Ülesehitav ja positiivne

SÕNUM, mida meil on kästud kuulutada, on hea sõnum. Jeesus ütles: ”Kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi [”head sõnumit”, UM]” (Mark. 13:10). Jeesus ise andis eeskuju ”Jumal riigi evangeeliumi” esile tõstes (Luuka 4:43). Ka apostlite kohta öeldakse, et nad kuulutasid ”Jumala evangeeliumi” ja ”Kristuse evangeeliumi” (1. Tess. 2:2; 2. Kor. 2:12). See on ülesehitav ja positiivne sõnum.

Me kutsume kooskõlas ’kesktaeva kohal lendava’ ingli ”igavese evangeeliumi” kuulutusega inimesi üles: ”Kartke Jumalat ja andke temale austust” (Ilm. 14:6, 7). Me kõneleme kõikjal inimestele tõelisest Jumalast, tema nimest, tema võrratutest omadustest, tema imelistest tegudest, tema armastavast eesmärgist, meie vastutusest tema ees ja sellest, mida ta meilt nõuab. See hea sõnum sisaldab ka fakti, et Jehoova Jumal hävitab kurjad, kes teda teotavad ja teiste inimeste elu rikuvad. Ent meie asi pole mõista kohut inimeste üle, kellele me kuulutame. Meie tõsine soov on, et võimalikult palju inimesi võtaks vastu Piibli sõnumi, nii et see kujuneks neile tõepoolest heaks sõnumiks (Õpet. 2:20—22; Joh. 5:22).

Piira negatiivset kõneainet. Elul on muidugi mõista ka negatiivseid külgi ning me ei sule nende ees silmi. Vestluse alustuseks võid sa tõstatada probleemi, millele mõtlevad sinu territooriumil asuvad inimesed, ning seda lühidalt puudutada. Tavaliselt pole selle pikast ja põhjalikust käsitlemisest eriti kasu. Inimesed kuulevad ahastust tekitavaid uudiseid pidevalt, seetõttu võivad nad siis, kui kõneldakse ebameeldivatest asjadest, sulgeda kas oma ukse või oma kõrvad. Juba vestluse alguses püüa juhtida tähelepanu Jumala Sõna kosutavatele tõdedele (Ilm. 22:17). Ka siis, kui inimene ei soovi vestlust jätkata, oled sa ikkagi jätnud talle mõtlemiseks midagi ülesehitavat. Seetõttu võib ta teine kord sind ehk parema meelega kuulata.

Ka siis, kui sul palutakse esitada kõne, ära kalla kuulajaid negatiivse infoga üle vaid seepärast, et seda on nii rohkesti. Kui kõneleja käsitleb pikalt-laialt inimvalitsejate ebaõnnestumisi, teateid kuritegevuse ja vägivalla kohta ning amoraalsuse vapustavat vohamist, võib see avaldada masendavat mõju. Käsitle kõneaine negatiivseid külgi vaid soovitava eesmärgi saavutamiseks. Sellise materjali põgus puudutamine võib rõhutada sinu kõne ajakohasust. Ka saab seeläbi tuua välja tähtsamad olukorda kujundavad tegurid, millele tuginedes saab osutada Piiblis toodud lahenduse praktilisusele. Võimaluse korral ole konkreetne, ent ära peatu probleemidel pikemalt.

Tavapäraselt pole ei võimalik ega soovitatav jätta kõnest igasugune negatiivne materjal välja. Tuleks rääkida nii heast kui halvast, kuid nõnda, et üldmulje oleks positiivne. Et seda saavutada, pead otsustama, mida võtta, mida jätta, ning millele asetada rõhk. Jeesus manitses mäejutluses oma kuulajaid hoiduma kirjatundjate ja variseride enesekesksusest ning tõi mõtte ilmestamiseks mõned näited (Matt. 6:1, 2, 5, 16). Ent selle asemel et jääda pikemalt peatuma nende usujuhtide negatiivsetel näidetel, rõhutas Jeesus, kui tähtis on mõista Jumalale meelepärast käitumissuunda ja seda oma elus järgida (Matt. 6:3, 4, 6—15, 17—34). Mõju oli vaieldamatult positiivne.

Olgu sinu väljendusviis positiivne. Kui sulle tehakse ülesandeks esitada koguduses kõne mingi kristliku tegevusvaldkonna kohta, püüa olla ülesehitav, mitte aga kriitiline. Hoolitse selle eest, et sa ka ise teed seda, mida sa innustad teisi tegema (Rooml. 2:21, 22; Heebr. 13:7). Ajendagu sind kõnelema armastus, mitte pahameel (2. Kor. 2:4). Kui sa oled kindel, et kaasusklikud tahavad Jehoovale meelepärased olla, siis peegeldub selline kindelolek ka sinu sõnades, see aga avaldab kasulikku mõju. Pangem tähele, kuidas väljendas sedalaadi kindlustunnet apostel Paulus kirjakohtades 1. Tessalooniklastele 4:1—12; 2. Tessalooniklastele 3:4, 5 ja Fileemonile 4, 8—14, 21.

Mõnikord on kogudusevanematel tarvis hoiatada vendi ebatarga käitumise eest. Ent alandlikkus aitab neil pöörduda oma vendade poole tasase vaimuga (Gal. 6:1). Räägitavas peab väljenduma lugupidamine koguduseliikmete vastu (1. Peetr. 5:2, 3). Piibel manitseb eriti just noori mehi seda meeles pidama (1. Tim. 4:12; 5:1, 2; 1. Peetr. 5:5). Kui on tarvis noomida, distsiplineerida või parandada, tuleks seda teha Piiblisse kirjapandu alusel (2. Tim. 3:16). Kirjakoha tähendust ei tohiks iial väänata mingi idee toetuseks, millest kõneleja ise on vaimustuses. Isegi siis, kui on tarvis korrale kutsuda, saab säilitada positiivse kõnetooni, kui rõhk asetada eeskätt sellele, kuidas väärtegudest hoiduda, probleeme lahendada, raskustest üle saada, vääralt teelt pöörduda, ning sellele, kuidas Jehoova nõuded on meile kaitseks (Laul 119:1, 9—16).

Kõnet ette valmistades mõtle eriti hoolega sellele, kuidas igat peamist mõtet ja kõnet tervikuna lõpetada. Tihti jääb kõige kauemaks meelde see, mida sa lausud lõpuks. Kas lausutav on positiivne?

Kaasusklikega juteldes. Jehoova teenrid hindavad võimalusi seltsida oma kaaslastega kristlikel kokkutulekutel. See on vaimse kosutuse aeg. Piibel kutsub meid üles ’üksteist julgustama’, kui me oma jumalakummardamispaikades koos käime (Heebr. 10:25, EP 97). Seda julgustust ei saa mitte üksnes kõnede ja kommentaaride kaudu koosolekute ajal, vaid ka vestluste kaudu enne ja pärast koosolekuid.

Kuigi on normaalne vestelda igapäevaasjadest, annab suurimat julgustust vaimsete asjade arutamine. Nende hulka kuuluvad ka pühas teenistuses saadud kogemused. Üles ehitab ka tervemeelse huvi ilmutamine üksteise vastu.

Meil on tarvis olla ettevaatlikud, et see maailm meid ei mõjutaks. Paulus kirjutas Efesose kristlastele: ”Jätke maha vale ja rääkige tõtt igaüks oma ligimesega” (Efesl. 4:25). Vale asemel tõtt rääkida tähendab ka seda, et me ei ülista asju ja inimesi, mida jumaldab maailm. Ka Jeesus hoiatas ”rikkuse pettuse” eest (Matt. 13:22). Niisiis, omavahel vesteldes tuleb meil olla hoolsad, et me seda pettust materiaalset omandit ülistades ei soodustaks (1. Tim. 6:9, 10).

Andes nõu vajaduse kohta olla ülesehitav, ergutab Paulus meid hoiduma venna üle kohut mõistmast või teda halvustamast, kui ta ehk keeldub mõningaist asjust, sest on ”usu poolest nõrk”, see tähendab, ei mõista kristliku vabaduse kogu ulatust. Et me oma jutuga teisi tõesti üles ehitaksime, tuleb meil võtta arvesse nende tausta ja vaimset kasvu. Küll oleks kurb, kui me saaksime ”vennale [või õele] komistuseks ja pahanduseks”! (Rooml. 14:1—4, 13, 19.)

Need, kellel on tõsiseid isiklikke probleeme — näiteks mingi krooniline haigus —, hindavad ülesehitavat vestlust väga. Sellisel inimesel tuleb ehk näha palju vaeva, et käia koosolekutel. Need, kellele tema seisund teada on, võiksid pärida, kuidas ta end tunneb. Ta hindab nende huvi kindlasti. Kuid ehk ei pea ta oma tervislikku seisundit mitte just kõige julgustavamaks kõneaineks. Võib-olla soojendavad kõige enam ta südant tänu- ja tunnustussõnad. Kas paned tähele tema püsivat armastust Jehoova vastu ning vastupidavust raskes olukorras? Kas julgustab sind see, et ta teeb kommentaare? Kas poleks ehk ülesehitavam tema nõrkade külgede asemel pöörata tähelepanu tema tugevatele külgedele ja panusele koguduse ellu? (1. Tess. 5:11.)

Et võiksime ülesehitavalt vestelda, on eriti oluline arvestada sellega, kuidas Jehoova käsitletavasse suhtub. Need, kes muistses Iisraelis Jehoova esindajate vastu välja astusid ja manna üle kaeblesid, kogesid tõsist Jumala meelepaha (4. Moos. 12:1—16; 21:5, 6). Sellele, et me oleme neist näidetest õppust võtnud, osutab see, et me peame lugu kogudusevanematest ning hindame vaimset rooga, mida jagab ustav ja mõistlik sulaseklass (1. Tim. 5:17).

Vaevalt küll, et meil oleks kristlike vendadega koos olles raske leida kasulikku kõneainet. Kui aga mõne inimese mõtteavaldused on üleliia kriitilised, siis ole varmas andma vestlusele ülesehitav suund.

Olgu meil nii inimestele tunnistust andes, lavalt kõneldes kui ka kaasusklikega juteldes arukust tuua oma südame varandusest välja seesugust, ”mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile” (Efesl. 4:29).