Ära oma kaasat hooletusse jäta!
ABIELUPAAR väljub kuningriigisaalist. Mehe ja naise naeratavad näod peegeldavad õnne, mida nad naudivad nagu „üks liha”, kummardades ühiselt Jehoovat, oma Jumalat. (Matteuse 19:6) Aga nad pole mitte alati seda ühtsust nautinud ja sama usku jaganud. Oli aeg, mil naine Atsuko käis koosolekutel üksi. Seejärel pidi ta minema koju oma vihase mehe juurde, kes tema peale karjus. Tema abikaasa Kazutaka oli kord nii vihane, et haaras kinni toidulauast ja kallas ühe liigutusega kogu õhtusöögi põrandale.
Nii nagu Jeesus ennustas, on tõeline kristlus toonud mõningatesse peredesse lahkmeelsust. (Matteuse 10:34, 35) Ometigi naudivad mõned, nagu Kazutaka ja Atsuko, praegu oma kodus religioosset ühtsust ja õnne. Selline ühtsus ei tekkinud muidugi iseenesest. Mida on usklikud abielupooled ise ette võtnud, et vastupanu ületada ja perekonda tõelist üksmeelt tuua? Enne, kui me seda vaatame, vaadelgem, miks mõned abikaasad vastu panevad.
Miks nad vastupanu osutasid?
„Kui ma vaatan tagasi,” tunnistab Atsuko, „siis mõistan, et läksin koosolekutele ja isegi ei selgitanud asja oma mehele.” Kazutaka muutus vihaseks, sest jäi üksi, ilma et talle midagi oleks räägitud.
Vastupanu leegid võib süüdata ka armukadedus. Noor abielumees Shigeo arendas oma naise uute sõprade suhtes põhjendamatuid kahtlusi. „Kui minu naine end jumestas ja koosolekule läks, siis mõtlesin, et tal on teine mees.” „Meil ei olnud õigupoolest kunagi võimalust omavahel rääkida,” möönab tema naine Masako. „Ma ei väljendanud kunagi oma südamesoovi, et temagi võiks õppida kristlikku tõde.”
Koduperenaine Toshiko tundis sedasama mida Shigeo. „Kui minu mees hakkas uurima koos Jehoova tunnistajatega, siis olin ma selle vastu, sest ta suurendas järk-järgult aega, mida veetis koos kogudusega. Hakkasin jooma, et vabaneda neist tundeist, mis valdasid mind tema lahkudes.”
Toshiko avaldus vihjas ühele teisele põhjusele — üksindusele. Seda tundsid mõningad endised vastased, kui nende elukaaslased korrapäraselt oma koosolekutele läksid. „Olles üksinda kodus, tundsin end mahajäetuna,” meenutab üks abielumees. „Mul oli tunne, otsekui mu naine ja lapsed oleksid mind maha jätnud,” ütleb keegi teine. Kuna enamikul meestel on raske öelda: „Tunnen end üksikuna, palun jää koju”, hakkavad mõningad oma abikaasa religioossele tegevusele vastupanu osutama.
Sõprade ja sugulaste surve võib muidu mõistva mehe samuti vastupanuni viia. Öeldakse, et idamaades on naine üldiselt „perekonda lapsendatud, aga mitte oma mehega ühendatud”. Sugulaste surve võib seega kergesti tekitada lahkhelisid. Takashi kristlik naine keeldus osa võtmast kummardamisest perekonna budistliku altari juures. „Asja tegi keerulisemaks veel see,” selgitab Takashi, „et me elasime minu sugulaste lähedal. Minu ema avaldas mulle survet, nii et ma ähvardasin oma naist ja tarvitasin vägivalda.”
Puuduliku mõttevahetuse, armukadeduse, üksinduse või sugulaste surve tõttu tekkinud arusaamatused võivad kasvada vägivallaks. Mees, kel oli kombeks oma naist peksta, möönab: „Ma ei tahtnud oma perekonda religiooni pärast kaotada.” Keegi teine ütleb: „Ma vihkasin tühja kodusse naasmist.” Võib-olla arutlesid nad, et ’kui seda religioosset innukust ei lõpeta sõnad, ehk lõpetavad siis mõned hoobid’.
Õnneks on kõik ülalmainitud abielupaarid nüüd kummardamises ühinenud. Nende vaevarikkad kogemused on nüüd minevik. Aga et nad on need läbi elanud, on neil hea võimalus anda praktilisi soovitusi, mis ehk leevendavad tekkivaid pingelisi olukordi, ja võimalik, et isegi ühendavad kummardamises perekondi, kes on praegu ikka veel selles suhtes lahkmeelsed.
Hoia kinni tõest
Kui sirutad käe, et uppujat veest välja tõmmata, peab sul enesel olema kindel jalgealune. Kui ei ole, võib juhtuda, et sinagi lõpetad vees. Samalaadselt on sinu abikaasa aitamise võti sinu enese kindel kinnihoidmine elupäästvast tõest. „Kui mu vastupanu oli kõige ägedam,” ütleb üks endine vastupanija, „võttis minu naine ikkagi lapsed käekõrvale ja läks koosolekule. Kui ta oleks järele andnud, siis oleksin kahelnud tema usu ehtsuses.”
Kazutaka, kes toidulaua ümber keeras, selgitab oma lugu jätkates, mis tema seisukohta muutis: „Lõpuks keeldusin Atsukole sõiduraha andmast. Isegi siis läks ta kõigile koosolekutele ja võttis lapsed kaasa. Et seda teha, müüs ta vähehaaval oma isiklikke asju. Ma tundusin enesele rumalana ja kaotasin soovi talle vastu panna. Selle asemel hakkasin lugema ajakirju, mida ta minu jaoks nähtavale jättis.”
Vaheta mõtteid oma abikaasaga
„Oleksin pidanud oma meest kaasa kutsuma ja andma talle teada, et soovin, et me koos Piiblit uuriksime,” ütleb Kazutaka naine Atsuko. „Ta oli mures minu ja perekonna pärast. Usaldusväärne mõttevahetus oleks suurel määral tema muret leevendanud.” Jah, hea mõttevahetus on arusaamise võti. Piibel annab nõu: „Nõupidamiseta [„usaldava jutuajamiseta”, NW] nurjuvad kavatsused.” (Õpetussõnad 15:22) Sellele vastavalt peab sinu religioosset tegevust puudutav „usaldav jutuajamine” abikaasaga olema hästi läbimõeldud ja taktiline. „Targa süda teeb tema suu targaks ja edendab ta huultel õpetust!” ütleb Piibel. (Õpetussõnad 16:23) Sama tähtis on olla taktiline jutuajamiseks õige aja valimisel. — Koguja 3:7.
See, kuidas sa räägid, on ehk sama tähtis kui see, mida sa räägid. Apostel Paulus manitseb: „Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta.” (Koloslastele 4:6) Kui sa räägid meeldivalt ja taktitundega, siis sinu elukaaslane ei sule nii kergesti oma kõrvu selle ees, mis sul on öelda.
Paljudel abielumeestel on raske lasta naisel ennast õpetada. Naised peavad seepärast olema leidlikud. Kikuyo kasutas hästi Vahitorni Ühingu väljaandeid. Ta ütleb: „Kohe, kui sain postiga ajakirja Awake!, oli mul kombeks lugeda see läbi, et otsida teemasid, mis võiksid huvitada mu meest. Siis palvetasin, et avaneks võimalus neid talle pakkuda.” Ta jättis ajakirjad vannituppa ja kontrollis iga päev lehekülgi, et näha, kas mees on artiklit lugenud. Kui paistis, et mees ajakirja enam ei loe, siis ta vahetas selle välja. Kikuyo abikaasa on nüüd teenistusabiline ja pioneer.
Hea käitumise jõud
Aga mis siis, kui su abikaasa ei taha sinuga religiooni üle arutleda? Teiste kristlastega tutvumine võib leevendada tema tulist vastuseisu ja ajendada teda Piiblit uurima. Masao, kes on nüüd kogudusevanem, keelas kord Jehoova tunnistajatel oma jalga tema majja tõstmast. Ta meenutab: „Lõpuks, peale seda, kui mu naine palus mind appi kuningriigisaali ehitama, olin nõus piibliuurimisega. Olin liigutatud, kui nägin kõiki õnnelikult — ilma tasuta — koos töötamas.”
Mida võiksid sina teha, kui abikaasa pole nõus mitte kellegagi religiooni üle arutlema? „Kui keegi ei ole sõnakuulelik sõnale,” innustab apostel Peetrus, „siis võidakse nad võita oma [abikaasade] käitumise läbi ilma sõnata.” Missugune kristliku naise käitumine võiks näiteks võita tema mehe? „Kõlbeliselt puhas käitumine koos sügava lugupidamisega”, mis ilmutab „varjul olevat südame inimest leebe ja tasase vaimu hävimatus rüüs”, ütleb Peetrus. — 1. Peetruse 3:1—4, NW.
Üks kristlik naine rakendas seda põhimõtet, kui tema vastupanija mees oli segatud teatud skandaali. Kuigi mees sattus teiste silmis häbisse ja koges finantskrahhi, ei kuulnud ta naise ega oma laste suust ainsatki etteheitvat sõna. „Ma teadsin, et nende silmapaistev käitumine tulenes sellest, et nad uurisid Piiblit,” möönis mees. Aastatepikkuse vastuseisu järel hakkas ta Piiblit lugema. Teised abielumehed, kellest on hiljem saanud tunnistajad, märgivad: „Olin naise tuhvlialune, aga järsku tunnustas naine mind kui perekonnapead.” „Kui mu ärikaaslased tulid meile koju, võttis mu naine neid soojalt vastu. See meeldis mulle.”
Ka laste hea käitumine võib pehmendada vastupanijate südant. Kui isalt, kes oli enne oma naisele vastu seisnud, küsiti, mis tema seisukoha muutis, ta vastas: „Kui mu kahe ja poole aastane poeg tundis, et ma hakkan enesevalitsust kaotama, hüüdis ta kõva häälega: ’Armastus on pikameelne ja täis heldust.’ ” (1. Korintlastele 13:4—7) See hästiõpetatud poiss ajendas oma isa Piiblit uurima. Paljud isad on otsustanud hakata Piiblit uurima, sest nende lapsed on neilt seda palunud.
Lõpuks võib rõõmsameelne lähenemine ja huumorimeel sinu abikaasa hoiaku suhtes imet teha. Üks mees ütles oma usklikule naisele, et see võib võtta kaasa ükskõik mida ja mitte kunagi enam tagasi tulla. „Ma ei taha ei oma last, ei raha, ei materiaalseid asju,” vastas naine. Ta laotas siis laiali suure furošiki (riide, mida Jaapanis kasutatakse asjade sissemähkimiseks ja kandmiseks) ning ütles: „Miski ei ole mulle nii kallis kui sina. Mine sina furošiki sisse! Ma tahan sind endaga kaasa võtta.” Mees lõpetas vastupanu, hakkas Piiblit uurima ja teenib praegu kogudusevanemana.
Kui sa hoiad kinni tõest, hoiad alal hea mõttevahetuse, pakud kosutavat seltsingut ja käitud ise hästi, siis oled ehk võimeline aitama oma abikaasal usklikuks saada. „Isegi siis, kui tundub, et sinu abikaasast ei saa usklikku,” ütleb üks endine vastupanija, „võib ta süda muutuda.” Ära siis heida meelt. Võta südamesse apostel Pauluse julgustus kõigile, kellel on uskmatu abikaasa: „Sest mis tead sina, naine, kas sa oma mehe päästad? Või mis tead sina, mees, kas sa oma naise päästad?” — 1. Korintlastele 7:16.