Sul on õigus valida

Praegusajal meditsiinis rakendatav lähenemine (nn. riski ja kasu suhte analüüs) hõlbustab tohtrite ja patsientide koostööd, vältimaks vere kasutamist ravimina. See tähendab, et arstid kaaluvad konkreetse ravimi või kirurgilise sekkumise riske ning võimalikku kasu. Ka patsiendid võiksid neid tegureid omalt poolt analüüsida.

Võtame näiteks ühe sellise üsna laialt levinud haiguse nagu krooniline kurgumandlipõletik. Kui see sind vaevaks, läheksid tõenäoliselt arsti juurde. Võib-olla konsulteeriksid koguni kahe tohtriga, kuna sageli soovitavad tervishoiuasjatundjad kuulata ära teisegi arsti arvamuse. Üks soovitab ehk lõikust. Ta seletab, mida see üldjoontes hõlmab: kui pikalt tuleb haiglas viibida, kui valulik on protseduur ja kui palju see maksma läheb. Riskide kohta ütleb ta, et ägedat verejooksu tavaliselt ette ei tule ja et surm taolise operatsiooni tagajärjel on väga harv nähtus. Ent teine arst, kellelt arvamust küsitakse, soovitab proovida antibiootikumravi. Ta seletab, millist ravimit kasutada, kui suur on paranemise tõenäosus ja kui kallis on ravi. Riskide kohta ütleb ta, et väga vähestel patsientidel põhjustab ravim eluohtlikke tüsistusi.

Kumbki pädev arst analüüsis tõenäoliselt riski ja kasu suhet, kuid nüüd tuleb sinul kaaluda, kui suur on risk ja võimalik kasu, võttes seejuures arvesse muidki asjaolusid, mida sina ise kõige paremini tead. (Oskad ise õige paremini hinnata selliseid asjaolusid nagu sinu emotsionaalne ja vaimne tugevus, perekonna majanduslik seis, ravi võimalik mõju perekonnale ning sinu eetilised tõekspidamised.) Seejärel teed sa valiku. Ilmselt annad teadmisel põhineva nõusoleku üheks raviviisiks, kuid keeldud teisest.

Sama lugu oleks siis, kui kroonilist kurgumandlipõletikku põeks laps. Teile, armastavatele lapsevanematele, keda see asi kõige otsesemalt puudutab ja kelle õlule jääb vastutus tagajärgede eest, antakse ettekujutus riskist, kasust ja ravivõimalustest. Pärast kõigi asjaolude kaalumist võite teha teadliku valiku selles teie lapse tervist ja isegi elu puudutavas küsimuses. Võib-olla annate nõusoleku lõikuseks koos sellest tulenevate riskidega. Mõni teine vanem valib ehk antibiootikumid koos nendest tulenevate riskidega. Nõnda nagu erinevad arstide soovitused, nõnda erineb ka see, mida patsiendid või lapsevanemad paremaks peavad. See kuulub endastmõistetavalt teadliku (riski ja kasu suhet arvestava) valiku juurde.

Kuidas on lugu vere kasutamisega? Ükski, kes objektiivselt tõsiasju uurib, ei saa eitada, et vereülekannetega kaasneb suur risk. Dr. Charles Huggins, suure Massachusettsi peahaigla vereülekandeteenistuse direktor, ütles vägagi selgelt: ”Veri pole kunagi olnud nii ohutu kui praegu. Kuid paraku ei ole see kunagi täiesti ohutu. See on kõige ohtlikum aine, mida meditsiinis üldse kasutatakse.” (”The Boston Globe Magazine”, 4. veebruar 1990.)

Igati põhjendatult soovitati meedikutele: ”Vereülekande kasu ja riski suhte osas on tarvis ümber hinnata ka riski pool ning otsida alternatiive.” (Meie kursiiv.) (”Perioperative Red Cell Transfusion”, Ühendriikide Riikliku Tervishoiuinstituudi konverents, 27.—29. juuni 1988.)

Arstid võivad olla eri arvamusel selles, milline on vere kasutamisega kaasnev kasu või risk. Üks võib teha palju vereülekandeid ning olla veendunud, et need on väärt riski. Teine võib arvata, et risk ei õigusta ennast, kuna ta on saanud häid tulemusi vereta ravi abil. Lõpliku otsuse aga pead langetama sina kui patsient või lapsevanem. Miks just sina? Sest see puudutab sinu (või su lapse) organismi, elu, eetilisi tõekspidamisi ning äärmiselt tähtsat suhet Jumalaga.

SINU ÕIGUS LEIAB TUNNUSTUST

Praegu on patsiendil paljudes paikades võõrandamatu õigus otsustada, milliseks raviks ta nõusoleku annab. ”Teadmisel põhineva nõusoleku säte rajaneb kahel eeldusel: esiteks, et patsiendil on õigus saada piisavalt informatsiooni, tegemaks soovitatud ravi kohta teadlik valik, ja teiseks, et patsient võib otsustada arsti soovitusega nõustuda või sellest keelduda. [— — —] Kui patsiendile ei anta õigust keelduda, nõustuda või isegi teatud tingimustel nõustuda, minetab teadmisel põhineva nõusoleku printsiip suuremalt jaolt oma mõtte.” (”Informed Consent—Legal Theory and Clinical Practice”, 1987.)a

Üritades oma õigust kasutada, on mõningad haiged kohanud vastuseisu. Selline vastuseis võis tulla sõbralt, kellel oli kõigutamatu seisukoht kas mandlilõikuse või antibiootikumide suhtes, või siis arstilt, kes on veendunud oma soovituse õigsuses. Mõni haiglatöötajagi on ehk juriidilistel või majanduslikel põhjustel eri meelt olnud.

”Paljud ortopeedid eelistavad [Jehoova tunnistajatest] patsiente mitte opereerida,” ütleb dr. Carl L. Nelson. ”Oleme seisukohal, et patsiendil on õigus keelduda ükskõik millisest raviviisist. Kui on olemas tehnilised võimalused ohutult opereerida, jättes kasutamata mingi ravimenetluse, nagu näiteks vereülekanne, siis peaks ka olema võimalus taolist varianti valida.” (”The Journal of Bone and Joint Surgery”, märts 1986.)

Mõistlik patsient ei sunni arsti kasutama ravimeetodit, milleks arstil pole piisavalt oskusi. Kuid nagu märkis dr. Nelson, on paljud oma tööle pühendunud arstid siiski suutelised patsiendi tõekspidamistega arvestama. Üks Saksa ametnik arutles: ”Arst ei või keelduda osutamast abi .. põhjendusega, et Jehoova tunnistaja puhul ei ole tema käsutuses kõiki võimalikke ravivahendeid. Ta on siiski kohustatud osutama abi, isegi kui tema võimalused on seejuures piiratud.” (”Der Frauenarzt”, mai—juuni 1983.) Samuti ei eksisteeri haiglad lihtsalt selleks, et raha teha, vaid selleks, et teenida inimesi, eelistamata üht teisele. Katoliku teoloog Richard J. Devine väidab: ”Kuigi haigla peab võtma kasutusele kõik arstiteaduse käsutuses olevad vahendid, et säilitada patsiendi elu ja tervis, peab see ka garanteerima, et arstiabi ei läheks vastuollu [patsiendi] südametunnistusega. Peale selle tuleb hoiduda igasugustest surveabinõudest alates patsiendi keelitamisest kuni kohtult sunniviisilise vereülekande tegemiseks loa hankimiseni.” (”Health Progress”, juuni 1989.)

KOHTUPROTSESSIDE ASEMEL

Paljud inimesed on ühel meelel, et kohus pole isiklike meditsiiniküsimuste arutamise koht. Mis tunne sul oleks, kui sa valiksid antibiootikumravi, kuid keegi kaebaks su kohtusse, et sulle mandlilõikust peale suruda? Arst soovib ehk anda tema meelest parimat ravi, kuid tema kohus ei ole otsida juriidilist õigustust sinu põhiõiguste jalge alla tallamiseks. Ning kuna Piibel asetab verest hoidumise samale moraalsele tasandile kui hoorusest hoidumise, oleks sunniviisiline vere andmine kristlasele samaväärne vägivaldse seksuaalvahekorra — vägistamisega (Apostlite teod 15:28, 29).

Kuid raamatu ”Teadmisel põhinev nõusolek vereülekandeks” (”Informed Consent for Blood Transfusion”, 1989) sõnul ärritab asjaolu, et patsient on valmis oma usuliste õiguste pärast mingil määral riskima, mõningaid kohtuvõime niivõrd, et ”nad leiutavad juriidilisi erandeid — nõndanimetatud juriidilisi fiktsioone —, et vereülekannet teha”. Nad võivad tuua õigustuseks raseduse või vajaduse lapsi ülal pidada. ”Need on juriidilised fiktsioonid,” ütleb äsja mainitud raamat. ”Pädevatel täiskasvanutel on õigus ravist keelduda.”

Mõningad, kes tungivalt vereülekande tegemist nõuavad, ignoreerivad tõsiasja, et Jehoova tunnistajad ei keeldu mitte kõigist ravimenetlustest. Nad keelduvad ainult ühest menetlusest, mis isegi asjatundjate sõnul on täis ohte. Tavaliselt on mingit meditsiinilist probleemi võimalik lahendada mitmel viisil. Ühega on seotud ühed riskid, teisega teised. Kas võib kohus või arst paternalistlikult otsustada, milline risk on ”sinu parimates huvides”? Sina oled see, kes selle üle otsustab. Jehoova tunnistajad ei taha mitte mingil juhul, et keegi teine nende eest otsustaks; see on nende isiklik vastutus Jumala ees.

Kui kohus suruks sulle peale vastumeelse ravimenetluse, siis milline mõju võiks sellel olla sinu südametunnistusele, ja mis veelgi tähtsam, sinu elutahtele? Dr. Konrad Drebinger kirjutas: ”Ainult kohatu meditsiinilise ambitsioonikuse mõjul sunniks arst patsienti soostuma raviga, arvestamata tema südametunnistust, ning raviks sel moel küll patsiendi füüsist, kuid annaks surmahoobi tema psüühele.” (”Der Praktische Arzt”, juuli 1978.)

ARMASTAV HOOLITSUS LASTE EEST

Vereprobleemidega seotud kohtuasjad puudutavad enamasti lapsi. Mõnikord, kui armastavad lapsevanemad on lugupidavalt palunud vereta ravi, on meedikud vere andmiseks kohtu kaudu luba taotlenud. Enesestmõistetavalt on kristlased nõus seaduste ja kohtulike toimingutega, mille eesmärk on hoida ära laste kuritarvitamist või hooletusse jätmist. Ehk oled sinagi lugenud juhtumitest, kus vanem on oma last jõhkralt kohelnud või ta arstiabist täiesti ilma jätnud. See on kohutav! On selge, et riigi õigus ja kohus on sekkuda ning hooletusse jäetud last kaitsta. Kuid siiski on kerge näha, kui teistsugune on olukord siis, kui hoolitsev lapsevanem palub heatasemelist vereta arstiabi.

Neis kohtuasjades on tavaliselt tegemist haiglas viibiva lapsega. Kuidas laps sinna üldse sattus ja miks? Peaaegu alati olid murelikud vanemad need, kes tõid oma lapse sinna selleks, et ta võiks saada head ravi. Nõnda nagu Jeesus oli lastest huvitatud, nõnda ilmutavad ka kristlikud lapsevanemad oma järeltulijate vastu hoolitsust. Piibel räägib ”imetajast emast, kes hellitab oma lapsi”. Jehoova tunnistajad osutavad oma lastele just seesugust sügavat armastust (1. Tessalooniklastele 2:7; Matteuse 7:11; 19:13—15).

On loomulik, et kõik lapsevanemad teevad oma laste turvalisust ja elu puudutavaid otsuseid. Näiteks: kas maja köetakse gaasi või vedelkütusega? kas laps võetakse pikale autoreisile kaasa? kas laps võib käia ujumas? Taolised asjad on mingis mõttes riskantsed, vahel lausa eluohtlikud. Kuid et ühiskond tunnustab vanemlikku valikuvabadust, võivad vanemad öelda otsustava sõna peaaegu kõigis oma lapsi puudutavates küsimustes.

Aastal 1979 kuulutas Ühendriikide ülemkohus selgelt: ”Seaduse perekonnakontseptsioon põhineb eeldusel, et vanematel on olemas see lapsel veel puuduv küpsus, kogemus ja otsustusvõime, mida on tarvis keerukate otsuste tegemiseks elus. [— — —] Otsustamisõigus ei kandu automaatselt üle mõnele riigiorganile või -ametnikule lihtsalt sellepärast, et vanema otsusega [meditsiiniküsimuses] kaasneb risk.” (Parham v. J.R.)

Samal aastal langetas New Yorgi apellatsioonikohus otsuse: ”Tähtsaim tegur otsustamaks, kas laps on jäetud ilma vajalikust arstiabist, .. on küsimus, kas vanemad on kõiki asjaolusid arvesse võttes andnud lapsele võimaluse saada vastuvõetavat ravi. Küsimust ei saa tõstatada seisukohast, kas vanem on langetanud ”õige” või ”väära” otsuse, kuna meditsiini praegune seis on vaatamata oma suurtele edusammudele selline, et vaid väga harva on võimalik teha nii üheseid järeldusi. Samuti ei saa kohus võtta enda peale asendusvanema rolli.” (In re Hofbauer.)

Tuleta meelde näidet vanematest, kel tuleb valida lõikuse ja antibiootikumide vahel. Kummalgi raviviisil on omad riskid. Armastavate vanemate kohus on kaaluda riski, kasu ja muid asjaolusid ning teha seejärel valik. Seoses sellega soovitas dr. Jon Samuels (”Anesthesiology News”, oktoober 1989) vaadata üle juhtnöörid, mis on antud kohtunikele lapsi puudutavate meditsiiniliste otsuste kohta (”Guides to the Judge in Medical Orders Affecting Children”). Nendes on väljendatud järgmine seisukoht:

”Meditsiin pole edenenud sedavõrd kaugele, et arst võiks arvestatava kindlusega ennustada, kas tema patsient jääb elama või sureb .. Kui on võimalus valida protseduuride vahel — näiteks, kui arst soovitab protseduuri, mis võib õnnestuda 80-protsendilise tõenäosusega, kuid millest vanemad keelduvad, esitamata vastuväiteid protseduurile, mille eduvõimalus on ainult 40 protsenti —, peab arst rakendama meditsiiniliselt riskantsemat, kuid vanematele vastuvõetavat menetlust.”

Arvestades seda, kui palju eluohtlikke tagajärgi on seoses vere raviotstarbelise kasutamisega ilmsiks tulnud, ja ka seda, et on olemas mõjusaid alternatiivseid menetlusi, kas ei võiks verest hoidumine olla isegi vähem riskantne menetlus?

On loomulik, et kui last on tarvis opereerida, kaaluvad kristlased paljusid asjaolusid. Iga operatsiooniga, olgu vereta või verega, kaasnevad riskid. Kas saab ükski kirurg anda kindla garantii? Vanematele võib olla teada, et asjatundlikud arstid on Jehoova tunnistajate lapsi edukalt ilma vereta opereerinud. Nii et isegi kui mõnel arstil või haiglaametnikul on omad eelistused, kas poleks neil närvesööva ja aeganõudva kohtulahingu asemel mõistlikum armastavate vanematega koostööd teha? Samuti on võimalus, et vanemad viivad oma lapse üle teise haiglasse, mille personalil on vajalikud kogemused ja ka soov taoliste juhtumitega tegelda. Tegelikult on tõenäolisem, et just vereta ravi on heatasemeline arstiabi, kuna see aitab perekonnal ”saavutada vastuvõetavaid meditsiinilisi ja mittemeditsiinilisi eesmärke”, nagu eespool märkisime.

[Allmärkus]

[Kast lk 18]

JURIIDILISED PROBLEEMID LEIAVAD LAHENDUSE

Võib-olla küsid sa, miks tõttavad mõned arstid ja haiglad nii kärmelt kohtult vere andmiseks korraldust taotlema. Paiguti on üldlevinud põhjuseks kartus vastutusele võtmise ees.

Kui Jehoova tunnistajad valivad vereta ravi, pole taoliseks mureks vähimatki põhjust. Üks Albert Einsteini Meditsiinikolledži (USA) doktor kirjutab: ”Enamik [Jehoova tunnistajaid] kirjutab meeleldi alla Ameerika Arstide Assotsiatsiooni blanketile, mis vabastab arstid ja haiglad vastutusest, ning paljudel on kaasas meditsiinilise juhendi [kaart]. Korralikult allkirjastatud ning dateeritud blankett verepreparaatidest keeldumise kohta kujutab endast lepingulist soostumust ning on juriidiliselt siduv.” (”Anesthesiology News”, oktoober 1989.)

Jehoova tunnistajad on tõepoolest valmis hea meelega andma juriidilise tagatise, et ei arst ega haigla ei pea kandma vastutust soovitud vereta ravi andmise korral. Meditsiiniekspertide soovituse kohaselt kannab iga Jehoova tunnistaja kaasas meditsiinilise juhendi kaarti. Seda uuendatakse igal aastal ning sellele kirjutavad alla kaardi omanik ja tunnistajad, kelleks sageli on tema lähedased sugulased.

Märtsis 1990 kinnitas Ontario (Kanada) ülemkohus otsust, mis pooldas taolise dokumendi kasutamist: ”Kaart on kirjapandud tahteavaldus, mille kaudu kaardi omanik võib seaduslikult esitada kirjaliku piirangu arsti ja patsiendi vahelistes lepingulistes suhetes.” Raamatus ”Medicinsk Etik” (1985) kirjutab professor Daniel Andersen: ”Kui patsiendil on olemas selgesõnaline kirjalik avaldus selle kohta, et ta on Jehoova tunnistaja ning ei soovi verd mitte mingis olukorras, nõuab lugupidamine patsiendi enesemääramisõiguse vastu, et seda soovi respekteeritaks täpselt nii, nagu oleks see väljendatud suuliselt.”

Jehoova tunnistajad kirjutavad alla ka haigla nõusolekublankettidele. Saksamaal Freiburgi haiglas kasutataval blanketil on koht, kus arst võib kirjeldada, millist teavet ta patsiendile ravi kohta on andnud. Lisaks on sellel blanketil ülalpool arsti ja patsiendi allkirja märgitud: ”Jehoova tunnistajate usurühmituse liikmena keeldun operatsiooni ajal kategooriliselt võõrast verest ja verekomponentidest. Olen teadlik, et planeeritud ning vajaliku protseduuriga on seetõttu seotud suurem risk verekaotusest tingitud komplikatsioonide tõttu. Olles spetsiaalselt selle kohta põhjalikku selgitust saanud, palun, et vajalik operatsioon sooritataks ilma võõrast verd ja verekomponente kasutamata.” (”Herz Kreislauf”, august 1987.)

Õigupoolest võib vereta ravi olla väiksema riskiga. Kuid oluline on see, et Jehoova tunnistajast patsient vabastab meedikud meeleldi kõigist tarbetutest muredest, nii et need saaksid rahumeeli täita oma kohust ning aidata haigetel paraneda. Seesugune koostöö toob kasu kõigile, nagu näitas dr. Angelos A. Kambouris artiklis ”Ulatuslikud kõhuõõne operatsioonid Jehoova tunnistajatel”:

”Kirurg peaks pidama operatsiooni eel sõlmitud kokkulepet kohustuslikuks ning tal tuleks pidada sellest kinni olenemata sellest, kuidas sündmused operatsiooni ajal või pärast seda arenevad. [See] meelestab patsiendid kirurgilise ravi suhtes positiivselt ning juhib kirurgi tähelepanu juriidilistelt ja filosoofilistelt probleemidelt kirurgilistele ja tehnilistele, mis ühtlasi võimaldab tal teha oma parima ning teenida kõigiti patsiendi huve.” (”The American Surgeon”, juuni 1987.)

[Kast lk 19]

”Meditsiinitehnoloogia ülemäärane tarvitamine on suuremaid põhjusi praeguste tervishoiukulutuste kasvus. [— — —] Eriline koht on siin vereülekandel oma kulukuse ja suure riskipotentsiaali tõttu. Seetõttu liigitas Ameerika haiglatele tegutsemislube väljastav ühendkomisjon vereülekande menetluseks, mis on ”sageli kasutatav, väga ohtlik ja vigaderohke”.” (”Transfusion”, juuli—august 1989)

[Kast lk 20]

Saksamaa: ”Patsiendi enesemääramisõigus kaalub üles abi osutamise ja elu säilitamise printsiibi. Seega, ei mingeid vereülekandeid patsiendi tahte vastaselt.” (”Herz Kreislauf”, august 1987)

Holland: ”Kas arst on tõesti kohustatud respekteerima taolist [verest] keeldumist? Meditsiiniõiguse asjatundjad ütlevad, et see on väljaspool igasugust kahtlust. [Prof. dr. H. J. J.] Leenen ütleb, et enesemääramisõigus on patsiendi õiguste alustala .. ”Ainult patsiendil endal on õigus otsustada oma elu üle.”” (”Actuele Zaken”, august/september 1988)

Suurbritannia: ”Arstil (või ükskõik kellel teisel) on nii moraalselt kui juriidiliselt väär haigele ravimenetlust peale suruda .. Ravimenetluse pealesurumisega väljendatakse veendumust, et arst teab kõike paremini ja et patsient peaks paranemise eest tänu võlgu olema. See on isekas hoiak ning kogemused pole selle paikapidavust tõestanud.” (”Journal of Medical Ethics”, september 1981)

[Kast lk 21]

”Olen pannud tähele, et [Jehoova tunnistajate] peredes valitseb üksmeelne ja armastav õhkkond,” teatab dr. Lawrence S. Frankel. ”Lapsed on hästi kasvatatud, hoolivad ja lugupidavad. [— — —] Nad paistavad arsti ettekirjutusi isegi tavapärasest rohkem järgivat, mis võib tuleneda nende püüdest näidata, et nad on nõus meditsiinilise sekkumisega selle määrani, mil nende tõekspidamised lubavad.” (M. D. Andersoni Haigla ja Kasvajate Instituudi lasteosakond [Houston, USA], 1985)

[Kast lk 22]

”Kardan, et see pole sugugi haruldane nähtus, et ametialane kõrkus tõrjub kõrvale kaine meditsiinilise otsustusvõime,” märgib dr. James L. Fletcher juunior. ”Raviviise, mida täna parimaks peetakse, muudetakse ja hüljatakse juba homme. Mis on ohtlikum, kas ”usklik lapsevanem” või kõrk arst, kes on veendunud, et tema ravimenetlus on möödapääsmatult vajalik?” (”Pediatrics”, oktoober 1988)