’Õnnelikud on kõik, kes pidevalt Jehoovat ootavad’

JUTUSTAB DOMENICK PICCONE

Minu vanemad emigreerusid selle sajandi 20-ndate aastate algul Itaaliast Ühendriikidesse ja jäid lõpuks elama Lõuna-Philadelphiasse, mis tollal oli tuntud Väikese Itaaliana. Aastast 1927 olid nad ühenduses piibliuurijatega, kes hiljem said tuntuks Jehoova tunnistajatena.

SÜNDISIN aastal 1929, seega valgustas Piibli tõde mind lapseeast alates. Mäletan, et tunnistajad kogunesid meie majja, enne kui läksid kuulutama Pennsylvania söekaevanduspiirkonna roomakatoliiklusele ustavatesse linnadesse, kus vendi mitmeid kordi arreteeriti. Mind ristiti aastal 1941 Missouri St. Lousi Jehoova tunnistajate konvendil. Siis hakkasid asjad halvas suunas arenema.

Hakkasin seltsima ümbruskonna halbade noortega ja suitsetama ning tänavanurkadel hasartmänge mängima. Õnneks mõistsid mu vanemad, et olid mu üle kaotamas kontrolli, ning otsustasid teise linnaossa kolida. Mulle see ei meeldinud, sest kaotasin kõik oma tänavasõbrad. Kuid praegu tagasi vaadates tunnen isa vastu suurt tänulikkust. Rahalises mõttes tõi ta suure ohvri, et mind tollest ümbruskonnast välja kiskuda. Kui ta varem võis jala tööle minna, pidi ta nüüd metrooga pika reisi ette võtma. Kuid see samm tõi mu tagasi teokraatlikku keskkonda.

Külvatakse misjoniteenistuse seeme

Reisisime peaaegu igal aastal New Yorki South Lansingisse, et osaleda Vahitorni Gileadi Piiblikooli lõpetamisel. Nende misjonäride nägemine, kes üle kogu maailma laiali saadeti, külvas mu südamesse soovi misjoniteenistusse astuda. Niisiis astusin pärast keskkooli lõpetamist alates 1947. aasta maikuust täisaegsesse pioneerteenistusse.

Meie koguduse teine noor pioneer oli Elsa Schwarz, kes oli kuulutustöös väga innukas. Tema vanemad olid teda aina misjonäriks saama innustanud, niisiis võid ilmselt aimata, mis juhtus. Aastal 1951 me abiellusime. Pennsylvanias pioneerina teenimise ajal andsime avalduse Gileadi misjonikooli astumiseks. Aastal 1953 kutsuti meid Gileadi 23. kursusele. Peale viit kuud intensiivseid õpinguid ja ettevalmistust Gileadis toimus Kanada Toronto konvendil kursuse lõpetamine ja võtsime vastu oma tööpiirkonna — Hispaania!

Probleemid Hispaanias

Valmistudes Elsaga 1955. aastal misjonitööpiirkonda minema, olime tulvil küsimusi. Hispaania! Milline see on? Riiki valitses katoliku diktaator generalissimus Francisco Franco ja Jehoova tunnistajate töö oli keelu all. Kuidas saame taolistes tingimustes hakkama?

Saime Ühingu Brooklyni peakorteri vendadelt teada, et tookordne asepresident Frederick Franz ja Argentiinast pärit misjonär Alvaro Berecochea olid koos paljude teiste vendadega arreteeritud. Barcelona lähikonnas metsas organiseeriti salajane konvent. Kuid politsei sai sellest salajasest kogunemisest teada ning arreteeris enamiku kohalolijaid.a

Meile öeldi, et võib-olla pole mitte kellelgi võimalik meiega kohtuda, kui saabume Barcelonasse. Meie juhendid olid: „Otsige üks hotell, seejärel teatage Ühingule New Yorki aadress.” Pidasime meeles Jesaja sõnu: „Õnnelikud on kõik, kes teda [Jehoovat] pidevalt ootavad! Ja su oma kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb: ’See on tee. Käige sellel, inimesed.’ ” (Jesaja 30:18, 21, NW) Meil tuli vaid pidevalt Jehoovat oodata ja tema organisatsiooni juhendeid järgida.

Ütlesime nägemist vanematele ja sõpradele, kes tulid New Yorki meile head teed soovima, ja peagi seilas meie laev Saturnia piki Hudsoni jõge Atlandi ookeani poole. See oli viimane kord, mil nägin oma isa. Kaks aastat hiljem, kui olin välismaal, suri ta peale pikaajalist haigust.

Lõpuks jõudsime määratud paika, sadamalinna Barcelonasse. Päev oli sünge ja vihmane, aga kui läksime tollist läbi, nägime säravate nägude „päikesepaistet”. Alvaro Berecochea koos mõnede hispaania vendadega oli meil vastas. Olime tõeliselt õnnelikud, saades teada, et meie vennad on vabaks lastud.

Nüüd tuli meil õppida hispaania keelt. Noil päevil tuli misjonäridel keelt õppida kõige raskemal viisil — ilma õpikute ja õpetajateta. Keeltekursusi tookord polnud. Pidime nõutud kuulutustöö tundide arvu täis saama ja samaaegselt, niiöelda töö käigus, keelt õppima.

Kuulutamine katoliku diktatuuri all

Tookord oli Jehoova organisatsioon Hispaanias lapseeas. Aastal 1955 oli 28-miljonilisel maal kuulutajate tipparv 366. Ja kogu maal oli vaid kümme kogudust. Kas olukord püsib sellisena veel kaua? Kohe, kui alustasime koos naisega majast majja kuulutustööd, leidsime, et hea sõnumi kuulutamise jaoks oli Hispaania otsekui paradiis. Tõepoolest, inimestel oli nälg tõe järele.

Aga kuidas tehti kuulutustööd, kui see keelatud oli? Tavaliselt ei külastanud me mitte kõiki ühe tänava maju, samuti mitte kõiki ühe maja kortereid. Barcelonas oli hulgaliselt viie- ja kuuekorruselisi maju ning meile oli antud nõu alustada tööd ülevalt ja lõpetada all. Võisime külastada igal korrusel vaid üht korterit või isegi mõned korrused vahele jätta. See meetod ei võimaldanud politseil meid nii lihtsalt kinni võtta, kui fanaatikust korterivaldaja meist teatas.

Koguduse koosolekud peeti kodudes, kogudus koosnes kolmest või neljast raamatu-uurimisgrupist. See võimaldas koguduse sulasel kord kuus igat raamatu-uurimist külastada. Raamatu-uurimise juhataja vastutas kõigi koosolekute juhatamise eest, mida peeti nädala kahel erineval õhtul väikestes 10 kuni 20 inimesest koosnevates gruppides.

Meil tuli õppida uutmoodi elama. Tollal ei olnud Hispaanias misjonikodusid organiseeritud. Kus iganes võimalik, elasime koos vendadega nende kodudes. Söega köetaval pliidil toiduvalmistamise õppimine oli Elsa jaoks tõsine läbielamus! Lõpuks saime osta väikese petrooliumpliidi, mis oli tõeline edusamm.

Tagakiusamine ja väljasaatmised

Peagi tuli meile sõnum, et algas tagakiusamislaine Andaluusias, kus arreteeriti üks eripioneer. Kahjuks oli tal kaasas märkmik, kus olid kõigi maaosade vendade nimed ja aadressid. Saime pidevalt teateid, et meie vendi arreteeriti ühes linnas teise järel. Haarangud jõudsid Barcelonale üha lähemale ja lähemale. Lõpuks tabas tagakiusamine Barcelonat.

Mõned kuud varem oli politsei mind oma peakorterisse ülekuulamisele viinud. Mõne tunni pärast lasti mind vabaks ja ma arvasin, et asi on lõpetatud. Siis võttis minuga ühendust Ameerika saatkond ja tegi mulle ettepaneku lahkuda maalt omal soovil, vältimaks raskusi, mida toob kaasa väljasaatmine. Peagi selle järel teatas politsei, et meil on lahkumiseks kümme päeva aega. Kuna meil polnud aega Vahitorni Ühingule kirjutada, mida pidime tegema? Olukord näitas, et meil tuleb minna lähimale misjonipõllule väljaspool Hispaaniat — Portugali, mis asus läänes.

Teine ülesanne, teine keel

Kui saabusime juulis 1957 Portugali Lissaboni, määrati meid misjonärideks põhjapool Lissaboni asuvasse linna Portosse. Seda peeti riigi teiseks pealinnaks, mis asus portveinide poolest kuulsas piirkonnas. Jõudsalt edenev kogudus pidas oma koosolekuid ühe kesklinna hoone keldrikorrusel. Ka Portugalis oli kuulutustöö keelatud, kuna maal valitses Salazari diktatuur. Ometigi oli olukord Hispaania omast täiesti erinev. Koosolekud peeti vendade kodudes, grupis oli osavõtjaid 40 kuni 60. Mitte miski ei viidanud sellele, et kodud olid Jehoova tunnistajate koosolekute paikadeks. Kuigi ma üldse portugali keelt ei rääkinud, määrati mind koguduse sulaseks. Veelkord õppisime raskel viisil uut keelt.

Umbes aasta hiljem määrati meid Lissaboni. Siin oli meil esimest korda oma elamine, korter, kust avanes vaade Lissaboni linnale. Meid määrati hoolitsema ringkonna — kogu Portugali Vabariigi — eest. Kui me Portugali saabusime, oli seal vaid 305 kuulutajat ja viis kogudust.

Algab raskuste aeg

Mõningatel Portugali ja ta asumaid kujutavatel kaartidel oli lause: „Päike ei looju mitte kunagi Portugali territooriumil.” Nii see oligi, sest Portugalil oli kolooniaid mitmes maailmaosas, neist kaks kõige suuremat olid Mosambiik ja Angoola Aafrikas. Aastal 1961 paistis, et neis asumaades on käärimas raskused, ja Portugal leidis vajaliku olevat oma sõjajõude suurendada.

Mida teevad nüüd noored vennad, kui neid armeeteenistusse värvatakse? Mõnedel oli võimalus tervise tõttu vabastus saada, kuid enamik võttis kristliku neutraliteedi poolel kindla seisukoha. Peagi algas võimas tagakiusamise laine. Harubüroole kanti ette, et kurikuulus salapolitsei P.I.D.E. (Polícia Internacional e Defesa do Estao) arreteeris ja peksis metsikult eripioneere. Mõningad meist, misjonäridest, kutsuti politsei peakorterisse ülekuulamisele. Seejärel anti kolmele abielupaarile maalt lahkumiseks 30 päeva aega. Me kõik andsime sisse appellatsiooni.

Misjonäridest abielupaarid kutsuti üksteise järel politsei peakorterisse, kus P.I.D.E. ülem neid küsitles. Kõigepealt kuulati üle harubüroo sulane Eric Britten koos naise Christinaga. Seejärel kuulati üle Eric Beveridge ja ta naist Hazelit, ning lõpuks mind ja Elsat. Politseipealik esitas meile väärsüüdistuse, et oleme kommunistide teenistuses, et lõhkuda oma neutraliteediõpetusega läänemaailma aluseid. Meie edasikaebused olid täiesti asjatud.

Kui kurb oli jätta maha 1200 venda ja õde, kes mõistmatu diktaatori karmi valitsuse ajal raskeid aegu pidid üle elama! Beveridge’id suundusid Hispaaniasse ja Brittenid tagasi Inglismaale, aga mis pidi olema meie järgmine määratud piirkond? Muhameedlik Maroko!

Kuulutamine islami Marokos

Veelkord ootasime pidevalt Jehoovat. Uus ülesanne, uued tavad ja uus keel! Maroko Kuningriigis, kus kaheksas koguduses oli 234 kuulutajat, olid ametlikud keeled araabia, prantsuse ja hispaania keel. Maa ametlik religioon oli islam ja muhameedlaste seast proselüütide juurdevõitmine oli ebaseaduslik. Seega saime kuulutada vaid peamiselt eurooplastest mittemuhameedlastest elanikkonnale.

Kui misjonärid 50-ndate aastate lõpupoole saabuma hakkasid, oli näha juurdekasvu. Kuid Maroko valitsus hakkas eurooplastest elanikkonnale survet avaldama ja välismaalased, palju vendi kaasa arvatud, lahkusid suurte hulkadena.

Kuna mittemuhameedlastest elanikkond kahanes, mõistsime, et oleme kohustatud leidma taktitundelisi teid, rääkimaks muhameedlastele, ja see tõi kaasa kaebused politseile. Kuna kaebused Tangieris ja teistes linnades järjest sagedasemaks muutusid, öeldi meile lõpuks, et meil on maalt lahkumiseks vaid 30 päeva aega. Meid Elsaga saadeti 1969. aasta mais järjekordselt määratud piirkonnast välja.

Kas lühiajaline ülesanne?

Meil kästi Brooklyni tagasi pöörduda ja mind kutsuti osa võtma harubüroo sulaste koosolekust, mida tol suvel peeti. Seal olles teatati mulle, et meie uus ülesanne on Kesk-Ameerika Salvador ja mul tuleb seal harubüroo sulasena teenida. Sain teada, et kõige tõenäolisemalt kestab see umbes viis aastat, mis on maksimumaeg misjonäride maalviibimiseks, sest seal polnud meie töö ametlikult tunnustatud.

Salvador — milline ülesanne! Seal oli keskmiselt 1290 kuulutajat, kaasa arvatud 114 pioneeri, kes igal kuul oma tööst aruannet andsid. Inimesed olid jumalakartlikud, armastasid Piiblit ja olid külalislahked. Praktiliselt igal uksel kutsusid nad meid sisse, et juttu ajada. Lühikese aja jooksul oli meil nii palju piibliuurimisi, kui suutsime neid läbi viia.

Kui märkasime kasvu ja suurt kuulutajate vajadust, olime kurvad, et peame juba viie aasta pärast sellest määratud piirkonnast lahkuma. Niisiis otsustati, et peaksime taotlema Jehoova tunnistajate töö ametlikku tunnustamist. Andsime valitsusele detsembris 1971 paberid sisse ja 26. aprillil 1972 lugesime valitsuse ajalehest Diario Oficial rõõmuga, et meie kirjalikule palvele on jaatavalt vastatud. Misjonäridel polnud enam tarvis peale viit aastat maalt lahkuda, vaid nad võisid hankida püsiva elamisloa.

Katsed ja õnnistused

Peale aastatepikkust erinevate määratud ülesannete täitmist oleme leidnud palju häid sõpru ja näinud oma teenimise vilju. Elsal oli San Salvadoris hea kogemus kooliõpetaja ja ta sõdurist abikaasaga. Üks kooliõpetaja sõpradest huvitus samuti tõest. Esialgu abikaasa Piibli vastu huvi ei ilmutanud; sellele vaatamata külastasime teda, kui ta haiglas oli, ja ta oli sõbralik. Lõpuks hakkas ta Piiblit uurima, loobus sõjaväelase karjäärist ja hakkas koos meiega kuulutama.

Vahepeal pöördus kuningriigisaalis Elsa poole keegi daam ja küsis, kas tema uuris koos endise sõduriga. Tuli välja, et daam oli olnud sõduri armuke! Ka tema uuris koos Jehoova tunnistajatega Piiblit. Piirkonnakonvendil olid ristimisel nii endine sõjamees, tema naine, naise sõber kui ka endine armuke!

Laienemine Salvadoris

Suure juurdekasvu tõttu on ehitatud palju kuningriigisaale ja maal on praegu enam kui 18000 aktiivset kuulutajat. Kuid see edenemine pole läinud ilma katsete ja katsumusteta. Kümne aasta jooksul pidid vennad kodusõja tingimustes Jehoova tahet täitma. Kuid nad säilitasid oma neutraliteedi ja jäid lojaalseks Jehoova Kuningriigile.

Oleme koos Elsaga olnud kokku 85 aastat täisaegses teenistuses. Oleme leidnud, et kui pidevalt ootame Jehoovat ja kuulame ’sõna, mis meie tagant ütleb: „See on tee. Käige sellel, inimesed,” ’ pole me mitte kunagi pettunud. Oleme tõepoolest nautinud Jehoova täisaegsete sulastena rahuldustpakkuvat ja tasuvat elu.

[Allmärkus]

[Domenick ja Elsa Piccone foto lk 24]

[Pilt lk 24]

Kokkutulek 1956. aastal ühes Hispaania metsas

[Pilt lk 25]

Kuulutasime Maroko mitte-muhameedlastele

[Pilt lk 26]

Meie praegune ülesanne — Salvadori harubüroo