Vabakõne

SA VÕID olla kõne kallal tublisti vaeva näinud. Sul võib olla õpetlik materjal. Seda võib läbida raudne loogika. Sa võid suuta selle ladusalt ette kanda. Ent kui su kuulajate tähelepanu kipub hajuma — nad kuulavad sinu juttu vaid ositi, sest nende mõtted rändavad sageli mujale —, siis kui mõjus on su ettekanne? Kas on tõenäoline, et sa jõuad nende südameni, kui neil on raske koondada oma mõtteid kõnele?

Mis võiks olla sellise probleemi põhjus? Tegureid võib olla mitmesuguseid. Kõige sagedamini on põhjus selles, et kõnet ei esitata vabakõne vormis. Teiste sõnadega, kõneleja vaatab liiga tihti oma märkmeid või siis on tema esitusstiil üleliia ametlik. Need probleemid aga tulenevad otseselt sellest, kuidas kõne on ette valmistatud.

Kui sa kõigepealt paned oma kõne kirja, seejärel aga püüad selle kohta kõneplaani koostada, siis koged sa tõenäoliselt, et seda kõnet on vabakõnena raske esitada. Miks? Sest sa oled valinud välja täpsed sõnad, mida plaanid kasutada. Isegi siis, kui sa ettekannet tehes kasutad seda kõneplaani, püüad sa pidada meeles sõnu, mida olid algvariandis välja valinud. Kirjasõnas on keel ametlikum ja lausestruktuur keerukam kui igapäevases kõnes. See kajastub ka sinu ettekandes.

Selle asemel et kõne detailselt kirja panna, proovi järgmist. 1) Vali endale välja teema ja teema arendamiseks kasutatava aine peamised tahud. Lühikese kõne puhul peaks kahest peamisest punktist piisama. Pikemas kõnes võib neid olla neli või viis. 2) Iga peamise punkti alla märgi tähtsamad kirjakohad, mida plaanid teema arendamisel kasutada; samuti märgi üles näited ja põhiväited. 3) Mõtle läbi, kuidas kõnet sisse juhatada. Võiksid lause või paar isegi kirja panna. Kavanda ka lõppsõna.

Kõne ettevalmistus on küll väga tähtis, ent ära püüa kõnet üle vaadates seda sõna-sõnalt meelde jätta. Vabakõnet ette valmistades ei tohiks rõhk olla mitte sõnadel, vaid väljendatavatel mõtetel. Neid tuleks korrata seni, kuni need su mälus loogiliselt seostuvad. See ei tohiks olla raske, kui sinu kõne struktuuri iseloomustab loogiline areng ja hea kavandatus, nii et mõtted järgnevad üksteisele loomulikult ja lahedalt.

Mõtle kasulikele külgedele. Vabakõne olulisi eeliseid on see, et sa rakendad elulähedast kõnemaneeri, mida inimesed kõige paremini vastu võtavad. Ettekanne muutub elavamaks ja seeläbi kuulajatele huvitavamaks.

Selline kõnemeetod võimaldab sul luua kuulajatega maksimaalset silmsidet, nii et saad nendega paremini suhelda. Kuna sa iga lause sõnastamisel ei toetu märkmetele, võivad kuulajad paremini tajuda, et sa tunned oma ainet hästi ning usud tõesti seda, mida sa räägid. Seega sobib selline kõnetüüp tundesooja, vestlusliku ettekande puhul, mis tuleb südamest ja läheb südamesse.

Lisaks võimaldab vabakõne olla paindlik. Materjal pole sedavõrd jäigalt kokku pandud, et välistab muudatuste tegemise. Oletagem, et sama päeva hommikul, mil kavatsed kõnet pidada, kuuled sa uudistest midagi tähelepanuväärset, mis seondub otseselt sinu teemaga. Kas poleks asjakohane sellele viidata? Või ehk paned sa kõnelemise ajal tähele, et kuulajate seas on palju kooliealisi lapsi. Kui tore oleks oma materjali näiteid ja rakendust neile kohandada, nõnda et neil oleks kergem mõista, kuidas see nende elu puudutab.

Teine vabakõne eelis on see, et see ergastab ka sinu mõttetegevust. Kui su kuulajad räägitavat hindavad ja sellele kaasa elavad, muutud ka sina entusiastlikumaks ning võid mõtteid laiemalt käsitleda või võtta aega, et mõningaid punkte rõhutamise eesmärgil korrata. Kui märkad, et kuulajate huvi kipub raugema, saad selle vastu midagi ette võtta, selle asemel et muudkui aga jätkata kõnelemist inimestele, kelle mõtted uitavad mujal.

Hoidu ohtudest. Ei tohiks unustada, et vabakõnet varitsevad ka ohud. Üks ohte on see, et kiputakse ületama kõneks ette nähtud aega. Kui sa tood kõnesse palju lisamõtteid, võib tekkida ajajaotusega probleeme. Sellest saad üle, kui märgid kõneplaanis ära igale kõneosale ettenähtud aja. Seejärel pea sellest ajakavast rangelt kinni.

Eeskätt just kogenud kõnelejaid varitseb veel üks oht — liigne enesekindlus. Kuna ollakse harjunud avalikkuse ees kõnelema, võidakse arvata, et pole mingi vaev mõned mõtted kiiresti kokku panna, et siis ettenähtud aeg nendega täita. Ent alandlikkus ja selle tõsiasja mõistmine, et me osaleme õppeprogrammis, kus Jehoova ise on Suurim Õpetaja, peaks ajendama meid käsitlema igat ülesannet palvemeeles ja valmistama seda hoolega ette (Jes. 30:20, UM; Rooml. 12:6—8).

Paljudele kõnelejatele, kes pole ehk vabakõnes vilunud, võib valmistada suurimat muret see, et nad võivad unustada midagi sellest, mida nad tahavad öelda. Ärgu takistagu see mure sind astumast seda olulist sammu mõjusa kõnelemise suunas. Valmista kõne hoolega ette ning palu Jehoovalt tema vaimu abi (Joh. 14:26).

Teisi kõnelejaid hoiab tagasi liigne mure sõnastuse pärast. On tõsi, et vabakõnes ei pruugi olla käsikirjalise kõne hoolega valitud sõnastust ja grammatilist täpsust, ent köitev vestluslik stiil teeb selle kuhjaga tasa. Inimesed võtavad paremini vastu mõtteid, mida väljendavaid sõnu neil on kerge mõista, ning lauseid, mis pole keerukad. Kui valmistud hoolega, tuleb ka sobiv sõnastus iseenesest — mitte sellepärast, et see on sul peas, vaid sellepärast, et sa oled mõtteid piisavalt korranud. Kui sa igapäevakõnes kasutad head keelt, tuleb see ka lavalt kõneldes loomulikult välja.

Milliseid märkmeid kasutada. Aja jooksul ja kogemuste lisandudes peaksid suutma oma kõneplaani iga punkti puhul piirduda vaid mõne sõna ülesmärkimisega. Kõik see koos märkmetega kirjakohtade kohta võib olla toodud ära kaardil või paberilehel, millest on kerge juhinduda. Lihtsa kõneplaani põlluteenistuse tarbeks saad sa üldjuhul meelde jätta. Kui aga oled korduskülastuseks kavandatud teemat põhjalikumalt uurinud, võid teha mõningaid lühimärkmeid paberitükile, mille paned Piibli vahele. Ka võid sa kasutada oma vestluse alusena lihtsalt mõnda ”Piibliliste vestlusteemade” kõneplaani või materjali raamatust ”Arutlusi Pühakirja põhjal”.

Kui sul aga tuleb käsitleda mõne nädala jooksul mitut koosolekuosa ning lisaks esitada avalik kõne, võid leida, et sa vajad põhjalikumaid märkmeid. Miks? Et enne iga sellise ülesande täitmist mälu värskendada ja materjal üle vaadata. Kui sa ka sel juhul toetud liiga palju märkmetele — silmitsedes neid peaaegu iga lause puhul, et leida kõnelemiseks täpset sõnastust —, lähevad vabakõne kasulikud küljed kaduma. Kasutades põhjalikumaid märkmeid, pane need kirja nõnda, et sul oleks mugav järele vaadata vaid üksikuid esiletõstetud sõnu ja viiteid kirjakohtadele, mis moodustavad sinu kõneplaani.

Ehkki vilunud kõneleja peaks oma ettekande tegema valdavalt vabakõne vormis, võib olla kasulik lülitada sellesse ka teisi kõnevorme. Sissejuhatuse ja lõppsõna puhul, kus heale kontaktile kuulajatega peavad lisanduma jõulised, hoolega sõnastatud lausungid, oleks ehk kasulik mõned laused pähe õppida. Faktide, arvude, tsitaatide või kirjakohtade ettelugemine on sobilik ning võib lisada ettekandele kaalukust.

Kui nõutakse selgitust. Mõnikord palutakse meil oma tõekspidamisi selgitada, ilma et meil oleks olnud võimalust selleks valmistuda. Näiteks võib seda tulla ette põlluteenistuses, kui inimene, keda kohtame, esitab mingi vastuväite. Samalaadne olukord võib tekkida sugulastega koos olles, töökohal või koolis. Ka valitsusametnikud võivad nõuda seletust meie uskumuste ja eluviisi kohta. Pühakiri kutsub üles ’olema alati valmis andma vastust igaühele, kes meilt nõuab seletust lootuse kohta, mis meis on, aga vastama tasaduse ja kartusega’ (1. Peetr. 3:15, 16a).

Pangem tähele, kuidas kirjakohas Apostlite teod 4:19, 20 andsid juudi süneedriumi ees vastust Peetrus ja Johannes. Nad tegid oma seisukoha vaid paari lausega selgeks. Seejuures võtsid nad arvesse oma kuulajaskonda, tuues välja mõtte, et apostleid puudutav küsimus puudutab ka kohut ennast. Kui hiljem Stefanosele süüdistusi esitati, viidi ta sellesama kohtu ette. Lugegem tema jõulist eksprompt antud vastust kirjakohast Apostlite teod 7:2—53. Kuidas ta oma kõneaine süstematiseeris? Ta tõi sündmused ära ajaloolises järjestuses. Sobivas kohas hakkas ta rõhutama, millist mässuvaimu on Iisraeli rahvas ilmutanud. Lõppsõnas näitas ta, et sedasama vaimu on Jumala Poega tappes ilmutanud ka süneedrium.

Mis võiks sinul aidata anda mõjusaid vastuseid, kui sul palutakse ettevalmistamatult selgitada oma uskumusi? Jäljenda Nehemjat, kes enne kuningas Artahsasta küsimusele vastuse andmist vaikselt palvetas (Neh. 2:4). Seejärel koosta kiiresti oma mõttes kõneplaan. Tähtsamad sammud võiksid olla sellises järjestuses: 1) vali selgituseks välja üks-kaks mõtet (näiteks raamatust ”Arutlusi Pühakirja põhjal”); 2) otsusta, milliste kirjakohtadega neid mõtteid toetada; 3) kavanda oma selgituse taktitundeline algus, nõnda et küsija oleks valmis sind kuulama. Seejärel hakka kõnelema.

Kas sul pingelises olukorras on meeles, mida on vaja teha? Jeesus ütles oma järelkäijatele: ”Ärge muretsege, kuidas või mida rääkida, sest teile antakse sel tunnil see, mida teil tuleb rääkida. Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on teie Isa Vaim, kes kõneleb teie sees” (Matt. 10:19, 20). See ei tähenda, nagu saaksid sa ime läbi ”tarkuse sõna”, mis anti kristlastele esimesel sajandil (1. Kor. 12:8). Ent kui sa võtad Jehoova käest korrapäraselt vastu kristlikus koguduses tema sulastele antavat väljaõpet, tuletab püha vaim tarvilikud teadmised sulle vajaduse korral meelde (Jes. 50:4).

Vabakõne võib kahtlemata olla väga mõjus. Kui sa seda koguduses oma ülesandeid täites korrapäraselt rakendad, siis pole sul raske anda vajaduse korral ettevalmistamata vastuseid, sest nende kavandamisel kehtivad samasugused reeglid. Ära loobu pingutamast. Kui õpid kõnelema vabakõne vormis, muudab see sinu põlluteenistuse tõhusamaks. Ja kui sul on eesõigus esitada kogudusele kõnesid, siis suudad sa tõenäoliselt palju paremini köita oma kuulajate tähelepanu ja puudutada nende südant.