Ka lesena leidsin ma tõelist lohutust
Jutustanud Lily Arthur
ÜKS noor Jehoova tunnistaja tegi tunnistustööd majast majja India piirkonnas nimega Ootacamund. Levinud kombe kohaselt ei avanud naised sellisele võõrale ust. Mõne tunni pärast hakkas ta samme kodu poole seadma, olles väsinud ja mõnevõrra araks muutunud. Aga ta peatus ning tundis mingit tõukejõudu, mis sundis teda järgmise ukse taga kella helistama. Vaatame, mis juhtus edasi, nagu seda kirjeldab temale ukse avanud naine.
KOOS oma kahekuise tütrega kätel ja aasta ning kümme kuud vana pojaga mu kõrval, avasin viivitamatult ukse ja nägin seal seismas kedagi võõrast. Just eelmisel õhtul olin ma väga tujust ära. Otsides lohutust, ma palvetasin: „Taevane Isa, palun lohuta mind oma Sõna kaudu.” Nüüd, minu üllatuseks, selgitas see võõras: „Ma pakun teile lohutavat sõnumit ja lootust Jumala Sõna kaudu.” Ma tundsin, et ta peab olema Jumala poolt saadetud prohvet. Kuid milline olukord ajendas mind tegema abipalvet?
Piibli tõdede õppimine
Ma sündisin 1922. aastal Lõuna-Indias kaunis Nilgiri Hillsis Gudaluri külas. Minu ema suri, kui ma olin kolmeaastane. Hiljem mu isa, kes oli protestandi vaimulik, abiellus uuesti. Niipea kui me suutsime rääkida, õpetas isa mu vennad ja õed ja minu palvetama. Kui ma olin nelja-aastane ja mu isa istus iga päev laua taha Piiblit lugema, olin ka mina põrandal omaenda Piiblit lugemas.
Täiskasvanuna sai minust õpetaja. Kui ma sain 21 aastat vanaks, korraldas isa mu abiellumise. Mind ja minu abikaasat õnnistati pojaga ja hiljem ka tütrega. Nende nimed olid Sunder ja Rathna. Sellel ajal, kui sündis Rathna, jäi mu mees kahjuks väga haigeks ja varsti peale seda ta suri. Ootamatult olin ma 24-aastane lesk, kelle hooldada oli kaks väikest last.
Peale seda ma anusin, et Jumal lohutaks mind oma Sõna kaudu, ja järgmisel päeval koputaski minu uksele Jehoova tunnistajate kuulutaja. Ma kutsusin ta sisse ja võtsin temalt vastu raamatu Let God Be True. Sel õhtul seda raamatut lugedes leidsin sealt nime Jehoova, mis minu jaoks oli midagi väga võõrast. Hiljem tuli kuulutaja tagasi ja näitas mulle Piiblist, et see on Jumala nimi.
Varsti sain teada ka seda, et õpetused Kolmainsusest ja põrgutulest ei põhine Piiblil. Ma sain lohutust ja lootust, kui sain teada, et Jumala Kuningriigi all saab maast paradiis ja surnud omaksed tulevad tagasi surnute ülestõusmises. Kuid kõige tähtsam oli, et ma sain teada ja hakkasin armastama tõelist Jumalat, Jehoovat, kes võttis kuulda mu palveid ja aitas mind.
Uusi teadmisi teistele jagamas
Hakkasin mõtisklema selle üle, kuidas mul olid jäänud kahe silma vahele need Piibli tekstid, kus oli Jumala nimi. Ja miks ma oma isikliku piiblilugemise ajal ei pannud tähele selgesti väljendatud lootust igavesele elule paradiislikul maal? Ma olin õpetamas koolis, mida juhatasid protestandi misjonärid ja nii ma näitasin ka kooli juhatajale neid Piibli tekste. (2. Moosese 6:3; Laul 37:29; 83:19; Jesaja 11:6—9; Ilmutuse 21:3, 4) Ma mainisin, et me oleme need kahe silma vahele jätnud. Kuid minu üllatuseks ei paistnud see temale headmeelt tekitavat.
Siis ma kirjutasin peajuhatajale, kes oli teises linnas, viidates nendele Piibli tekstidele. Ma palusin võimalust temaga vestlemiseks. Ta vastas mulle, et tema isa, kes oli hästituntud vaimulik Inglismaalt, arutleb minuga selle teema üle. Peajuhataja vend oli silmapaistev piiskop.
Ma valmistasin ette kõik küsimuse all olevad punktid ja kirjakohad ning võtsin kaasa raamatu Let God Be True ja oma lapsed ning läksin lähedalasuvasse linna. Innukalt selgitasin ma, kes on Jehoova, et ei ole Kolmainsust ja teisi asju, mida ma olin õppinud. Nad kuulasid natuke aega, kuid ei ütelnud sõnagi. Siis vaimulik Inglismaalt ütles: „Ma palvetan sinu eest.” Siis ta palvetas minu pärast ja saatis mu minema.
Tänavakuulutamine
Ühel päeval kutsus Jehoova tunnistajate kuulutaja mind tänavakuulutamisele ajakirjadega Vahitorn ja Awake! Ma ütlesin talle, et see on midagi sellist, millest ma ei või kunagi osa võtma hakata. Võtke teadmiseks, et Indias mõeldakse naisest, kes seisab tänaval või käib majast majja, kõige halvemat. See tooks häbipleki naise reputatsioonile ja isegi tema perele. Kuna ma väga armastasin ja pidasin lugu oma isast, ei tahtnud ma tuua häbi tema nimele.
Kuid kuulutaja näitas mulle piibliteksti, mis ütleb: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et ma võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” (Õpetussõnad 27:11) Ta ütles: „Sa teed Jehoova südame rõõmsaks, kui näitad avalikult, et sa kuulud temale ja tema Kuningriigile.” Kuna ma kõige enam tahtsin teha rõõmu Jehoova südamele, võtsin ma ajakirjade koti ja läksin temaga tänavale kuulutama. Isegi praegu ei suuda ma endale aru anda, kuidas ma sellega hakkama sain. See oli 1946. aastal, umbes neli kuud peale seda, kui mind külastati.
Julgustus hirmust ülesaamiseks
Ma võtsin 1947. aastal vastu õpetajatöö Madrase äärelinnas, mis asub India idarannikul ja asusin oma lastega sinna elama. Väike, kaheksast inimesest koosnev Jehoova tunnistajate grupp sai regulaarselt linnas kokku. Nendest koosolekutest osavõtmiseks pidime reisima 26 kilomeetrit. Indias naised tavaliselt ei reisi üksi. Nad sõltuvad meestest, kes neid viivad, kuhu vaja. Ma ei teadnud, kuidas minna bussi peale, kuidas küsida piletit, kuidas bussist maha tulla ja nii edasi. Ma tundsin, et olin valmis teenima Jehoovat, aga ei teadnud, kuidas? Nii ma siis palvetasin: „Jumal Jehoova, ma ei suuda elada sind teenimata. Kuid India naisena on mul täiesti võimatu käia majast majja.”
Ma lootsin, et Jehoova lubab mul surra ning vabastab mind niiviisi sellest konfliktist. Ma otsustasin siiski lugeda mõnda kohta Piiblist. Juhuslikult ma avasin Jeremija raamatu, kus ta väidab: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin! Ära karda neid, sest mina olen sinuga ja päästan sind.” — Jeremija 1:7, 8.
Ma tundsin, et Jehoova tõepoolest räägib minuga. Nii ma võtsingi julguse kokku ja läksin kohe ning istusin oma õmblusmasina taha ja õmblesin ajakirjade kandmise koti. Peale siirast palvet läksin ma üksi majast majja kuulutama, jagasin ära kogu oma kirjanduse ja alustasin sel päeval isegi ühte piibliuurimist. Ma tegin kindla otsuse anda Jehoovale esikoht oma elus ja ma panin kogu oma lootuse ja usalduse temale. Avalik kuulutamistöö sai minu elu regulaarseks osaks suulistest etteheidetest hoolimata. Vaatamata vastuseisule, avaldas minu tegevus mitmetele suurt mõju.
Selle kinnituseks oli juhtum, kui ma mitmed aastad hiljem olin oma tütrega Madrases kuulutamas majast majja. Üks härrasmees, ülemkohtu kohtunik, hindas mu vanust valesti, öeldes: „Ma teadsin neid ajakirju juba siis, kui sind polnud veel olemaski. Kolmkümmend aastat tagasi oli ühel daamil kombeks seista regulaarselt Mount Roudil ja pakkuda neid.” Ta tellis need ajakirjad.
Ühes teises majas hindu brahman, pensionil ametnik, kutsus meid sisse ja ütles: „Palju, palju aastaid tagasi oli ühel daamil kombeks pakkuda Vahitorni Mount Roudil. Ma võtan vastu, mida te mulle pakute, lugupidamisest tema vastu.” Ma naeratasin selle peale, kuna ma teadsin, et mina olin see daam, kellele nad mõlemad vihjasid.
Tugevaks saanud ja õnnistatud
Ma sümboliseerisin oma pühendumist Jehoovale 1947. aasta oktoobris veeristimisega. Sel ajal olin ma ainuke tamili keelt rääkiv naissoost tunnistaja kogu osariigis. Kuid nüüd on seal sajad aktiivsed, ustavad tamili naised Jehoova tunnistajad.
Peale seda, kui mind ristiti, oli igalt poolt tunda minu suhtes vastupanu. Mu vend kirjutas: „Sa oled astunud üle kombelisuse ja sündsuse piiri.” Ma tundsin vastupanu koolis, kus ma õpetasin, ja ka ümbruskonnas. Kuid ma lähenesin veel enam Jehoovale jätkuva, tõsise palvega. Kui ma ärkasin üles keskööl, panin ma kohe põlema oma petrooleumilambi ja uurisin.
Kui ma sain tugevamaks, oli mul parem seisund teisi lohutada ja aidata. Üks eakas hindulanna, kellega ma õppisin, võttis kindla seisukoha Jehoova kummardamises. Kui ta suri, ütles üks tema koduteenijannadest: „Meid rõõmustas väga tema lojaalsus Jumalale, kelle kummardamise ta oli valinud, ja mida ta jätkas elu lõpuni.”
Üks teine daam, kellega ma õppisin, ei naeratanud kunagi. Tema näos kajastus kogu aeg mure ja kurbus. Aga kui ma õpetasin teda tundma Jehoovat, julgustasin ma teda pöörduma palves Tema poole, kuna Ta teab meie muresid ja hoolitseb meie eest. Järgmisel nädalal oli ta nägu särav. See oli esimene kord, kui ma üldse nägin tema naeratust. „Ma palvetasin Jehoova poole,” selgitas ta, „ja mul on nüüd südame- ja meelerahu.” Ta pühendas oma elu Jehoova teenimisele ja on paljudele raskustele vaatamata ikkagi ustav.
Kohustuste tasakaalustamine
Kuna ma pidin kandma hoolt kahe lapse eest, tundsin, et oli ebatõenäoline realiseerida minu soovi teenida Jehoovat täisajalise pioneerina. Kuid siis avanes uus teenimisviis, kui vajati kedagi, kes tõlgiks piiblilist kirjandust tamili keelde. Jehoova abiga suutsin ma selle tööga hakkama saada ja samal ajal olla ilmalikul tööl õpetajana, hoolitseda laste eest, teha koduseid töid, võtta osa kõigist koosolekutest ja tegutseda kuulutustööpõllul. Viimaks, kui lapsed said juba vanemaks, sai minust eripioneer ja seda eesõigust olen ma nautinud viimase 33 aasta jooksul.
Juba esimestest eluaastatest peale olen ma püüdnud kinnitada Sunderis ja Rathnas armastust Jehoova vastu ja soovi seada tema huvid alati esikohale kõigis eluvaldkondades. Nad teavad, et esimene isik, kellega nad peavad ärgates rääkima, on Jehoova ja et ta on viimane, kellega nad peavad kõnelema enne magamaminekut. Ja nad teadsid, et koduste kooliülesannete pärast ei võinud ettevalmistused kristlikeks koosolekuteks ja kuulutustööks kahe silma vahele jääda. Kuigi ma innustasin neid andma endast parim koolitöös, ei nõudnud ma kunagi, et nad peavad saama kõrgeid hindeid, kartes, et nad teevad selle oma elu tähtsaimaks ülesandeks.
Kui nad olid ristitud, kasutasid nad oma koolivaheaegu pioneeritööks. Ma innustasin Rathnat olema julge, aga mitte pelglik ja häbelik, nagu seda olin mina. Kui ta oli lõpetanud keskkooli ja saanud kommertsalase ettevalmistuse, hakkas ta tegema pioneeritööd ja hiljem sai temast eripioneer. Mõne aja pärast abiellus ta rändava ülevaataja Richard Gabrieliga, kes praegu teenib Vahitorni Ühingu harukomitee kordinaatorina Indias. Nemad ja nende tütar Abigail töötavad täisaegselt India harubüroos ja nende väike poeg Andrew on hea sõnumi kuulutaja.
Kui Sunder oli 18 aastat vana, tegi ta mulle suurt südamevalu, lõpetades läbikäimise Jehoova tunnistajatega. Järgnevad aastad olid mulle lausa piinaks. Ma pöördusin pidevalt Jehoova poole palves, et ta annaks mulle andeks kõik need võimalikud eksimused, mida ma tema kasvatamisel olen teinud, ja et Sunder jõuaks arusaamisele ning pöörduks tagasi. Kuid aja jooksul ma kaotasin kogu lootuse. Siis ühel päeval, 13 aastat hiljem, ta tuli ja ütles: „Memm, ära muretse, minuga on kõik korras.”
Varsti peale seda tegi Sunder erilisi pingutusi, et saada vaimselt küpsemaks. Ta suutis teha nii palju edusamme, et temale usaldati Jehoova tunnistajate koguduse ülevaataja kohustus. Hiljem ta loobus oma hästitasuvast tööst, et saada pioneeriks. Praegu teenib ta koos oma naise Esthriga pioneerina India lõunaosas asuvas Bangalore’is.
Lohutus kogu eluks
Tihti tänan ma Jehoovat, et ta on lasknud mul aastate jooksul kogeda kannatusi ja raskusi. Ilma selliste kogemusteta poleks mul olnud suurepärast eesõigust nautida nii rikkalikult Jehoova headust, tema halastust ja tema hella hoolt ning kiindumust. (Jakoobuse 5:11) On südantsoojendav lugeda Piiblist Jehoova hoolitsemisest ja muretsemisest „vaeslapse ja lesknaise” eest. (5. Moosese 24:19—21) Kuid see pole midagi, võrreldes lohutuse ja rõõmuga tegelikkuses, kui tunned tema hoolt ja hoolekannet.
Olen endastmõistetavalt õppinud lootma Jehoovale ja teda täielikult usaldama, mitte toetudes oma arusaamadele, vaid kõigi oma kavatsuste elluviimiseks võtma kuulda tema nõu. (Laul 43:5; Õpetussõnad 3:5, 6) Kui ma olin noor lesk, palusin ma Jumalalt lohutust tema Sõna kaudu. Nüüd, olles 68-aastane, võin ma tõepoolest öelda, et Piibli mõistmises ja selle nõuannete ellurakendamises olen ma leidnud ülirikkalikult lohutust.
[Lily Arthuri foto lk 25]
[Pilt lk 26]
Lily Arthur koos oma pere liikmetega