Käige kaastöölistena tões
Esiletõstetud kohti Johannese teisest ja kolmandast kirjast
TÕE tundmine on Jehoova kummardajate tundemärk. (Johannese 8:31, 32; 17:17) Jumala tões käimine on päästeks väga oluline. Ja Jumala sulased peavad olema kaastöölised tões.
Apostel Johannese teine ja kolmas inspireeritud kiri räägivad ’tões käimisest’. (2. Johannese 4; 3. Johannese 3, 4) Johannese kolmas kiri innustab ka koostööle ’kaastöölistena tões’. (3. Johannese 5—8, NW) Tõenäoliselt olid mõlemad kirjad kirjutatud Efesoses või selle lähedal umbes aastal 98 m.a.j. Aga see, mida nad ütlevad, tuleb Jehoova rahvale kasuks tänapäevalgi.
Johannese teine kiri rõhutab tõde
Johannese teine kiri rõhutas esmalt tõde ja armastust ning hoiatas „kristusevastase” eest. (2Jh Salmid 1—7) Kiri oli adresseeritud „äravalitud emandale”, võib-olla teatud isikule. Aga kui see oli saadetud kogudusele, olid tema „lapsed” vaimustsündinud kristlased, keda Jumal oli ’äravalinud’ taevasele elule. (Roomlastele 8:16, 17; Filiplastele 3:12—14) Johannes rõõmustas, et on neid, kes ’käivad tões’ ja hoiduvad sellega ärataganemise eest. Ometi vajasid nad juhatust „kristusevastase” puhul, kes eitab, et Jeesus tuli lihas. Kaasajal vajavad Jehoova tunnistajad samasuguseid hoiatusi ärataganemise vastu.
Järgnevalt andis Johannes nõu ärataganejate kohtlemise suhtes ja lõpetas seejärel isikliku soovi ja tervitustega. (Salmid 8—13) Tema ja teised olid kuulutustööga vilja kandnud, mille tulemuseks oli nende pöördumine, kellele ta oma kirja saatis. Ainult vaimselt ’ette vaadates’ saavad nad „kätte täie palga”, kaasa arvatud ilmselt ka taevane „pärg”, mis on mõeldud ustavate võitute jaoks. (2. Timoteosele 4:7, 8) Kui nende juurde tuleb keegi, kes ’ei jää Kristuse õpetuse sisse’, siis nad ’ärgu võtku seda oma majasse ja ärgu öelgu temale: „Tere tulemast!” ’, et hoiduda saamast tema „kurjade tegude” osaliseks. Pärast seda, kui Johannes oli väljendanud lootust, et ta võib tulla ja rääkida nende kaasusklikega silmast silma, lõpetas ta tervitustega.
Johannese kolmas kiri rõhutab koostööd
Johannes kirjutas oma kolmanda kirja Gaajusele ja märkis kõigepealt ära, mida ta oli teinud kaasusklikele. (3Jh Salmid 1—8) Gaajus ’käis tões’ ja hoidis kinni kõigist kristlikest õpetustest. Samuti ta ’toimis ustavana’, abistades külastavaid vendi. Johannes kirjutas: „Me oleme kohustatud võtma niisuguseid vastu, et saaksime tõe kaastöölisteks [„kaastöölisteks tões”, NW].” Tänapäeval väljendavad Jehoova tunnistajad samasugust külalislahkust reisivate ülevaatajate vastu.
Pärast Diotrefese halva käitumise vastandamist Demeetriose omale lõpetas Johannes oma kirja. (Salmid 9—14) Auahne Diotrefes ei näidanud lugupidamist Johannese vastu ja püüdis isegi kogudusest välja visata neid, kes vendi külalislahkelt vastu võtsid. Ent kedagi Demeetriost mainiti hea eeskujuna. Johannes lootis Gaajust peatselt näha ja lõpetas tervitustega ning sooviga, et Gaajus naudiks rahu.
[Kast/pilt lk 30]
Paberi, sule ja tindiga: Johannes soovis külastada „äravalitud emandat” ja tema „lapsi”, selle asemel et neile palju „paberil ja tindiga” kirjutada. Samuti lootis apostel ka Gaajust pigem näha, kui talle „tindi ja sulega” kirjutada. (2. Johannese 1, 12; 3. Johannese 1, 13, 14) Kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud sõnaga „sulg” (kaʹla·mos), osutab pilliroole või bambusele ja seda võiks edasi anda väljendiga „kirjutusroog”. Kreeklaste ja roomlaste seas oli roosulg teritatud ja lõhestatud samuti kui hilisema aja suledki. Kreekakeelne sõna meʹlan, mis on tõlgitud sõnaga „tint”, on meessoost omadussõna meʹlas, mis tähendab „must”, kesksoost vorm. Kõige vanemates tintides oli värvaineks süsinikumust, mida saadi põletatud õlist või puidust, kas tahma kujul või siis kristalliseerunud sütena, mis olid taimse või loomse päritoluga. Harilikult säilitati tinti kuivatatud tükkide või tablettidena, mida kirjutaja niisutas ning oma pintsli või roosulega võttis. Tolleaegne paber oli papüürustaimest saadud ribadest tehtud õhukesed lehed. Algkristlased kasutasid sellist paberit kirjade, rullraamatute ja köidetud käsikirjade jaoks.