Jehoovale lootmine toob õnne

JUTUSTAB JACK HALLIDAY NATHAN

Võib-olla oled kuulnud väljendit: „Sündinud, hõbelusikas suus.” Kui ma 1897. aastal sündisin, oli see minu puhul peaaegu sõnasõnaliselt õige.

OLI kuninganna Victoria 60. valitsusaasta, tema teemantjuubel. Sellel aastal Inglismaal sündinud lastele kingiti hõbelusikas. Briti impeerium oli oma hiilguse tipul, lõigates kasu nii kodusest tööstusrevolutsioonist kui ka õitsvast kaubitsemisest hästi edenevates väliskolooniates.

Minu vanaisa oli juut ja mu isast sai heebrea keele õpetlane, kes oli väga vilunud Piibli Heebrea Kirjade alal. Kuid mu vanaema oli anglikaani piiskopi tütar ning tema mõju tõttu tunnustas mu isa Jeesus Kristust kui Messiat. Charles Taze Russelli kirjutised mõjutasid mu mõlemaid vanemaid, niisiis ei uskunud me kunagi Kolmainsust ega põrgutule õpetust.

Minu lapsepõlve ajal olid Inglismaal peamisteks liiklusvahenditeks ikka veel hobused, väga vähe oli hobuseta liikuvaid sõidukeid ehk automobiile. Kuna armastasin hobuseid, astusin 1913. aastal maakaitseväe (militia) transpordiüksusesse. Seoses Esimese maailmasõja puhkemisega viidi mind üle regulaararmeesse ning saadeti laevaga Kreeka eesliinile, kus jäin malaariasse. Hiljem saadeti mind kuulipildurina läänerindele Prantsusmaale ning lõpuks, 1917. aastal, võeti mind sakslaste poolt vangi.

Elu mõtte leidmine Indias

Pärast sõja lõppu 1918. aastal polnud Inglismaal võimalik tööd leida, seepärast astusin taas armeesse ning läksin Indiasse, kus teenisin rahuaja garnisonis. Mais 1920 tabas mind jälle malaaria ning mind saadeti mägedesse kosuma. Seal lugesin kõiki raamatuid, mida mul õnnestus kätte saada, kaasa arvatud Piibel. Pühakirja lugemine süvendas mu huvi Issanda tagasitulemise vastu.

Mõned kuud hiljem Kanpuris asutasin piibliuurimisrühma, lootes saada rohkem teada Issanda tagasituleku kohta. Seal ma kohtasin Frederick Jamesi, endist Briti sõdurit, kes oli nüüd innukas piibliuurija. Ta selgitas mulle, et Jeesus on 1914. aastast alates inimestele nähtamatult juures viibinud. See oli kõige erutavam uudis, mida ma eales olen kuulnud. Mu esimene tungiv soov oli armeest lahkuda. Euroopa sõja ajal nähtud verevalamine ning surm olid tekitanud minus vastikust. Tahtsin olla rahumeelne misjonär ning kuulutada seda head sõnumit Kristuse juuresviibimisest.

Kuid armee ei nõustunud minu vabastamisega. Selle asemel saatsid nad mind Lääne-Indiasse, praegusesse Pakistani. Sealoleku ajal lugesin Charles Taze Russelli kirjutatud raamatusarja Kirjauurimused ning veendusin rohkem kui kunagi varem, et peaksin vastama kutsele kuulutada. Hakkasin nägema painajalikke unenägusid, mis mind masendasid. Meeleheites kirjutasin vend Jamesile, kes kutsus mind oma koju Kanpuri. Päev, mil ma saabusin, oli Issanda surma Mälestusõhtu. See päev avaldas suurt mõju mu elule — otsustasin kindlalt jääda vallaliseks, samuti teha täisaegne teenimine oma elu eesmärgiks.

Tagasi Inglismaal

Oli 1921. aasta lõpp, kui mind suunati tagasi Inglismaale, ning 1922. aasta kevadel vabastati mind armeest. Sel suvel tuli Inglismaale J. F. Rutherford, Vahitorni Ühingu teine president, ning ma läksin koos oma vanematega kuulama tema kõnet Londonis Royal Albert Hallis. Seejärel tahtsin pakkuda ennast teenistusse Beetelis, nagu kutsutakse Vahitorni Ühingu harubüroosid, kuid mind julgustati sõbralikult alustuseks tegema kolportööri (täisaegse kuulutaja) tööd. Nii jätsin oma töökoha ja võtsin vastu mulle määratud territooriumi Inglismaa lõunaosas. Kogemusteta, ühe krooniga (50 USA senti) taskus ning lootusega Jehoovale, alustasin oma teed täisaegse teenijana. Umbes 1924. aasta märtsis kutsuti mind Beetelisse.

Järgmisel aastal paluti mul siiski Beetelist lahkuda ja ma olin löödud, sest mulle tundus, et mind distsiplineeriti millegi sellise eest, mille eest mina polnud vastutav. Selle lühikese aja jooksul oli Beetelist saanud kogu mu elu. Kuid tuues probleem palves Jehoova ette ning lootes kindlalt, et tema tahe täitub, olin võimeline rõõmsalt jätkama pioneeritöö ülesannet, mis mulle anti. Mais 1926 kutsuti mind tagasi Beetelisse, kuhu jäin järgnevaks 11 aastaks.

Vend Rutherford külastas Inglismaad uuesti 1936. aastal ning kutsus mind Kanadasse osalema sealses kuningriigitöös. Kuid siiski, tänu vääritimõistmisele, teenisin ära vend Rutherfordi etteheite mulle usaldatud informatsiooni avaldamise eest. Mäletan hästi tema karme sõnu: „Jack, ma ei saa sind usaldada. Rebi oma piletid puruks!” See oli tõesti hävitav kogemus! Kuid sellist distsiplineerimist oli mulle hädasti vaja ning seejärel määrati mind järgnevaks kaheksaks kuuks koos teise vennaga pioneeriks. See teenimiseesõigus aitas mul oma meeleheitest üle saada ning ma võtsin distsiplineerimisest õppust.

Laiendatud teenimine Kanadas

Umbes aasta hiljem, oma järgmise Inglismaa-külastuse ajal, võttis vend Rutherford Kanada jälle kõneaineks. Olin innukas võimalust kasutama ning võtsin agaralt selle ülesande vastu. Pärast mõnekuist Kanada Beetelis teenimist määrati mind Ühingu reisivaks esindajaks Ontario edelaosas. Enamik sealseid kogudusi olid väikesed ning vajasid palju julgustust. Kuid milliseks rõõmuks küll need algusaastad olid, vaatamata füüsilistele raskustele, mis olid tingitud karmidest ilmastikutingimustest ja ebakindlast transpordist!

Ma ei unusta kunagi ühe Brantfordi lähedal asuva kohalike indiaanlaste väikese koguduse soojust ning vaimsete asjade hindamist. Oli talv ning lumehanged olid sügavad, tehes mul raskeks oma Ford T-ga läbi pääseda. Keegi ei oodanud mind ning kui ma kohale jõudsin, leidsin, et vennad olid läinud metsa küttepuude järele. Nii läksin minagi, poole kehani lumes, neid otsima. Kui ma lõpuks juhuslikult nad üles leidsin, olid nad mind nähes üllatunud, kuid õnnelikud. Nad jätsid kõik sinnapaika, tulid koju ning korraldasid selsamal õhtul koosoleku.

Naabruses olevas Beamsville’is võitlesin koos ustavate vendadega mitmeid kuid valimistega valitud vanemate ning ärataganejate vastu. Milline eesõigus oli näha, kuidas Jehoova vaim tegutses, et lahendada olukorda! Jehoovale lootmine ja lojaalsus tema organisatsioonile tõid nende algusaastate jooksul kogudusele palju õnnistusi. Paljud selle koguduse lapsed kasvasid pioneerideks, läksid Beetelisse, nautisid misjonäriülesandeid ning said reisivateks ülevaatajateks. Ma ei ole kunagi unustanud rõõmu, mida sain, viibides lojaalsetes kristlikes perekondades, kus kasvasid nii toredad noored inimesed. Need perekonnad said minu perekondadeks ja nende lapsed minu lasteks.

Keelualused aastad

Aastal 1940, sõjahüsteeria ajal, keelustati Jehoova tunnistajate tegevus. Milline vapustus! Valitsuse raadioteadetes kästi meil politseile üle anda oma kirjandus, koguduse dokumendid ja meie kuningriigisaali võtmed. Mõistes olukorra pakilisust, käisin mööda kogudusi ning õhutasin neid peitma oma kirjandust ning dokumente. Vendi julgustati kohtuma kodudes, igal nädalal erinevas kodus. Varsti seadsid kogudused taas sisse ukselt uksele teenimise, kasutades ainult Piiblit. See osutus õnnistuseks, kuna me kõik õppisime oma Piiblit paremini kasutama.

Hiljem samal aastal saime Ühendriikidest suure hulga brošüüre End of Nazism (Natsismi lõpp). Selle keelatud kirjanduse Kanadasse toimetamine nõudis suurt leidlikkust. Mõned vennad võtsid peale pöidlaküüdiga sõitvaid sõdureid, kes istusid pappkastidel, ise teadmata, et varjavad keelatud brošüüre. Siis, ühel novembrihommikul, kella kolme ja kuue vahel, tegid Jehoova tunnistajad kogu maad haarava kiirlevitamise, jättes selle brošüüri enamiku Kanada kodude ukselävele.

Nende keeluaastate jooksul jätkasin pioneerteenistust Kanada lääneprovintsis Briti Kolumbias. Enne keelustamist kasutasid vennad paati, kui külastasid inimesi, kes elasid eraldatud merelahtede ääres külades Vancouverist kuni Alaskani. Kui keeld jõustus, oli suur osa kirjandust pardal, niisiis jätsid tunnistajad selle sõbralikele inimestele teel sadamasse, kus paat pidi vahi alla võetama. Hiljem kasutasin kaluripaati, et leida see kirjandus, ning siis, lõhepüügihooaja jooksul, korraldasin nii, et vennad said selle huvitatud inimestelt tagasi korjata. Kaluripaatidesse peidetuna toodi kirjandus aja jooksul Vancouverisse, et seda laiemalt levitada.

Siis, 1943. aasta lõpul, saime uudise, et Jehoova tunnistajatele kehtestatud keeld on tühistatud. Kuid siiski ei tühistatud seda Vahitorni Ühingu suhtes. Nii me jätkasime nagu enne, kasutades majast majja teenimisel ainult Piiblit. Kuid nüüd võisime end avalikult Jehoova tunnistajateks nimetada. Kui keeld algas, oli meid umbes 6700 tunnistajat; kui see tühistati, oli meid tubli 11000!

Elu reisiva ülevaatajana

Ühingu reisiva esindajana sõitsin ma paari järgmise aasta jooksul läbi lugematuid kilomeetreid, tehes koguduste julgustamisel tööd. Talvel liikusin koos vendadega ühe ainulaadse sõiduriistaga, mida nimetati päravaguniks. See oli hobustega veetav kaetud regi, milles oli kompaktne puuküttega ahi ning suitsukorsten. Tihti, alustades kuni kuuekesi enne koidikut reisi, sõitsime sügavas lumes 35 või enamgi kilomeetrit, külastades teeäärseid farme. Juht pidi olema valvas, sest lumehanged võisid päravaguni küljeli kallutada, puistates sealt välja nii reisijad kui ka koldes hõõguvad söed.

Mind määrati 1947. aastal ülevaatajaks maa esimesele piirkonnale, mis hõlmas kogu maad. Peaaegu igal nädalal pidin teenima ringkonnakokkutulekul. Kokkutulekuid peeti jäästaadionidel, jalgpalliväljakutel, ratsaväljakutel, ühingute ja ühiskondlike asutuste saalides. Nende kokkutulekute korraldamine nõudis palju tähelepanu, enne kui programm võis alata. Frank Franske määrati 1950. aastal teiseks Kanada piirkonnaülevaatajaks ning hiljem lisati veel viis reisivat ülevaatajat.

Läbi aastate olen reisinud kergete lennukite, kaluripaatide, suurte mootorsaanide, mis olid varustatud roomikute ja bombardiirideks kutsutud suuskadega, lumekopterite (sõidukid, millel on taga propeller ning ees juhtimiseks suusad) ning ka palju tavalisemate liikumisvahendite, nagu rongi, bussi ja autoga. Mõnikord väikese lennukiga lennates me peaaegu riivasime suursuguse Kaljumäestiku kõrgemaid tippe ning sööstsime seejärel, pea ees, varjatud orgude suunas, et jõuda eraldiasuvate vendade gruppideni.

Olen Kanada palju kordi risti-põiki läbi sõitnud. Olen viibinud palkmajakestes, mis olid nii külmad, et hommikul võisime näha oma hingeauru, ning kaasaegsete mugavusteta talumajades. Siiski, hoolimata kõigest sellest, olen tundnud suurt rahuldust teadmisest, et teen Jehoova tööd ning julgustan Jehoova rahvast.

Lisaeesõigused teenimises

Viimase 33 aasta jooksul on mul olnud eesõigus olla Kanada Beeteli pere liige ning teenida kõnepidajana konventidel Inglismaal, Euroopas, Aafrikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja Kaug-Idas. Austraalias kohtasin mind Indias nii palju julgustanud vend Jamesi tütart. Vend James polnud kunagi misjonär, kuid ta jättis oma perekonnale hea vaimse pärandi.

Praegu olen ma ümbritsetud sadadest noortest meestest ja naistest siin Kanada Beetelis. Viis, kuidas nad kasutavad oma nooruslikku tarmu Jehoova teenimisel, on julgustav ja ergutav. Mu nägemine on kehv, kuid nooremad loevad mulle. Mu jalad on nõrgad, kuid mind võetakse põlluteenistusele kaasa. Mõned küsivad minult, kuidas ma saan hakkama vanadusega kaasnevate terviseprobleemidega. Eeskätt uurin ma iga päev Jumala Sõna. See hoiab mu meele ja südame vaimsetel asjadel.

Tõesti on olnud suur eesõigus käia ja rääkida oma taevase Isa Jehoovaga nende 69 aasta jooksul, mil olen olnud pühendunud ning millest 67 aastat olen veetnud täisaegses teenistuses. Olen alati leidnud, et Jehoova on armastav, kaastundlik Jumal, et ta andestab inimlikud nõrkused ja annab jõudu ning tugevust neile, kes temale loodavad. Minu lootus on säilitada lõpuni oma laitmatus ja lojaalsus Jehoovale ning tema organisatsioonile, lootes tõotusele, et omal ajal saan ühendatud Jeesus Kristusega, oma armsa Issandaga, ning paljude oma ustavate vendade ja õdedega taevases hiilguses. — Laul 84:13.

[Pilt lk 12]

Lumekopterid sõitsid maastikul kuni 80-kilomeetrise tunnikiirusega

[Pilt lk 13]

Talvel kasutati Kanada preeriates tunnistuse andmiseks hobustega veetavat päravagunit