliselt kasutab Jehoova tunnistajaid, on nähtav sellest, et nad jätkavad tegevust tema teenistusel, säilitavad ülemaailmse üksmeele, hoiavad innukalt aus Jehoova nime ja kuulutavad ta Kuningriiki, peavad kinni puhta moraali normidest, võtavad vastu kogu Piibli kui Jumala eksimatu Sõna ja püsivad vabana ebausust ning spiritismist.

Järgnevad osad näitavad, kuidas sina võid saada kasu Jumala tõelise kummardamise taastamisest.

• Millised põhilised Piibli õpetused eraldasid piibliuurijaid teistest kiriklikest ususektidest?

• Milliseid organisatsioonilisi arenguid kogesid piibliuurijad kuni 1918-ni?

• Mille alusel võiks öelda, et võitud piibliuurijate grupp oli see Matteuse 24:45—47 mainitud „ustav ja mõistlik sulane”?

• Milline arusaamine Jumala eesmärgist andis suurt hoogu kuulutustöö tõusuks?

• Milline eesmärk on nimetusel „Jehoova tunnistajad”?

• Millised on tõendid, mis näitavad, et Jumal tõesti kasutab Jehoova tunnistajaid?

[Pildid lk 8]

C. T. Russell aastal 1879

Vahitorni 1879. a juulikuu ingliskeelne väljaanne

Piibliuurijate esimene grupp, Pittsburgh, Pennsylvania

[Pildid lk 9]

Peakontor 1889—1909, Pittsburgh, Pennsylvania

Peakontori bürood 1909—1918, Brooklyn, New York

Peakontori residents 1909—1926, Brooklyn, New York

[Pildid lk 10]

Ülemaailmne Jehoova tunnistajate keskus, Brooklyn, New York, USA

Ülal vasakul: büroode kompleks

Ülal paremal: elamukompleks

All vasakul: vabrikute kompleks

All paremal: valmistoodangu väljastamise keskus

[Pildid lk 11]

J. F. Rutherford raadios esinemas

Vahitorni Ühingu esimene rotaatorpress, millel töötavad vabatahtlikud

Uue Maailma Piibli tõlge, mis on nüüd ilmunud 11-es keeles