Vaba, kuid vastutav rahvas
„[Te] tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” — JOHANNESE 8:32.
1, 2. a) Kuidas on vabadus inimajaloos tähtsat osa etendanud? b) Ainult kes on tõeliselt vaba? Selgita.
VABADUS. Kui võimas sõna see on! Inimese vabadussoovi tõttu on inimkond talunud lugematuid sõdu ja revolutsioone, samuti äraarvamatult palju sotsiaalseid rahutusi. Tõepoolest, The Encyclopedia Americana ütleb: „Tsivilisatsiooni arengus ei ole ükski mõiste etendanud tähtsamat osa kui vabadus.”
2 Aga kui paljud inimesed on tõeliselt vabad? Kui paljud üldse teavad, mis on vabadus? The World Book Encyclopedia ütleb: „Selleks, et inimestel oleks täielik vabadus, ei tohi nende mõtlemisel, rääkimisel ja käitumisel olla mingeid piiranguid. Nad peavad olema teadlikud oma valikuvõimalustest ja neil peab olema võim nende valikuvõimaluste vahel valida.” Kas sa selle põhjal tead kedagi, kes on tõeliselt vaba? Kes võib öelda, et „ta mõtlemisel, rääkimisel ja käitumisel pole mingeid piiranguid”? Tegelikult sobib kogu universumis selle kirjeldusega ainult üks isik — Jehoova Jumal. Ainult temal on absoluutne vabadus. Ainult tema võib teha iga valiku nii, nagu ta soovib, ja selle siis kogu vastupanule vaatamata teoks teha. Tema on „Kõigeväeline”. — Ilmutuse 1:8; Jesaja 55:11.
3. Millisel tingimusel tavaliselt naudivad inimesed vabadust?
3 Palju alamate inimeste jaoks võib vabadus olla ainult suhteline. Selle on tavaliselt andnud või taganud teatud võim ja see on seotud meie allumisega sellele võimule. Peaaegu alati võib inimene olla vaba ainult siis, kui ta tunnustab oma vabaduse tagaja võimu. Näiteks naudivad „vabas maailmas” elavad inimesed mitmeid eesõigusi, nagu liikumisvabadus, sõnavabadus ja usuvabadus. Mis tagab need vabadused? Antud maa seadus. Inimene võib neid vabadusi nautida ainult niikaua, kuni ta kuuletub seadusele. Kui ta kuritarvitab oma vabadust ja rikub seadust, peavad võimud teda selle eest vastutavaks ja tema vabadust võidakse tugevalt kärpida vanglakaristuse läbi. — Roomlastele 13:1—4.
Jumala vabadus — koos vastutusega
4, 5. Millist vabadust naudivad Jehoova kummardajad ja mille eest peab ta neid vastutavaks?
4 Jeesus rääkis esimesel sajandil vabadusest. Ta ütles juutidele: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:31, 32) Ta ei rääkinud sõnavabadusest ega usuvabadusest. Kindlasti ei rääkinud ta Rooma ikkest vabanemisest, mida paljud juudid igatsesid. Ei, see oli midagi palju hinnalisemat, see oli vabadus, mida ei olnud andnud inimseadused ega mõne inimvalitseja kapriis, vaid universumi kõrgeim Suverään, Jehoova. See oli vabadus ebausust, vabadus religioossest teadmatusest ja paljust, paljust muust. Jehoova antud vabadus on tõeline vabadus ja see kestab läbi igaviku.
5 Apostel Paulus ütles: „Jehoova on Vaim; ja kus on Jehoova vaim, seal on vabadus.” (2. Korintlastele 3:17, NW) Sajandite jooksul on Jehoova tegelnud inimkonnaga nii, et ustavad inimesed naudivad lõpuks inimvabaduse parimat ja suurimat liiki, „Jumala laste au [„hiilgavat”, NW] vabadust”. (Roomlastele 8:21) Vahepeal annab Jehoova meile teatud määral vabadust Piibli tõe läbi ja peab meid vastutavaks, kui me seda vabadust kuritarvitame. Apostel Paulus kirjutas: „Ükski loodu ei ole temale nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees; ja temale tuleb meil aru anda.” — Heebrealastele 4:13.
6—8. a) Milliseid vabadusi nautisid Aadam ja Eeva ja millisel tingimusel võisid nad neid vabadusi säilitada? b) Mille Aadam ja Eeva enese ja oma järeltulijate jaoks kaotasid?
6 Vastutus Jehoova ees tuli ilmsiks juba siis, kui elasid meie esivanemad Aadam ja Eeva. Jehoova lõi neid vaba tahte hinnalise anniga. Niikaua, kuni nad seda vaba tahet vastutustundeliselt kasutasid, nautisid nad teisi õnnistusi, nagu vabadust hirmust, vabadust haigustest, vabadust surmast ja vabadust läheneda oma taevasele Isale puhta südametunnistusega. Aga kui nad oma vaba tahet kuritarvitasid, see kõik muutus.
7 Jehoova pani Aadama ja Eeva Eedeni aeda ning andis neile nende naudinguks kõigi aia puude vilja — välja arvatud ühe puu vilja. Selle ta hoidis endale; see oli „hea ja kurja tundmise puu”. (1. Moosese 2:16, 17) Selle puu viljast söömisest hoidumisega tunnustasid Aadam ja Eeva, et ainult Jehoova oli vaba seadma hea ja kurja mõõdupuu. Kui nad oleksid tegutsenud vastutustundeliselt ja hoidunud keelatud vilja söömisest, oleks Jehoova neile jätkuvalt kindlustanud ka teised vabadused.
8 Kahjuks võttis Eeva kuulda Mao kavalat soovitust, et Eeva võiks ise ’tunda head ja kurja’. (1. Moosese 3:1—5) Esiteks tema ja seejärel ka Aadam sõi keelatud vilja. Selle tulemus oli see, et kui Jehoova Jumal tuli nendega Eedeni aias rääkima, oli neil häbi ja nad peitsid end ära. (1. Moosese 3:8, 9) Nad olid nüüd patustajad, kes olid kaotanud puhtast südametunnistusest tulenenud tunde, et neil on vabadus läheneda Jumalale. Seepärast kaotasid nad vabastuse patust ja surmast nii endi kui ka oma järeltulijate jaoks. Paulus ütles: „Otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.” — Roomlastele 5:12; 1. Moosese 3:16, 19.
9. Kes on üldiselt teada kui need, kes on oma vabadust hästi kasutanud?
9 Sellele vaatamata oli inimkonnal ikka veel vaba tahe ja aja jooksul kasutasid mõned ebatäiuslikud inimesed seda vastutustundeliselt Jehoova teenimiseks. Mõnede nende nimed on muistsetest aegadest meie jaoks säilitatud. Mehed, nagu Aabel, Eenok, Noa, Aabraham, Iisak ja Jaakob (keda nimetati ka Iisraeliks), on näited inimestest, kes kasutasid vabadust, mis neil teatud määral veel oli, Jumala tahte täitmiseks. Ja neil läks lõpptulemusena hästi. — Heebrealastele 11:4—21.
Jumala valitud rahva vabadus
10. Millised olid Jehoova poolt tema erilise rahvaga tehtud lepingu nõuded?
10 Moosese päevil vabastas Jehoova Iisraeli lapsed — kelle arv ulatus siis miljonitesse — Egiptuse orjusest ja tegi nendega lepingu, mille läbi nad said tema eriliseks rahvaks. Selle lepingu all oli iisraellastel preesterkond ja loomohvrite süsteem, mis kattis vormiliselt nende patud. Nii oli neil vabadus kummardamise läbi Jumalale läheneda. Neil oli ka seaduste ja määruste süsteem, et hoida neid vabana ebausklikest kommetest ja valekummardamisest. Hiljem võisid nad pärandina saada Tõotatud Maa koos kinnitusega, et Jumal aitab neil vaenlaste vastu seista. Iisraellaste osa lepingus nõudis neilt Jehoova Seaduse pidamist. Iisraellased kiitsid selle seisundi meelsasti heaks, öeldes: „Me teeme kõik, mis Jehoova on öelnud!” — 2. Moosese 19:3—8; 5. Moosese 11:22—25.
11. Mis järgnes sellele, kui Iisrael ei pidanud kinni oma osast Jehoovaga tehtud lepingus?
11 Iisraellased olid Jehoovaga nendes erilistes suhetes enam kui 1500 aasta jooksul. Aga ikka ja jälle ei pidanud nad lepingust kinni. Neid võrgutati korduvalt valekummardamisega ja nad sattusid ebajumalakummardamise ning ebausu orjusesse, niisiis lubas Jumal neid nende vaenlastel füüsiliselt orjastada. (Kohtumõistjate 2:11—19) Lepingu pidamisest tulenevate vabastavate õnnistuste nautimise asemel said nad lepingust üleastumise eest karistada. (5. Moosese 28:1, 2, 15) Lõpuks, 607. aastal e.m.a., lubas Jehoova selle rahva Babüloni orjusse viia. — 2. Ajaraamat 36:15—21.
12. Mis Moosese Seaduselepingu suhtes lõpuks ilmnes?
12 See oli ränk õppetund. Nad oleksid pidanud sellest õppima Seaduse pidamise tähtsust. Sellegipoolest, kui iisraellased 70 aasta möödudes oma maale naasid, ei täitnud nad ikka Seaduselepingut nõuetekohaselt. Ligi sada aastat pärast nende naasmist ütles Jehoova Iisraeli preestritele: „Teie olete lahkunud sellelt teelt, olete õpetusega pannud paljusid komistama, olete rikkunud Leevi liidu.” (Malakia 2:8) Tõepoolest ei suutnud ka kõige siiramad iisraellased vastata täiusliku Seaduse mõõdule. Õnnistuse asemel sai see, nagu apostel Paulus ütles, „needuseks”. (Galaatlastele 3:13) Oli selge, et ebatäiuslike ustavate inimeste toomiseks Jumala laste aulisse vabadusse oli tarvis midagi enamat kui Moosese Seaduseleping.
Kristliku vabaduse olemus
13. Milline parem alus vabadusele lõpuks anti?
13 See midagi enamat oli Jeesuse Kristuse lunastusohver. Umbes aastal 50 m.a.j. kirjutas Paulus Galaatia võitud kristlaste kogudusele. Ta kirjeldas, kuidas Jehoova oli vabastanud nad Seaduselepingu orjusest, ja ütles seejärel: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse.” (Galaatlastele 5:1) Mil viisil Jeesus inimesed vabastas?
14, 15. Millistel imelistel viisidel vabastas Jeesus usklikud juudid ja mittejuudid?
14 Pärast Jeesuse surma tulid juudid, kes võtsid ta vastu kui Messia ja said tema jüngriteks, uue lepingu alla, mis asendas vana Seaduselepingu. (Jeremija 31:31—34; Heebrealastele 8:7—13) Selle uue lepingu all said nemad — ja mittejuutidest usklikud, kes hiljem nendega ühinesid — uue, vaimse rahva osaks, kes asendas lihaliku Iisraeli kui Jumala erilise rahva. (Roomlastele 9:25, 26; Galaatlastele 6:16) Sellise rahvana nautisid nad vabadust, mida Jeesus oli tõotanud, öeldes: „Tõde teeb teid vabaks.” Peale selle, et juudi kristlased vabastati Moosese Seaduse needuse alt, vabastas tõde juudi kristlased kõigist koormavatest traditsioonidest, mida religioonijuhid neile olid peale sundinud. Ja see vabastas mittejuutidest kristlased endise kummardamise ebajumalateenimisest ning ebausust. (Matteuse 15:3, 6; 23:4; Apostlite teod 14:11—13; 17:16) Ja oli veel enamatki.
15 Kui Jeesus rääkis tõest, mis teeb vabaks, ütles ta: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori!” (Johannese 8:34) Kuna Aadam ja Eeva tegid pattu, on iga inimene, kes kunagi on elanud, patustaja ja seega patu ori. Ainuke erand oli Jeesus ise, ja Jeesuse ohver vabastas usklikud sellest orjusest. On tõsi, et nad olid ikka veel ebatäiuslikud ja loomult patused. Ometi võisid nad nüüd Jeesuse ohvri alusel oma patte kahetseda ja andeksandi paluda, olles kindlad selles, et nende palveid kuuldakse. (1. Johannese 2:1, 2) Jumal kuulutas nad Jeesuse lunastusohvri alusel õiglaseks ja nad võisid läheneda talle puhastatud südametunnistusega. (Roomlastele 8:33, NW) Pealegi, kuna lunastus avas lõputuks eluks ülesäratamise väljavaate, vabastas tõde nad isegi surmahirmust. — Matteuse 10:28; Heebrealastele 2:15.
16. Kuidas hõlmas kristlik vabadus rohkemat kui mistahes teine maailma poolt pakutav vabadus?
16 Kristlik vabadus avati imeliselt meestele ja naistele, vaatamata nende olukorrale inimlikust seisukohast võetuna. Vaesed, vangid ja isegi orjad võisid saada vabaks. Teisest küljest need kõrged isikud rahvaste seast, kes hülgasid sõnumi Kristusest, olid ikka veel ebausu, patu ja surmahirmu orjuses. Me ei peaks kunagi lakkama tänamast Jehoovat vabaduse eest, mida me naudime. Mitte miski, mida maailm pakub, pole sellega ligilähedaseltki võrdne.
Vabad, kuid vastutavad
17. a) Kuidas esimesel sajandil mõned kaotasid kristliku vabaduse? b) Miks me ei tohi lasta end petta Saatana maailma näilisest vabadusest?
17 Ilmselt enamik esimese sajandi võitud kristlastest rõõmustas oma vabaduse üle ja säilitas oma laitmatuse iga hinna eest. Kuid kahjuks mõned maitsesid kristlikku vabadust koos kõigi selle õnnistustega ja lükkasid selle siis põlglikult tagasi, naastes maailma orjusesse. Miks see nõnda läks? Paljude usk kahtlemata nõrgenes ja nad lihtsalt ’triivisid eemale’. (Heebrealastele 2:1, NW) Teised ’tõukasid usu enesest ära ja läksid selle tõttu usu suhtes põhja nagu laev’. (1. Timoteosele 1:19) Võib-olla langesid nad materialismi või amoraalsesse elustiili. Kui tähtis on, et me oma usku valvame ja seda kasvatame, olles pidevalt hõivatud isikliku uurimise, teistega läbikäimise, palve ja kristliku tegevusega! (2. Peetruse 1:5—8) Ärgem kunagi lakakem hindamast kristlikku vabadust! Mõningaid võib tõesti kiusatusse viia väljaspool kogudust valitsev lodevus ja nad võivad mõelda, et need, kes on maailmas, on vabamad kui meie. Kuid tegelikult on see, mis maailmas tundub vabadusena, tavaliselt hoopis vastutustundetus. Kui me ei ole Jumala orjad, siis oleme patu orjad, ja see orjus maksab kibedalt kätte. — Roomlastele 6:23; Galaatlastele 6:7, 8.
18—20. a) Kuidas said mõned ’risti vaenlasteks’? b) Kuidas mõnedele oli ’vabadus kurjuse katteks’?
18 Paulus kirjutas veel oma kirjas Filiplastele: „Paljud, kellest ma teile olen sagedasti öelnud ja nüüd ütlen ka nuttes, elavad Kristuse risti vaenlastena.” (Filiplastele 3:18) Jah, oli neid, kes olid kord kristlased, kuid kes said usu vaenlasteks, võib-olla ärataganejateks. Kui oluline on, et me ei järgiks nende teed! Sellele lisaks kirjutas Peetrus: „[Olge] kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased.” (1. Peetruse 2:16) Kuidas võib kellelegi vabadus olla kurjuse katteks? Tehes tõsiseid patte — võib-olla salaja —, kuid olles ikka ühenduses kogudusega.
19 Tuleta meelde Diotrefest. Johannes ütles tema kohta: „Diotrefes, kes [koguduses] püüab olla ülem, ei võta meid vastu. . . . [Ta] ei võta ise vendi vastu, vaid takistab ka neid, kes tahavad seda teha, ja lükkab nad välja kogudusest.” (3. Johannese 9, 10) Diotrefes kasutas oma vabadust omakasupüüdlike taotluste katteks.
20 Jünger Juudas kirjutas: „Teie sekka on poetunud mõningaid inimesi, kes juba ammu on pandud kirja tulevase hukatuse jaoks, jumalatuid, kes meie Jumala armu tarvitavad, et lodevalt elada, ning salgavad meie ainsa valitseja ja meie Issanda Jeesuse Kristuse.” (Juuda 4) Olles ühenduses kogudusega, avaldasid need isikud kõlbeliselt laastavat mõju. (Juuda 8—10, 16) Ilmutusest me loeme, et Pergamoni ja Tüatiira kogudustes oli sektantlust, ebajumalateenimist ja amoraalsust. (Ilmutuse 2:14, 15, 20—23) Milline kristliku vabaduse kuritarvitamine!
21. Mis ootab neid, kes oma kristlikku vabadust kuritarvitavad?
21 Mis ootab neid, kes oma kristlikku vabadust selliselt kuritarvitavad? Meenuta, mis juhtus Iisraeliga. Iisrael oli Jumala valitud rahvas, kuid Jehoova hülgas ta lõpuks. Miks? Sest iisraellased tarvitasid oma suhteid Jumalaga kui kurjuse katet. Nad hooplesid, et nad on Aabrahami lapsed, kuid nad hülgasid Jeesuse, Aabrahami Seemne ja Jehoova valitud Messia. (Matteuse 23:37—39; Johannese 8:39—47; Apostlite teod 2:36; Galaatlastele 3:16) „Jumala Iisrael” kui tervik ei osutu sellisel viisil ustavusetuks. (Galaatlastele 6:16) Aga iga üksik kristlane, kes põhjustab vaimset või moraalset saastamist, peab lõpuks võtma vastu distsiplineerimise või isegi ebasoodsa kohtuotsuse. Kõik me oleme vastutavad selle eest, kuidas me kasutame oma kristlikku vabadust.
22. Millise rõõmu saavad need, kes kasutavad oma kristlikku vabadust Jumala orjamiseks?
22 Kui palju parem on orjata Jumalat ja olla seeläbi tõeliselt vaba. Ainult Jehoova annab vabaduse, millel on tõeline väärtus. Õpetussõna ütleb: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” (Õpetussõnad 27:11) Kasutagem oma kristlikku vabadust Jehoova õigeksmõistmiseks. Kui me seda teeme, siis on meie elul mõte, me teeme headmeelt oma taevasele Isale ja oleme lõpuks nende seas, kes naudivad Jumala laste hiilgavat vabadust.
Kas sa oskad selgitada?
◻ Ainult kes on tõeliselt vaba?
◻ Milliseid vabadusi nautisid Aadam ja Eeva ning miks nad need kaotasid?
◻ Milliseid vabadusi nautisid iisraellased siis, kui nad täitsid oma lepingut Jehoovaga?
◻ Milliseid vabadusi said need, kes Jeesuse vastu võtsid?
◻ Kuidas esimesel sajandil mõned kaotasid oma kristliku vabaduse või kuritarvitasid seda?
[Pilt lk 13]
Jeesuse antud vabadus oli palju parem kui mistahes vabadus, mida inimesed suudaksid anda