„Ärge ärritage oma lapsi vihale”

„ISAD, ärge ärritage oma lapsi vihale.” Nõnda ütles apostel Paulus. (Efeslastele 6:4) Läänemaades, kus vanemad on industriaalühiskonna raskuste ja pingete all, pole neil alati kerge lapsi lahkesti kohelda. Ega lastekasvatamine arengumaadeski väiksem väljakutse pole. On tõsi, et seal võib elutempo olla rahulikum kui Läänes. Kuid vanad tavad ja traditsioonid võivad mõjutada vanemaid oma lapsi kohtlema viisil, mis peaaegu alati pettumuse ja ärritatuse kaasa toob.

Mõnedes arengumaades on lapsed tunnustamise ja lugupidamise suhtes redeli kõige alumisele pulgale seatud. Teatud kultuurides antakse lastele korraldusi ähvardaval ja autoritaarsel toonil, nende peale karjutakse ja neid solvatakse. On tõenäoliselt haruldane kuulda täiskasvanut lapsele lahket sõna ütlemas, rääkimata viisakusväljenditest, nagu „palun” ja „tänan”. Isad arvavad, et peavad oma autoriteedi karmil käel maksma panema; karme sõnu tugevdavad karmid hoobid.

Mõnedes Aafrika kultuurides loetakse isegi sobimatuks, et laps omaenda algatusel täiskasvanut tervitab. Pole ebatavaline näha noori, rasked kandamid pea peal, kannatlikult ootamas luba, et tervitada rühma täiskasvanuid. Täiskasvanud jätkavad oma tühja lobisemist, ignoreerides ootavaid noori, kuni otsustavad lubada neil tervitust lausuda. Alles siis, kui need tervitused lausutud, lubatakse lastel teed jätkata.

Vaesus on teine tegur, mis mõjub kahjulikult laste heaolule. Noori ekspluateeritakse, nad pannakse tööle tervise ja koolituse arvel. Isegi kodus võidakse panna laste õlgadele ülemäära ränk töökoorem. Ja kui maapered oma lapsed kooliajaks suurtesse linnadesse sugulaste hoole alla saadavad, koheldakse neid sageli nagu tõelisi orje. Muidugi ärritab kogu see närune kohtlemine lapsi vihale!

Mida tähendab ’nende vihale ärritamine’

Mõned lapsevanemad lubavad endid üha muutuvatest lastekasvatustavadest kaasa haarata, mõtlemata tagajärgedele. Kuid täiesti põhjendatult kutsub Jumala Sõna vanemaid üles mitte ärritama oma lapsi vihale. Kreekakeelne algväljendus, mis on tõlgitud „ärge ärritage vihale”, tähendab sõnasõnaliselt „ärge provotseerige vihale”. (Kingdom Interlinear) Roomlastele 10:19, NW on sama verb tõlgitud „õhutada ägedale vihale”.

Today’s English Version ütlebki: „Ärge kohelge oma lapsi niimoodi, et ajate nad vihale.” The Jerusalem Bible ütleb samamoodi: „Ärge eales viige oma lapsi vihameelsuseni.” Niisiis ei räägi Piibel siin väikesest ärritusest, mida vanem ebatäiuslikkuse tõttu võib lapses tahtmatult esile kutsuda, samuti ei mõista see hukka õiglaselt antud distsiplineerimist. Nagu ütleb Lange’s Commentary on the Holy Scriptures, räägitakse antud piiblisalmis „laste äkilisest, jämedast, pahatujulisest kohtlemisest, nii et . . . see äratab neis vastumeelsust ja häälestab vastuseisule, trotsile ja meelekibedusele”.

Haridusnõunik J. S. Farrant tõdes: „On tõsiasi, et lapsed on inimesed. Nad pole passiivsed nagu taimed oma keskkonnas. Nad reageerivad.” Ja tihti toob ebaõigele kohtlemisele reageerimine kaasa vaimse ning emotsionaalse õnnetuse. Koguja 7:7, NW ütleb: „Sest rõhuminegi võib panna targa rumalalt käituma.”

Lastekasvatamine Jumala distsipliinis

Lapsevanemad, kes soovivad, et lapsed tões käimist jätkaksid, ei tohi lubada, et kultuurinormid ja traditsioonid on ainukesed laste kasvatamist mõjutavad tegurid. (Võrdle 3. Johannese 4.) Pärast seda, kui Paulus hoiatas vanemaid laste vihale ärritamise eest, ta lisas: „Jätkake nende kasvatamist Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises.” (Efeslastele 6:4, NW) Seega astuvad kohalike kommete ja vaadete asemele Jehoova normid.

Kuigi teatud maades võib olla kombeks lapsi alaväärtuslikeks pidada ja kui orjatööjõudu kasutada, teatab Piibel Laul 127:3: „Vaata, lapsed on pärand Jehoovalt, ihusugu on tasu temalt!” Kas võib lapsevanem säilitada häid suhteid Jumalaga, kui kohtleb oma järglasi vääralt? Vaevalt küll. Samuti pole kohta vaatel, et lapsed on olemas vaid vanemate vajaduste täitmiseks. Piibel tuletab meile meelde 2. Korintlastele 12:14: „Lapsed pole kohustatud koguma varandust vanemaile, vaid vanemad lastele.”

See ei tähenda, et lapsed tuleks vabastada osalemisest pere majapidamistöödes ja kohustustes. Aga kas ei peaks silmas pidama lapse enda parimaid huvisid? Näiteks kui Aafrika kristlikult tütarlapselt Yaalt küsiti, mida ta kõige enam sooviks, et vanemad tema heaks teeksid, vastas ta: „Soovin, et neil päevil, kui mul on kokkulepped põlluteenistuseks, oleks vähem majapidamistöid teha.” Kui siis lapse meelest on raske jõuda kooli või käia koosolekutel, sest majapidamistööde koorem on ränk, kas poleks kõige parem teha mõningaid muudatusi?

Noortega võib olla tõesti raske toime tulla. Kuidas võivad vanemad neid kohelda, nii et see pole sõimav ega ärritav? Õpetussõnad 19:11 ütleb: „Arukus teeb inimese pikameelseks.” Kõigepealt püüa oma last kui isiksust mõista. Iga laps on ainulaadne, tal on oma huvid, võimed ja vajadused. Millised need on? Kas oled võtnud aega, et oma last tundma õppida ja sellele küsimusele vastust leida? Koos töötamine ja Jumala kummardamine, perekonnaga vaba aja veetmine — need asjad annavad vanematele võimaluse oma lastega lähedasemaks saada.

Paulus tegi teise huvitava tähelepaneku 2. Timoteosele 2:22, kui käskis Timoteost: „Põgene nooreea himude eest!” Niisiis, Paulus mõistis, et noorusaeg võib olla rahutu periood. Toimuvad suured füüsilised ja emotsionaalsed muutused. Kasvab vastassugupoole külgetõmbejõud. Vältimaks tõsiseid püüniseid, vajavad noored sel ajal küpset ja armastavat juhtimist. Kuid neid pole tarvis kohelda, otsekui oleksid nad ebamoraalsed. Ühe kristliku mehe ärritunud tütar kaebas: „Kuigi ma pole hoorusega tegelnud, süüdistab isa mind selles, ma võiksin lihtsalt minna ja teha seda.” Selle asemel, et oma lapsele halbu motiive omistada, näita, et usaldad teda. (Võrdle 2. Tessalooniklastele 3:4.) Selle asemel, et olla kriitiline, ole armastavalt ja järjekindlalt empaatiline ja mõistev.

Kuid paljusid probleeme saab ära hoida, kui vanemad eelnevalt arutlevad lapse ees seisvate moraalsete ohtude üle. Pea meeles, et Jumal kohustab vanemaid oma järeltulijaid Jumala Sõna abil kasvatama ja harima. (5. Moosese 6:6, 7) See võib nõuda küllaltki palju aega ja jõupingutusi. Kahjuks ei suuda mõned vanemad kannatlikkuse puudumise tõttu oma õpetamiskohustusi täita. Teistele vanematele on takistuseks paljude arengumaade hiigelprobleem — kirjaoskamatus.

Mõningatel juhtudel võib paluda appi küpse kristlase. Vähemkogenud vanemale võib olla abiks lihtsalt nõuanne. (Õpetussõnad 27:17) See võib sisaldada ka abistamist perekondliku uurimise läbiviimisel. Kuid see ei vabasta lapsevanemat tema kohustusest õpetada oma järglastele Jumala Sõna. (1. Timoteosele 5:8) Ta võib püüda osaleda koos lastega põlluteenistuses ja vestelda söögiaegadel või muul sobival juhul vaimsetel teemadel.

Loomulikult võib täiskasvanuks sirguv noor inimene soovida suuremat sõltumatust. Tihti tõlgitsetakse seda vastuhaku või jultumusena. Kuidas see küll võib ärritada, kui vanemad reageerivad sellele, koheldes teda kui väikest last ja keeldudes talle andmast suuremat vabadust! Sama ärritav oleks, kui nemad otsustavad iga sammu üle ta elus — hariduse, ameti, abielu üle — temaga asju rahulikult ja lugupidavalt läbi arutamata. (Õpetussõnad 15:22) Apostel Paulus soovitas kaaskristlastele tungivalt ’saada mõtteviisi poolest täisealiseks’. (1. Korintlastele 14:20) Kas vanemad ei soovi, et nende endi lapsed emotsionaalselt ja vaimselt täiskasvanuks saavad? Ometigi saab noore „vahetegemisvõimet” välja arendada vaid „harjutades”. (Heebrealastele 5:14, NW) Et seda kasutada, peab talle olema tagatud teatud määral valikuvabadust.

Nendel rasketel päevadel pole kerge lapsi kasvatada. Kuid vanemad, kes järgivad Jumala Sõna, ei ärrita ega vihasta oma lapsi, „et nad ei läheks araks”. (Koloslastele 3:21) Selle asemel püüavad nad oma lapsi kohelda soojuse, mõistmise ja väärikusega. Nad juhatavad, mitte ei sunni, hoolitsevad, mitte ei jäta hooletusse, ajendavad armastusele, mitte ei provotseeri viha ega pettumust.

[Pilt lk 31]

„Oware”, ghanalaste seas levinud tubane mäng, annab vanematele võimaluse oma lastega suhelda