Kuritegevus kaootilises maailmas
KURITEGEVUS pole mingi tänapäeva ilming. Esimene mõrv leidis aset tuhandeid aastaid tagasi, kui Kain tappis oma venna Aabeli. Vägistamist ja sodoomiat on mainitud vanades Heebrea Kirjades. (1. Moosese 4:8; 19:4, 5; 34:1—4) Inimesi on paljaks röövitud ka meie ajaarvamise esimesel sajandil, nagu näitab tähendamissõna halastajast samaarlasest. (Luuka 10:29—37) Kuid tänapäeval on üks erinevus.
Inimesed tunnevad paljudes maailma hiigellinnades, olgu see New York, London, Calcutta või Bogota, et kuritegevus on muutunud palju valdavamaks ja palju ähvardavamaks. Teadaanne India Today lehekülgedel kannab pealkirja „Anarhia kultus” ja see väidab: „Häirivaks arengusuunaks, mis ähvardab tükkideks kiskuda õrna moraali ja ühiskonna põimingu, mis riiki ühendab, on lokkav vägivald, väljakutsuv distsipliini puudus ja seadusetus kultusena.” Võitluses kuritegevusega on isegi politsei vahel sattunud ahvatlusse astuda üle kehtiva seaduse piiridest ja ise kurjategijate meetodeid kasutada. Eelmainitud teade Indiast märgib veel: „Surmajuhtumid politseivanglas on jätkuvalt uudisteveergudel.” Ja see peab paika ka teiste maade suhtes.
Kuriteo ohvriks langemise juhtumid näitavad kasvu. Teadaanne Ühendriikidest ütleb, et „ühte igast neljast Ameerika perest puudutas 1988. aastal kuritegevus või vargus”. Pealegi hakkavad inimesed kuritegusid sooritama palju nooremas eas. Ladina-Ameerika ajakiri Visión märgib, et „üheksa igast kümnest sicarios’t [palgamõrvarist] on noorukid. [Nad on] ’lapsed’ geneetilises mõttes ja seaduse kaitse all”. Ning on ilmne, et noorte kaasahaaramine kuritegevusse on ülemaailmne suundumus.
Piibel kuulutas ligi 2000 aastat tagasi ette: „Aga seda tea, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu [„kriitilisi aegu, millega on raske toime tulla”, NW]. Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, . . . õelad [„ebalojaalsed”, NW], südametud [„ilma loomuliku poolehoiuta”, NW], . . . pillajad [„ilma enesevalitsuseta”, NW], toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad [„uhkust täis”, NW] . . . Kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks, eksitades teisi ja eksides.” — 2. Timoteosele 3:1—4, 13.
Alates 1914. aastast on külluslikult tõendeid, et me elame nendel kriitilistel viimsetel päevadel. Maailm, kannatanud ära kaks maailmasõda ja teised suured konfliktid, on muutunud mitmel viisil juhtimatuks, kaootiliseks. Kuritegevus on märatsemas. Paljudes linnaosades on võimu enda kätte võtnud kurjategijad, muutes seadusest kinnipidava enamuse elustiili. Nagu märgib üks tuntud USA senaator: „Praegu on nii palju murettekitavaid asju, asju, mida me kunagi varem ei kartnud. Vahel me oleme nii hirmul, et meist saavad vangid, samal ajal kui need, kes peaksid luku taga olema, kõnnivad vabalt.”
Selle tagajärjel võtavad inimesed tänapäeval kasutusele ettevaatusabinõud, mis olid liigsed 20 või 30 aastat tagasi. Uksed on varustatud kahe või kolme lukuga ja on rauaga tugevdatud. Inimesed paljudes paikkondades kannavad kaasas rohkem raha, et rahuldada röövlit lootuses pääseda peksmisest, mis järgneb, kui neil pole midagi varastele anda. Paljud tänavad on peale päikeseloojangut peaaegu inimtühjad, ning hulguvad vaid naiivsed, hulljulged ja need, kes peavad seal olema asjaolude sunnil — kerged märklauad röövijatele, kes uitavad linnadžunglis.
Niisiis, mida me võime teha, et vältida saamast selle kaootilise ja anarhistliku maailma kuritegevuse ohvriks? Kuidas me võime toime tulla?