Jeesus ei lase end lõksu meelitada

Jeesuse vastased on vihased. Ta on just rääkinud mitu mõistujuttu, mis paljastavad nende pahelisuse. Nüüd peavad variserid nõu, kuidas teda sõnadest lõksu püüda. Nende sooviks on panna teda ütlema midagi, mis annaks põhjust viia ta Rooma maavalitseja ette. Nad palkavad tema lõksu meelitamiseks mõned oma jüngrid. (Luuka 6:7.)

„Õpetaja,” sõnavad need, „me teame, et sa räägid ja õpetad õigesti ega ole erapoolik, vaid õpetad Jumala teed kooskõlas tõega. Kas meil on õige maksta keisrile pearahamaksu või mitte?” (Luuka 20:21, 22.) Jeesus ei lase endaga lipitseda, sest ta teab, et nad on silmakirjalikud ja täis salakavalust. Kui ta ütleks: „Ei, seda maksu ei pea maksma”, võiks teda süüdistada mässu õhutamises Rooma vastu. Ent kui ta ütleks: „Jah, makske seda maksu”, võiksid inimesed, kellele ei meeldi olla Rooma alamad, seda vääriti tõlgendada ja talle vastu hakata. Mida Jeesus siis neile vastab?

Ta lausub: „Miks te mind kiusate, te silmakirjatsejad? Näidake mulle maksuraha.” Nad toovad talle denaari, mispeale ta küsib: „Kelle kujutis ja pealiskiri see on?” „Keisri,” vastavad nad. Seejärel ütleb Jeesus kuldsed sõnad: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.” (Matteuse 22:18–21.)

Mehed imestavad Jeesuse aruka vastuse üle. Neil pole selle peale midagi kosta ning nad lähevad minema. Kuid päev pole veel läbi. Pärast variseride luhtunud katseid Jeesust sõnadest lõksu püüda pöörduvad samal eesmärgil tema poole ühe teise usurühmituse juhid.

Saduserid, kes ei usu surnute ülesäratamist, esitavad küsimuse seoses ülesäratamise ja leviraatabieluga: „Õpetaja, Mooses ütles: „Kui mees sureb, ilma et tal oleks lapsi, peab ta vend abielluma tema naisega ja soetama temaga oma vennale järglase.” Meie juures oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri ning kuna tal polnud järglast, jäi tema naine ta vennale. Sama juhtus teise ja kolmanda vennaga kuni seitsmendani välja. Viimaks suri ka naine. Kelle naiseks nende seitsme hulgast saab ta pärast ülesäratamist? On ta ju olnud nende kõikide naine.” (Matteuse 22:24–28.)

Tuginedes Moosese kirjutatule, mida saduserid usuvad, kostab Jeesus: „Kas te pole mitte eksiteel, sellepärast et te ei tunne pühakirja ega Jumala väge? Kui surnud üles äratatakse, ei võta nad naisi ega lähe mehele, vaid on nagu inglid taevas. Mis aga puutub surnute ülesäratamisse, siis kas te pole lugenud Moosese raamatust põleva põõsa lugu, kuidas Jumal Moosesele ütles: „Mina olen Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal”? Tema pole mitte surnute, vaid elavate Jumal. Te eksite küll rängalt.” (Markuse 12:24–27; 2. Moosese 3:1–6.) Rahvahulgad on tema vastusest hämmastunud.

Jeesus on sulgenud nii variseride kui ka saduseride suu. Seepärast tulevad need usujuhid teda üheskoos proovile panema. Üks kirjatundja küsib: „Õpetaja, milline käsk Moosese seaduses on suurim?” (Matteuse 22:36.)

Jeesus vastab: „Esimene on see: „Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on üks ja ainus. Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kogu südamest ja hingest ning kogu oma mõistuse ja jõuga.” Teine on see: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Neist suuremat käsku ei ole.” (Markuse 12:29–31.)

Seepeale ütleb kirjatundja: „Õpetaja, sa ütlesid hästi ja kooskõlas tõega „Tema on üks ja ainus, ei ole kedagi teist peale tema”. Ja see, kui armastada teda kogu südamest ja kogu oma mõistuse ja jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast, on väärt kaugelt rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.” Kuulnud kirjatundja arukat vastust, ütleb Jeesus talle: „Sa ei ole kaugel Jumala kuningriigist.” (Markuse 12:32–34.)

Jeesus on kolm päeva (9.–11. niisanini) templis õpetanud. Osa inimesi, nagu see kirjatundja, on teda hea meelega kuulanud. Seda ei saa aga öelda teiste usujuhtide kohta, kellel pole „enam julgust temalt midagi küsida”.