Kas Jumal kuulab, kui sa palvetad?

ETTEVÕTTE juhataja otsustab, kas ta volitab kedagi teist teatud küsimusega tegelema või käsitleb seda ise. Samamoodi on universumi Suveräänsel Valitsejal valikuõigus, otsustamaks, mil määral tema isiklikult teatud asjasse sekkub. Pühakiri õpetab, et Jumal on otsustanud sekkuda isiklikult meie palvetesse, ja sellepärast käsib ta meil palveid temale esitada. — Laul 66:19; 69:14.

Jumala otsus selles asjas ilmutab tema isiklikku huvi oma inimsulaste palvete vastu. Selle asemel, et hoida inimesi tagasi iga mõtte ja murega tema poole pöördumisest, ta hoopis innustab neid: „Palvetage lakkamata”, „Olge . . . püsivad palves”, „Heida Jehoova peale oma koorem”, „Heitke kõik oma mure [Jumala] peale”. — 1. Tessalooniklastele 5:17; Roomlastele 12:12; Laul 55:23; 1. Peetruse 5:7.

Kui Jumal ei sooviks oma sulaste palvetele tähelepanu pöörata, poleks ta iialgi korraldanud sellist võimalust endale ligi pääseda ega julgustanud seda vabalt kasutama. Niisiis on Jumala otsus teha ennast oma rahvale nii ligipääsetavaks üks põhjus olla kindel selles, et ta tõesti kuulab neid. Jah, ta pöörab tähelepanu igale oma sulase palvele.

Kahe silma vahele ei tohi jätta ka tõsiasja, et Piibel teatab selgesti, et Jumal kuulab palveid. Näiteks kirjutab apostel Johannes: „See on see julge avameelsus, mis meil on tema ees, et kui me midagi palume tema tahtmist mööda, ta kuuleb meid.” (1. Johannese 5:14) Kuningas Taavet viitas Jehoova Jumalale kui „palve Kuuljale” ja kinnitas usaldavalt: „Ta kuuleb mu häält!” — Laul 55:18; 65:2, NW (65:3, EP).

Niisiis, kuigi palvetamine iseenesest on kahtlemata kasulik, näitab Pühakiri, et õiglase inimese palvetamisega on seotud märksa enam. Keegi kuulab. See kuulaja on Jumal. — Jakoobuse 5:16—18.

Palved, mida kuuldi

Piiblis on külluslikult jutustusi inimestest, kelle palveid Jumal tegelikult kuulis ja millele ta vastas. Nende kogemused kinnitavad selgesti, et palve kasu ületab kaugelt inimese mõtete selgitamise ja väljendamise terapeutilise efekti. See kasu ületab selle, mida inimene oma palvetega kooskõlaliste isiklike pingutuste läbi saab.

Näiteks palvetas kuningas Taavet, kes seisis vastamisi Absalomi katsega haarata vägivaldselt Iisraeli kuningavõim: „Jehoova, pööra ometi Ahitofeli [Absalomi nõuandja] nõu rumaluseks!” See polnud mingi väike palve, sest „Ahitofeli nõu . . . oli nagu Jumalalt saadud vastus; niisugune oli iga Ahitofeli nõuanne”. Seejärel hülgas Absalom Ahitofeli poolt soovitatud strateegia kuningas Taaveti kukutamiseks. Miks? „Jehoova oli käskinud teha tühjaks Ahitofeli hea nõu, et Jehoova saaks tuua Absalomile õnnetuse.” On selge, et Taaveti palvet kuuldi. — 2. Saamueli 15:31; 16:23; 17:14.

Samamoodi paranes Hiskija pärast seda, kui ta anus Jumalalt vabastust oma parandamatust haigusest. Kas see tulenes ainult Hiskija palvetamise tulemusena tekkinud psühholoogilisest kasust? Kindlasti mitte! Jehoova saatis prohvet Jesaja kaudu Hiskijale sõnumi: „Ma olen kuulnud su palvet, ma olen näinud su silmavett! Vaata, ma teen sind terveks.” — 2. Kuningate 20:1—6.

Jehoova ingel kinnitas Taanielile, kelle palvele vastati hiljem kui ta ehk ootas: „Su sõnu [võeti] kuulda.” Teiste, nagu Hanna, Jeesuse jüngrite ja sõjapealik Korneeliuse palvetele vastati viisil, mida ei saa kanda ainult inimvõimete arvele. Piibel õpetab niisiis selgesti, et Jumal võtab vastu, kuuleb ja vastab palvetele, mis on tema tahtega kooskõlas. — Taaniel 10:2—14; 1. Saamueli 1:1—20; Apostlite teod 4:24—31; 10:1—7.

Aga kuidas Jumal oma ustavate sulaste palvetele tänapäeval vastab?

Vastused palvetele

Ülalmainitud palvetele vastati dramaatilisel, imepärasel viisil. Pea siiski meeles, et isegi Piibli aegadel ei olnud kõige sagedasemaid vastuseid palvetele sugugi kerge märgata. See oli nii sellepärast, et need vastused olid seotud moraalse jõu ja valgustuse andmisega, mis tegid Jumala sulased võimeliseks õiglast teed käima. Eriti kristlaste palvetele antud vastused olid seotud peamiselt vaimsete asjadega, mitte suurejooneliste ega vägevate tegudega. — Koloslastele 1:9.

Ära siis pettu, kui sinu palvetele alati ei vastata viisil, mida sa ootad või eelistad. Näiteks Jumal võib katse eemaldamise asemel otsustada anda sulle vastupidamiseks „jõu, mis ületab tavapärase”. (2. Korintlastele 4:7, NW; 2. Timoteosele 4:17) Me ei peaks iialgi sellise jõu väärtust alahindama ega järeldama, et Jehoova meie palvele tegelikult üldse ei vastanud.

Vaadelgem seda, mis juhtus Jumala Poja Jeesus Kristuse enesega. Kuna Jeesus oli mures, et ta sureb näiliselt jumalateotajana, palvetas ta: „Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära.” Kas Jumal võttis seda palvet soodsalt kuulda? Jah, nagu seda kinnitatakse Heebrealastele 5:7. Jehoova ei vabastanud oma Poega vajadusest surra piinapostil. Selle asemel „ilmus temale ingel taevast ja kinnitas teda”. — Luuka 22:42, 43.

Kas oli see dramaatiline, imepärane vastus? Igaühele meist oleks see seda olnud! Aga Jehoova Jumala, sellise jõu allika jaoks ei olnud see ime. Ja Jeesus oli oma varasema taevase elu tõttu tuttav minevikujuhtumitega, mil inglid ilmusid inimestele. Seega ei tarvitsenud ingli ilmumisel olla tema jaoks sellist dramaatilist efekti, nagu sel meie jaoks oleks olnud. Sellegipoolest aitas see ingel, keda Jeesus ilmselt isiklikult tundis juba oma olemasolu ajast enne inimeseks saamist, tal eelseisvaks katsumuseks tugevust saada.

Tänapäeval oma ustavate sulaste palvetele vastates annab Jehoova sageli vastupidamiseks vajaliku tugevuse. See toetus võib tulla julgustusena kaaskummardajatelt, kellega me isiklikult seltsime. Kas keegi meist sooviks kõrvale lükata sellist julgustust, võib-olla järeldades, et kuna meie kaassulased pole kogenud selliseid katsumusi nagu meie, ei suuda nad meid tugevdada? Jeesus oleks võinud just nii suhtuda temale ilmunud inglisse. Aga selle asemel võttis ta selle julgustuse vastu kui Jehoova vastuse tema palvele ja nõnda oli ta võimeline täitma ustavalt oma Isa tahet. Meiegi oleme valmis tänulikult vastu võtma jõudu, mida Jumal vastuseks meie palvetele annab. Pea meeles ka seda, et taolistele kannatliku vastupidamise perioodidele järgnevad tihti kirjeldamatud õnnistused. — Koguja 11:6; Jakoobuse 5:11.

Ole kindel, et Jumal kuulab

Ära kunagi kaota usaldust palve mõjusse, kui sulle ei vastata kohe. Vastused mõningatele palvetele, nagu näiteks palved saada isiklikku kergendust hädas olles või palved saada suuremat vastutust Jumala teenistuses, võivad ehk oodata aega, mida Jumal õigeks ja kõige paremaks peab. (Luuka 18:7, 8; 1. Peetruse 5:6) Kui sa palvetad sügava isikliku mure pärast, siis näita Jumalale oma püsivusega, et sinu soov on tugev ja su ajend on puhas ja ehtne. Jaakob ilmutas seda vaimu, kui ta pärast pikka võitlust ingliga ütles: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!” (1. Moosese 32:24—32) Meil peab olema samalaadne usaldus, et kui me pidevalt palume, siis me ka saame omal ajal õnnistuse. — Luuka 11:9, NW.

Üks mõte lõpetuseks. See, et universumi Suverään meid kuulab, on hinnaline eesõigus. Kas meie seda silmas pidades kuulame hoolsalt, kui Jehoova Jumal räägib meile oma Sõna kaudu oma nõudmistest? Kuna meie palved toovad meid oma Loojale väga lähedale, siis me tahame tõsiselt pöörata tähelepanu kõigele, mis temal meile öelda on.

[Pilt lk 6]

Jumal kuulab palveid. Kas meie kuulame teda tema Sõna kaudu?