2. osa. Jehoova hoolitses meie eest keelu ajal
TEISE maailmasõja ajal oli mu natsi sõdurivormi pandlal kiri „Jumal on meiega”. Minu jaoks oli see vaid järjekordne näide kirikute sekkumisest sõdadesse ja verevalamisse. See tekitas minus vastikust. Niisiis selleks ajaks, kui Ida-Saksamaal Limbach-Oberfrohnas kaks Jehoova tunnistajat minuga vestlema hakkasid, tundsin tülgastust religiooni vastu ja minust oli saanud ateist ning evolutsionist.
„Ärge üldse arvake, et minust kristlane saab,” ütlesin tunnistajatele, kes mind külastasid. Kuid nende põhjendused veensid mind, et Jumal on tõepoolest olemas. Uudishimust ostsin Piibli ja hakkasin seda koos nendega uurima. See toimus 1953. aasta kevadel, ajal, mil Jehoova tunnistajate tegevus Ida-Saksamaal oli juba peaaegu kolm aastat kommunistliku keelu all olnud.
Tolleaegsete Jehoova tunnistajate olukorda kirjeldas 1953. aasta 15. augusti Vahitorn: „Kuigi Ida-Saksamaa Jehoova sulaseid alalõpmata jälgitakse ja ähvardatakse, kuigi neil pole võimalik üksteist külastada, tegemata eelnevalt kindlaks, et neid ei jälitata, kuigi inimese käest leitud Vahitorni kirjandus tähendab kahte või kolme aastat vangistust ’ässitava kirjanduse levitamise’ eest ja kuigi sajad küpsemad juhtivad vennad on vangis, jätkavad nad ometi kuulutamist.”
Aastal 1955 külastasin koos oma naise Reginaga Lääne-Saksamaa Nürnbergi Jehoova tunnistajate rahvusvahelist konventi ning järgmisel aastal ristiti meid mõlemaid Lääne-Berliinis. See oli muidugi enne 1961. aastat, mil ehitati üles Berliini müür, mis lõikas Ida-Saksamaa ära Lääne-Berliinist. Aga isegi enne ristimist pandi minu lojaalsus Jehoova Jumala suhtes katsele.
Vastutuse võtmine enda peale
Limbach-Oberfrohna Jehoova tunnistajate kogudus, millega hakkasime läbi käima, vajas kedagi, kes tooks Lääne-Berliinist piibliteemalist kirjandust. Meil oli väike äri ja kaks väikest last, kuid Jehoova teenimine oli juba saanud meie elu keskpunktiks. Ehitasime ümber oma vana auto, mistõttu meil oli võimalik sinna peita 60 raamatut. Kulleriamet oli riskantne, kuid see õpetas mind lootma Jehoovale.
Ida-Berliinist autoga läänesektorisse üleminek polnud sugugi lihtne, ja ma imestan sageli, kuidas me sellega üldse toime tulime. Kui jõudsime vabasse sektorisse, võtsime kirjanduse ja peitsime raamatud enne Ida-Saksamaa piiri ületamist autosse ära.
Ühel juhtumil olime just lõpetanud raamatute peitmise, kui mitmekorruselisest majast tuli välja keegi tundmatu isik. „Teie seal,” karjus ta. Mu süda jättis löögi vahele. Kas ta oli meid jälginud? „Järgmisel korral minge parem mujale. Ida-Saksa politsei radiofitseeritud auto pargib seal nurga peal ja nad võivad teid kätte saada.” Mu rinnust tuli kergendusohe. Piiriületamine läks hästi ja me neljakesi laulsime autos kogu tagasitee.
Valmistumine eraldatuseks
Kirjanduse ja juhtimise osas toetusid Ida-Saksamaa vennad 1950-ndatel aastatel Lääne vendadele. Aga 1960. aastal tehti korraldusi, mis aitasid igal Ida-Saksamaa tunnistajal tihedamalt ühendust pidada kaastunnistajatega selles paikkonnas, kus ta elas. Seejärel, 1961. aasta juunis, peeti Berliinis vanematele Kuningriigi Teenimiskooli esimene väljaõppekursus. Võtsin osa sellest esimesest neljanädalasest kursusest. Vaevalt kuus nädalat hiljem, kui ehitati üles Berliini müür, lõigati meid äkitselt Läänest ära. Meie töö ei olnud nüüd mitte ainult põranda all, vaid ka eraldatud.
Mõned kartsid, et Ida-Saksamaa Jehoova tunnistajate tegevus võib täielikult peatuda. Ent organisatsioonilised ümberkorraldused, mis võeti tarvitusele vähem kui aasta varem, aitasid meil säilitada vaimset ühtsust ja tugevust. Lisaks võimaldas väljaõpe, mille said esimesed Kuningriigi Teenistuskooli kursusest osavõtnud vanemad, neil seda väljaõpet teistele vanematele edasi anda. Niisiis valmistas Jehoova meid meie eraldatuseks ette, nii nagu ta oli valmistanud meid ette 1950. aasta keeluks 1949. aasta piirkonnakonventidega.
Kuna olime Läänest ära lõigatud, oli selge, et peame võtma algatuse enda peale, et hoida organisatsiooni tegevuses. Kirjutasime Lääne-Berliini kristlikele vendadele ja tegime ettepaneku kohtuda nendega Ida kiirteel, mis oli Lääne reisijatele ligipääsetav. Kokkulepitud kohas teesklesime auto remontimist. Mõni minut hiljem sõitsid vennad meie juurde ja tõid meile piibliteemalist kirjandust. Õnneks tõid nad ka minu Kuningriigi Teenimiskooli õpiku, ülestähendused, mida olin teinud, ja Piibli, mille olin turvalisuse huvides Berliini maha jätnud. Milline erutus oli need tagasi saada! Ma ei osanud ette kujutadagi, kui palju ma neid asju järgmiste aastate jooksul vajan.
Põrandaalune kool
Mõned päevad hiljem anti meile juhtnöörid korraldada Kuningriigi Teenimiskooli kursusi kõikides Ida-Saksamaa osades. Määrati neli juhendajat, kaasa arvatud mina. Kuid mulle tundus võimatu ülesandena anda väljaõpet kõikidele vanematele ajal, mil meie töö on keelu all. Et varjata seda, mida me tegelikult teeme, otsustasin korraldada kursused, mis jätaksid mulje puhkuse väljasõitudest telkides.
Iga kursus koosnes neljast õpilasest ja minust kui juhendajast, lisaks kuues vend, kes oli kokk. Kohal olid ka naised ja lapsed. Nii oli meil grupis üldiselt 15 kuni 20 inimest. Tavaline laagriplats ei tulnud kõne allagi, niisiis asusin oma perega teele, et otsida sobivaid paiku.
Kord, kui sõitsime läbi küla, märkasime üht kitsast teed, mis viis paljukäidud rajast eemale metsasallu. Koht tundus ideaalsena, niisiis pöördusin külavanema poole. „Me otsime kohta, kus saaksime koos paari teise perekonnaga paar nädalat telklaagris olla,” selgitasin mina. „Tahame olla omaette, et lapsed võiksid ringi hullata. Kas tohiksime kasutada seda metsa seal?” Ta nõustus, niisiis hakkasime asju korraldama.
Asetasime telgid ja minu järelhaagise telkimisplatsile nõnda, et tekkis keskne nelinurkne plats, mis oli väljastpoolt varjatud. Järelhaagis oli meie õpperuum. Kogunesime sinna intensiivsetele õpingutele 14 päeva jooksul, iga päev 8 tundi. Suletud alal olid toolid ja laud välja pandud, juhuks, kui tulevad ootamatud külalised. Ja nad tulid! Sellistel puhkudel me tõeliselt hindasime oma perekondade armastavat toetust.
Ajal, mil meil olid õppetunnid, olid meie perekonnad valves. Sellel konkreetsel korral märgati külavanemat, kes oli ühtlasi Kommunistliku Partei kohalik sekretär, tulemas mööda teed meie metsasalu suunas. Valvur vajutas lülitile, mis oli kaabli kaudu ühendatud alarmiseadeldisega järelhaagises. Hüppasime otsekohe järelhaagisest välja, võtsime sisse ettevalmistatud kohad ümber laua ja hakkasime kaarte mängima. Laual oli isegi napsipudel, et vaatepilt tunduks realistlikum. Külavanem tegi meile sõbraliku külaskäigu ja pöördus koju tagasi, oskamata arvata, mis tegelikult käimas oli.
Kuningriigi Teenimiskooli kursusi peeti kogu maal 1962. aasta kevadest 1965. aasta lõpuni. Sealt saadud tõhus väljaõpe, mis sisaldas teavet, kuidas tulla toime meie eriolukorraga Ida-Saksamaal, valmistas vanemaid ette kuulutustöö ülevaatamiseks. Et nendest kursustest osa võtta, ei ohverdanud vanemad mitte ainult oma puhkuse, vaid riskeerisid ka vangistusega.
Kooli kasu
Võimud pidasid meie tegevust hoolega silmas, ja 1965. aasta lõpul, peale seda, kui suurem osa vanematest oli kooli lõpetanud, püüdsid võimud meie organisatsioonile hukatuslikku lööki anda. Nad arreteerisid 15 tunnistajat, keda arvati olevat töö juhtijad. See oli hästi ettevalmistatud üritus, mis ulatus üle kogu maa. Jälle arvasid paljud, et tunnistajad lakkavad tegutsemast. Aga Jehoova abiga kohandasime end selle olukorraga ja jätkasime tööd nagu enne.
Eriti võimaldas seda ettevalmistus, mida vanemad olid Kuningriigi Teenimiskoolis saanud, ja usaldussidemed, mis olid välja kujunenud nende kursuste kestel toimunud läbikäimise ajal. Niiviisi näitas organisatsioon vastupidavust. Kui tähtis oli, et me olime kuulekalt ja täpselt organisatsiooni juhendeid järginud! — Jesaja 48:17.
Järgmistel kuudel sai ilmsiks, et valitsusvõimude suurtel kitsendustel oli olnud vaid vähene ebasoodne mõju meie tegevusele. Vähese aja pärast olime võimelised uuesti alustama Kuningriigi Teenimiskooli kursusi. Kui võimud panid tähele meie paindlikkust, olid nad sunnitud muutma oma taktikat. Milline võit Jehoovale!
Aktiivsed teenimises
Sel ajal koosnesid meie koguduse raamatu-uurimise grupid umbes viiest inimesest. Igaüks meist sai Piibli kirjandust raamatu-uurimise korralduse kaudu ja nendes väikestes uurimisgruppides koordineeriti ka kuulutustööd. Algusest peale õnnistas Jehoova mind ja Reginat paljude inimestega, kes soovisid Piiblit uurida.
Majast majja teenistust kohandati mõningal määral, et kaitsta meid teolt tabamise ja arreteerimise eest. Tegime ühe külastuse ühel aadressil, siis jätsime mõned majad vahele, enne kui järgmisele uksele koputasime. Ühes majas kutsus üks daam meid Reginaga sisse. Arutlesime temaga parajasti Piibli teemadel, kui ta poeg tuppa astus. Ta oli väga otsekohene.
„Kas te olete oma Jumalat kunagi näinud?” küsis ta. „Võtke teadmiseks, et usun ainult seda, mida ma näen. Kõik muu on lollus.”
„Ma ei usu seda,” vastasin mina. „Kas te olete kunagi näinud oma aju? Kõik, mida te teete, osutab sellele, et teil see on.”
Esitasime Reginaga näiteid teistest asjadest, mida tunnustame nägemata, nagu näiteks elekter. Noormees kuulas tähelepanelikult, ning me alustasime tema ja ta emaga kodust piibliuurimist. Neist mõlemaist said tunnistajad. Õigupoolest 14 inimest, kellega mina ja mu naine uurisime, said tunnistajateks. Neist pooltega tutvusime majast majja külastusi tehes ja ülejäänutega kohtusime esimest korda eraviisilisel tunnistuse andmisel.
Niipea kui kodust piibliuurimist viidi läbi regulaarselt ja me pidasime seda inimest usaldusväärseks, kutsusime teda meie koosolekutele. Ent põhiliselt võtsime arvesse seda, kas õppija võiks ohustada Jumala rahva julgeolekut. Vahel läks umbes aasta, enne kui kutsusime Piibli õppija koosolekule, kord isegi kauem. Mulle tuleb meelde üks võrdlemisi väljapaistev mees; ta oli Kommunistliku Partei kõrgemate ametnikega sina peal. Temaga uuriti üheksa aastat Piiblit, enne kui tal lubati meie koosolekutele tulla! Nüüd on see mees meie kristlik vend.
Võimud jälitavad meid ikka veel
Peale 1965. aastat ei saanud meile enam osaks massilisi arreteerimisi, kuid meid ei jäetud ka rahule. Võimud jätkasid meie hoolikat jälgimist. Umbes sel ajal hakkasin lähemalt kokku puutuma meie organisatsiooni korraldusega, niisiis sain ametnike erilise tähelepanu osaliseks. Loendamatuid kordi tulid nad mulle järele, et mind küsitleda, ja viisid mind politseijaoskonda ülekuulamisele. „Nüüd võid jätta hüvasti oma vabadusega,” ütlesid nad mulle tavaliselt. „Sa lähed vangi.” Aga lõpuks lasid nad mu alati minema.
Aastal 1972 külastasid mind kaks ametnikku ja tegid tahtmatult meie organisatsioonile kena komplimendi. Nad olid kuulanud pealt meie koguduse Vahitorni uurimist. „Leiame, et see artikkel on väga solvav,” väitsid nad ägedalt. Ilmselt olid nad mures, mida võivad teised kommunistlikust ideoloogiast arvata, kui nad antud artiklit loevad. „Lisaks kõigele,” ütlesid nad, „on Vahitornil viie- või kuuemiljoniline tiraaž ja seda loetakse arenenud maades. See ei ole lihtsalt odav kõmuleht.” „Teil on täiesti õigus!” mõtlesin omaette.
Aastani 1972 olime olnud 22 aastat keelu all, ning Jehoova juhtis meid armastavalt ja targalt. Järgisime hoolega tema juhtnööre, kuid läks veel 18 aastat, enne kui Ida-Saksamaa tunnistajatele anti ametlik tunnustus. Kui tänulikud me oleme nende mitmete imeliste vabaduste eest, mida praegu naudime, et kummardada oma Jumalat Jehoovat. — Jutustanud Helmut Martin.