Mida tähendab allumine abielus?
KUI kristlik naine abiellub, peab ta end mitmete asjadega kohandama. Kõige enam puudutab see ehk tema vabadust. Vallalise täiskasvanuna võis ta olla vaba langetama paljusid otsuseid, küsimata nõu kelleltki. Aga nüüd, kui tal on abikaasa, on ta kohustatud temaga nõu pidama ja küsima tema luba paljude asjade tegemiseks, mille üle tal varem oli kombeks ise otsustada. Miks see nii on?
Sellepärast, et kui inimkonna Looja andis esimese naise esimesele mehele abielu rajamiseks, Ta määras mehe oma naise ja nende tulevaste laste peaks. See oli kindlasti mõistlik. Igas organiseeritud inimgrupis peab keegi juhtima ja tegema lõplikke otsuseid. Abielu puhul Looja määras, et „mees on naise pea”. — Efeslastele 5:23.
Selle toetuseks ütleb Jumala juhend: „Naised, olge allaheitlikud oma meestele.” (Efeslastele 5:22) Selle korralduse mõju naisele on sõltuv kahest asjast: esiteks, kuivõrd on ta valmis sellele korraldusele alluma? Teiseks, kuidas tema mees seda võimu rakendab? Tõepoolest, kui mõlemad abielupooled suhtuvad sellesse korraldusse õigesti, leiavad nad, et see on õnnistuseks naisele, mehele ja nende lastele.
Mitte türann
Kuidas peaks abielumees oma võimu rakendama? Järgides Jumala Poja head eeskuju. Piibel ütleb: „Mees on naise pea, nõnda nagu ka Kristus on koguduse pea, tema on ihu õnnistegija. Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud kogudust ja on andnud iseenese tema eest.” (Efeslastele 5:23, 25) Jeesus Kristuse peaseisuse rakendamine oli õnnistuseks kogudusele. Ta ei olnud türann. Tema jüngrid ei tundnud ennast tema pärast piiratute või rõhututena. Selle asemel ta saavutas kõigi lugupidamise nende armastava ja kaastundliku kohtlemise tõttu. Milline hea eeskuju, mida abielumehed võivad naise kohtlemises järgida!
Kuid on abielumehi, kes seda head eeskuju ei järgi. Nad kasutavad Jumala poolt antud peaseisust omakasupüüdlikult, mitte oma naise heaks. Nad valitsevad oma naist türanlikult, nõudes totaalset allumist ja tihti lubamata neil mitte midagi omapead otsustada. On mõistetav, et selliste meeste naised elavad sageli õnnetut elu. Ja selline mees kannatab samuti, sest tal ei õnnestu saavutada oma naise armastavat lugupidamist.
Tõsi, Jumal nõuab naiselt, et ta austaks seisundit, mis tema mehel perekonnapeana on. Aga kui abielumees soovib nautida naise südamesttulevat lugupidamist tema kui isiksuse vastu, siis ta peab selle ära teenima, ja parim viis seda perekonnapeana teha on tegutseda vastutustundeliselt ning arendada häid, jumalakartlikke omadusi.
Allumine on suhteline
Mehe võim oma naise üle ei ole totaalne. Naise allumist võib teatud mõttes võrrelda kristlase allumisega ilmalikule valitsejale. Jumal nõuab, et kristlane peab olema „allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele”. (Roomlastele 13:1) Aga see allumine peab alati olema tasakaalus sellega, mida me võlgneme Jumalale. Jeesus ütles: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Markuse 12:17) Kui keiser (ilmalik valitsus) nõuab meilt seda, mis kuulub Jumalale, siis meil on meeles, mida apostel Peetrus ütles: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.” — Apostlite teod 5:29.
Kuigi kristlik naine on abielus mehega, kes ei mõista kristlikke põhimõtteid või kes ei pea neist lugu, on ta umbes samalaadselt ikkagi kohustatud mehele alluma. Selle asemel, et selle Jumala seatud korralduse vastu mässu tõsta, teeks ta hästi, kui käituks temaga armastavalt ning tähelepanelikult ning püüaks sellega tema usaldust võita. Võib-olla paneb selline hea käitumine tema mehe meelt muutma; see võib ta isegi tõe juurde võita. (1. Peetruse 3:1, 2) Kui mees käsib tal teha midagi, mis on Jumala poolt keelatud, siis peab naine meeles pidama, et Jumal on tema esmane Valitseja. Näiteks, kui mees nõuab, et naine osaleks amoraalses seksis, nagu naistevahetamine, siis on tal kohustus mitte alluda. (1. Korintlastele 6:9, 10) Tema allumist oma mehele juhib tema südametunnistus ja tema esmane allumine Jumalale.
Kuningas Taaveti ajal oli Abigail abielus Naabaliga, mehega, kes ei pidanud lugu Jumala põhimõtetest ja kes käitus Taaveti ning Taaveti meestega kalgilt ning armastuseta. Need mehed olid kaitsnud Naabalile kuuluvaid tuhandeid lambaid ja kitsi, aga kui Taavet palus toiduabi, keeldus Naabal midagi andmast.
Saanud teada, et tema mehe ihne hoiak oli perele õnnetust toomas, otsustas Abigail ise Taavetile toitu viia. „Abigail ruttas ja võttis kakssada leiba, kaks lähkrit viina, viis valmistatud lammast, viis mõõtu kõrvetatud teri, sada rosinakakku ja kakssada viigimarjakakku ning pani need eeslite selga. Ja ta ütles oma poistele: ’Minge minu eel, vaata, ma tulen teie järel!’ Aga oma mehele Naabalile ta sellest ei rääkinud.” — 1. Saamueli 25:18, 19.
Kas Abigail tegi valesti, tegutsedes vastupidiselt oma mehe tahtele? Antud juhul mitte. Abigaili allumine ei nõudnud, et ta oleks sama armastuseta nagu tema mees, eriti kuna Naabali ebatark käitumine seadis kogu pere ohtu. Seepärast Taavet ütles talle: „Õnnistatud olgu Jehoova, Iisraeli Jumal, kes sellel päeval on sind mulle vastu läkitanud! Õnnistatud olgu su mõistus.” (1. Saamueli 25:32, 33) Samuti ei peaks tänapäeva kristlikud naised tegema kihutustööd ega mässama oma meeste peaseisuse vastu, aga kui mehed käituvad ebakristlikult, siis ei pea naised neid selles järgima.
Tõsi, Paulus ütleb oma kirjas Efeslastele: „Nõnda nagu kogudus on allaheitlik Kristusele, nõnda olgu ka naised oma meestele kõigis asjus.” (Efeslastele 5:24) See, et apostel kasutab väljendit „kõigis asjus”, ei tähenda, et naise allumisel poleks piire. Pauluse väljendus „nõnda nagu kogudus on allaheitlik Kristusele” näitab, mida ta mõtles. Kõik, mida Kristus koguduselt nõuab, on õiglane, Jumala tahtega kooskõlas. Seetõttu võib kogudus kergelt ja rõõmsalt temale kõigis asjus alluda. Samuti allub kõigis asjus rõõmuga ka naine, kellel on tõsiselt Jeesuse eeskuju järgida püüdev kristlik mees. Ta teab, et mees peab hoolega silmas tema parimaid huvisid ja kunagi ei palu teadlikult teha tal midagi sellist, mis ei ole kooskõlas Jumala tahtega.
Mees säilitab oma naise armastuse ja lugupidamise, kui peegeldab oma pea Jeesus Kristuse jumalakartlikke omadusi, kes käskis jüngreil üksteist armastada. (Johannese 13:34) Kuigi mees on eksiv ja ebatäiuslik, teeb ta oma naisel kergemaks olla tema kui oma pea all õnnelik, kui kasutab oma võimu kooskõlas Kristuse kõrgema peaseisusega. (1. Korintlastele 11:3) Kui naine arendab kristlikke mõõdukuse ja helduse omadusi, siis tal ei ole raske ennast oma mehele allutada.
Alandlik ja mõistlik
Abielumehed ja -naised on koguduses vaimsed vennad ja õed, kellel on võrdne seisund Jehoova ees. (Võrdle Galaatlastele 3:28.) Kuid Jumal on teinud meestele ülesandeks koguduse ülevaatamise. Õiglase südamega naised tunnustavad seda rõõmuga kõiges allumises. Ja küpsed mehed koguduses tunnustavad alandlikult, et see paneb meestele kaaluka kohustuse mitte isandaina karja üle valitseda. — 1. Peetruse 5:2, 3.
Kui meeste ja naiste vahel koguduses valitsevad sellised suhted, siis kuidas võib kristlik mees õigustada türanlikku käitumist oma naise, oma kristliku õega? Ja kuidas võib naine õigustada võistlemist oma mehega peaseisuse pärast? Selle asemel peaksid nad kohtlema teineteist nii, nagu Peetrus kõiki koguduse liikmeid manitseb: „Olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud!” (1. Peetruse 3:8) Ka Paulus andis nõu: „Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, sallides üksteist ja andes andeks üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie.” — Koloslastele 3:12, 13.
Koguduses tuleks arendada sellist hoiakut. Ja seda tuleks eriti arendada kristlikus kodus mehe ja naise vahel. Mees saab ilmutada hella poolehoidu ja tasadust, kuulates ära oma naise ettepanekud. Ta peaks arvestama oma naise vaatepunktiga, enne kui teeb perekonda puudutava otsuse. Kristlikud naised ei ole rumalad. Nad võivad tihti anda oma meestele väärtuslikku nõu, nagu Saara andis oma mehele Aabrahamile. (1. Moosese 21:12) Teiselt poolt ei esita kristlik naine oma mehele liialdatud nõudmisi. Ta ilmutab oma lahkust ja alandlikku meelt, järgides tema juhtimist ja toetades tema otsuseid, isegi kui need mõnikord ei lange kokku sellega, mida tema eelistaks.
Mõistlik mees on nagu mõistlik kogudusevanem ligipääsetav ja lahke. Armastav naine vastab, olles kaastundlik ja pikameelne ning hinnates pingutusi, mida mees oma kohustuste täitmisel ebatäiuslikkusest ja eluraskustest hoolimata teeb. Kui sellist hoiakut arendavad nii mees kui ka naine, ei kujune allumine abielus probleemiks. Selle asemel on see rõõmu, julgeoleku ja kestva rahulolu allikas.