Ole valmis Jehoova päevaks!
Esiletõstetud kohti Esimesest kirjast tessalooniklastele
JEHOOVA päev! Vanaaja Tessaloonika kristlased arvasid, et see on väga lähedal. Kas neil oli õigus? Millal see tuleb? See oli üks eluliselt tähtis teema, mis oli kõne all apostel Pauluse esimeses, Korintosest umbes aastal 50 meie ajaarvamise järgi saadetud läkituses tessalooniklastele.
Paulus ja Siilas asutasid koguduse Tessaloonikas, mis oli Rooma riigi Makedoonia provintsi administratiivne keskus. (Apostlite teod 17:1—4) Hiljem, oma esimeses kirjas tessalooniklastele, jagas Paulus kiitust, andis manitsust ja arutles Jehoova päeva üle. Ka meie võime sellest kirjast kasu saada, eriti seetõttu, et Jehoova päev on nüüd nii lähedal.
Kiida ja julgusta
Esiteks Paulus kiitis tessalooniklasi. (1:1—10) Kiituse olid nad ära teeninud endi ustava töö ja vastupidavuse eest. Ka see oli kiiduväärne, et nad ’võtsid sõna vastu suures viletsuses Püha Vaimu rõõmuga’. Kas sina kiidad teisi, nagu seda tegi Paulus?
Apostel oli andnud hea eeskuju. (2:1—12) Vaatamata jultunud kohtlemisele Filipis, oli ta ’võtnud siiski oma Jumalas julguse kuulutada neile [tessalooniklastele] Jumala evangeeliumi’. Ta oli hoidunud meelitustest ja ahnusest ega otsinud au. Paulus ei olnud saanud neile kulukaks koormaks, vaid oli nendega leebe nagu imetaja ema oma lapsega. Milline hea eeskuju kogudusevanematele tänapäeval!
Pauluse järgnevad sõnad julgustasid tessalooniklasi jääma kindlaks, kui neid taga kiusatakse. (2:13—3:13) Nad olid oma kaasmaalaste tagakiusamisele vastu pidanud ja Timoteos oli toonud Paulusele nende vaimse seisundi kohta häid teateid. Apostel palvetas, et neil oleks rohkesti armastust ja et nende südamed oleksid kinnitatud. Samuti palvetavad nüüd ka Jehoova tunnistajad tagakiusatud usukaaslaste eest, julgustavad neid, kui see on võimalik, ja tunnevad rõõmu, kui saavad teateid nende ustavusest.
Jääge vaimselt valvsaiks!
Järgmisena said tessalooniklased nõuandeid. (4:1—18) Nad pidid käima veel täielikumalt suunas, mis on Jumalale meelepärane, ilmutades rohkem vennaarmastust ja tehes oma vajaduste katmiseks tööd oma kätega. Pealegi pidid nad lohutama üksteist lootusega, et Jeesuse juuresviibimise ajal vaimust sündinud usklikud, kes on surnud, äratatakse üles esimestena ja ühendatakse temaga. Pärastpoole saavad need võitud, kes on elavatena üle jäänud, surma ja ülesäratamise läbi ühendatud Kristusega ja nendega, kes on juba taevasele elule üles äratatud.
Järgmisena rääkis Paulus Jehoova päevast ja andis edasist nõu. (5:1—28) Jehoova päev oli tulemas nagu varas, koos äkilise hävinguga pärast kindlat hüüdu: „Rahu ja julgeolek!” Nii pidid tessalooniklased jääma vaimselt valvsateks, kaitstuks usu ja armastuse raudrüüga ning päästelootuse kiivriga. Neil pidi olema sügav lugupidamine nende vastu, kes kogudust juhivad, ja nad pidid hoiduma kurjusest, nagu seda peame meiegi.
Pauluse Esimene kiri tessalooniklastele peaks ergutama meid oma kaasusklikke kiitma ja julgustama. See peaks meid ka ajendama käitumises ja suhtumises eeskujulikud olema. Ja kindlasti võivad selle nõuanded aidata meil valmis olla Jehoova päevaks.
[Kast/pilt lk 22]
Raudrüü ja kiiver: Rõhutades vaimset ärkvelolekut, kirjutas Paulus: „Olgem kained, varustatud usu ja armastuse raudrüüga ja päästelootuse kiivriga.” (1. Tessalooniklastele 5:8) Raudrüü oli sõduri rauast rinnakaitse, mis koosnes soomustest, kettidest või lausmetallist. Samal viisil kaitseb usu raudrüü meid vaimselt. Ja mida tuleks ütelda vanaaja kiivrist? Sageli oli see valmistatud metallist. See oli sõduri peakate, mis oli valmistatud, et kaitsta võitlejat lahingus. Nagu kiiver kaitses sõduri pead, nii kaitseb päästelootus vaimseid võimeid, tehes kristlase niiviisi võimeliseks säilitama laitmatust. Kui tähtis küll on, et Jehoova rahvas kannab sellist vaimset sõjavarustust! — Efeslastele 6:11—17.