Mõistujutt viinamäe töölistest

Jeesus on äsja öelnud oma kuulajatele Pereas, et „paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks”. (Matteuse 19:30.) Selle mõtte ilmestamiseks räägib ta mõistujutu viinamäe töölistest.

Ta sõnab: „Taeva kuningriik on majaisanda sarnane, kes läks hommikul vara välja, et palgata töölisi oma viinamäele. Kui ta oli töölistega kokku leppinud päevapalgaks ühe denaari, saatis ta nad viinamäele. Ta läks välja ka kolmanda tunni paiku ja nägi mõningaid seismas turul ilma tööta. Ta ütles neile: „Minge teiegi viinamäele ja ma annan teile, mis on õiglane.” Nii nad läksidki. Taas läks ta välja kuuenda ja üheksanda tunni paiku ning tegi nõndasamuti. Viimaks läks ta üheteistkümnenda tunni paiku välja ja leidis jälle inimesi seismas. Ta ütles neile: „Mis te seisate siin terve päev tööta?” Nemad vastasid: „Keegi pole meid palganud.” Ta ütles neile: „Minge ka teie viinamäele.”” (Matteuse 20:1–7.)

Kui Jeesus mainib taeva kuningriiki ja majaisandat, lähevad tema kuulajate mõtted ilmselt Jumal Jehoovale. Pühakiri räägib Jehoovast kui viinamäe omanikust. See viinamägi sümboliseerib Iisraeli rahvast. (Laul 80:8, 9; Jesaja 5:3, 4.) Iisraellasi, kes on seaduselepingu osalised, võrreldakse viinamäe töölistega. Jeesus ei räägi aga minevikust, vaid kirjeldab hoopis praegust olukorda.

Usujuhid, nagu näiteks variserid, kes hiljuti abielulahutusest rääkides tahtsid Jeesust proovile panna, teevad enda väitel päev läbi Jumala heaks tööd. Nad on justkui täiskohaga töölised, kes eeldavad, et neile makstakse terve päeva palk, milleks on üks denaar.

Preestrite ja teiste meelest, kes sellesse gruppi kuuluvad, on tavalised juudid vähem Jumalat teeninud. Nad on nagu osaajatöötajad Jumala viinamäel. Jeesuse mõistujutus sümboliseerivad selliseid inimesi mehed, kes palgati kas „kolmanda tunni paiku” (kell 9) või hiljem päeva jooksul: kuuendal, üheksandal ning viimaks üheteistkümnendal tunnil (kell 17).

Jeesuse järelkäijatesse suhtutakse kui neetutesse. (Johannese 7:49.) Suurema osa oma elust on nad olnud kalurid või teinud muud tööd. 29. aasta sügisel saatis viinamäe omanik Jeesuse selliste alamate inimeste juurde, et ta paluks neil hakata töötama Jumala heaks Kristuse jüngritena. Nad on „viimased”, keda Jeesus mainib, ehk need, kes palgati üheteistkümnendal tunnil.

Edasi kirjeldab Jeesus, mis toimub tööpäeva lõpus: „Kui õhtu saabus, ütles viinamäe omanik oma töödejuhatajale: „Kutsu töölised ja maksa neile palk välja, alates viimastest kuni esimesteni.” Kui tulid need, kes olid palgatud üheteistkümnendal tunnil, said nad igaüks ühe denaari. Aga kui tulid esimesed, arvasid nad, et saavad rohkem, ent neilegi maksti üks denaar. Saanud selle kätte, hakkasid nad majaisandaga nurisema ja ütlesid: „Need viimased tegid tööd ainult ühe tunni, aga sina oled pidanud neid samaväärseks meiega, kes oleme terve päeva kõrvetavas kuumuses rüganud!” Aga ta vastas ühele neist: „Kulla mees, ma ei tee sulle ülekohut. Eks sa leppinud minuga kokku ühe denaari peale? Võta, mis sulle kuulub, ja mine. Ma tahan anda sellele viimasele sama palju kui sulle. Kas mul pole õigust teha enda omaga, mida tahan? Või on su silm kade, et ma hea olen?” Niiviisi saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks.” (Matteuse 20:8–16.)

Mõistujutu lõpuosa võib jüngritele segaseks jääda. Mis mõttes saavad juudi usujuhid, kes peavad end esimesteks, viimasteks? Ja kuidas saavad Jeesuse jüngrid esimesteks?

Jeesuse jüngrid, keda variserid ja teised peavad viimasteks, saavad peagi esimesteks: neile makstakse täispalk. Kui Jeesus sureb, heidab Jumal kõrvale maise Jeruusalemma ning valib endale uue rahva, „Jumala Iisraeli”. (Galaatlastele 6:16; Matteuse 23:38.) Ristija Johannes pidas silmas selle rahva liikmeid, kui rääkis, et inimesi hakatakse ristima püha vaimuga. Need, kes on olnud viimased, on esimesed, kes ristitakse püha vaimuga ja kellele saab osaks au olla Jeesuse tunnistajad „maailma otsani”. (Apostlite teod 1:5, 8; Matteuse 3:11.) Ehkki jüngrid ei mõista tõenäoliselt kõike, mis kaasneb selle tohutu muudatusega, võivad nad aimata, et neil tuleb seista silmitsi viimaseks jäävate usujuhtide äärmise meelepahaga.