Jeesust austatakse juba enne tema sündi

Pärast seda, kui ingel Gabriel teatab noorele naisele Maarjale, et see sünnitab poja, kellele tuleb nimeks panna Jeesus ja kes valitseb igavesti kuningana, küsib Maarja: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma pole mehega olnud?” (Luuka 1:34.)

„Sinu peale tuleb püha vaim,” vastab Gabriel, „ja Kõigekõrgema jõud varjab sind. Seepärast hüütakse teda, kes sünnib, pühaks, Jumala pojaks.” (Luuka 1:35.)

Ilmselt selleks, et Maarjal oleks seda sõnumit kergem uskuda, ütleb Gabriel: „Sinu sugulane Eliisabet, keda peeti viljatuks, kannab samuti ihus poega oma vanas eas ja ta on juba kuuendat kuud lapseootel. Jumal suudab täide viia kõik, mis ta on öelnud.” (Luuka 1:36, 37.)

Maarja usub Gabrieli sõnu, nagu on näha tema vastusest. „Sinu ees on Jehoova orjatar!” hüüatab ta. „Mulle sündigu su sõna järgi!” (Luuka 1:38.)

Kui Gabriel lahkub, seab Maarja end valmis, et minna külla Eliisabetile, kes elab koos oma abikaasa Sakariasega Jeruusalemma lähedal Juuda mägismaal. Teekond Maarja kodust Naatsaretist Eliisabeti juurde võib kesta kolm või neli päeva.

Lõpuks jõuab Maarja Sakariase majja. Ta astub sisse ja tervitab oma sugulast Eliisabetti. Sedamaid saab Eliisabet täis püha vaimu ja ütleb Maarjale: „Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on su ihuvili! Kuidas küll on mulle saanud osaks selline au, et mu Isanda ema tuleb minu juurde? Kui sinu tervituse hääl mu kõrvu kostis, siis hüppas lapsuke mu üsas suurest rõõmust.” (Luuka 1:42–44.)

Maarja vastab sügavas tänumeeles: „Ma ülistan Jehoovat ja mu süda on ülirõõmus Jumala, mu päästja pärast, kuna ta on hoolinud oma lihtsast orjatarist! Nüüdsest peale nimetavad mind õnnelikuks kõik põlvkonnad, sest vägev Jumal on teinud mulle suuri asju.” Väärib märkimist, et ehkki Maarjale osutatakse suurt austust, annab ta kogu au Jumalale, lausudes: „Tema nimi on püha ja tema halastus on põlvest põlve nendega, kes teda kardavad.” (Luuka 1:46–50.)

Edasi ülistab Maarja Jumalat järgmiste prohvetlike sõnadega: „Ta on teinud oma käsivarrega vägevaid tegusid. Ta on pillutanud laiali need, kelle süda on ülbe. Ta on tõuganud võimukandjad troonidelt ja ülendanud alandlikud, on andnud näljastele küllaga head ja jõukad tühjade kätega minema saatnud. Ta on tulnud appi oma teenijale Iisraelile, pidades meeles oma lubadust osutada halastust igavesti, nagu ta ütles meie esiisadele, Aabrahamile ja tema järeltulijatele.” (Luuka 1:51–55.)

Maarja jääb Eliisabeti juurde umbes kolmeks kuuks, olles ilmselt talle tema viimastel rasedusnädalatel abiks. On tõesti tore, et need kaks Jumalale ustavat naist, kes mõlemad kannavad tema abiga saadud last, saavad sellisel eluperioodil koos olla!

Pane tähele, millist austust osutati Jeesusele juba enne tema sündi. Eliisabet nimetas teda oma Isandaks ning lapsuke Eliisabeti kõhus hüppas Maarja saabudes suurest rõõmust. Nagu edaspidi näeme, kohtlevad aga teised Maarjat ja tema veel sündimata last hoopis teistmoodi.