Jehoova — kas su tuttav või su sõber?
„JAAN, kas võiksin sind tutvustada oma sõbrale? See on — vabandust, mis su nimi nüüd oligi?”
Kas sa oled kunagi kuulnud sellist komistust vestluses? See näitab, kui halvasti tarvitavad mõned inimesed sõna „sõber”. Tegelikult mõtlevad nad selle all ainult „tuttavat” või vahel isegi mitte seda. Üks asi on olla tuttav härra Kasega üle tänava, aga hoopis teine asi on olla tema sõber.
Üks sõnaraamat määratleb „tuttavat” kui „isikut, kellega inimesel on olnud mingi sotsiaalne kontakt, kuid kelle vastu pole tal tugevat isiklikku kiindumust”. See viitab „väiksemale familiaarsusele, lähedusele, läbikäimisele ja heasoovlikkusele, kui see on SÕBRA puhul”.
See tugeva isikliku kiindumuse puudumine aitab mõista, miks me sageli pöörame vähe tähelepanu sellele, mis juhtub tuttavatega, olles samal ajal armastusväärselt oma sõprade ellu kaasa kistud. Me jagame nende rõõme ja muresid, lastes neil end sügavalt puudutada. Muidugi peame olema hoolsad, et me ei lubaks oma emotsionaalsel osavõtlikkusel end kohatult nende isiklikesse asjadesse segada. — 1. Peetruse 4:15, NW.
Tugev isiklik kiindumus meie sõprade vastu selgitab ka seda, miks me tavaliselt püüame neile meeldida. Kui keegi tuttav arvab, et meie käitumine on maitsetu või sobimatu, siis see, et see temale ei meeldi, ei ajenda meid ennast nii kergesti muutma. Kuid sõber võib avaldada tõesti suurt mõju, olgu see siis riietuse, käitumise või hoiaku asjus.
Mis puutub usaldusse, kiindumusse, lugupidamisse ja lojaalsusse, siis nõuab sõprus suuremal määral vastutust kui tutvus. Inimene, kes palub sõprust, nii-öelda ilma lisakohustusteta, soovib tegelikult ainult tuttavat, mitte sõpra. Lähedased sõbrad täidavad rõõmuga kohustusi, mis tugeva isikliku poolehoiuga kaasnevad, mõistes, et need annavad neile võimaluse oma sõprust tõestada.
Sõprus Jumalaga
Jehoova kui Looja on inimkonna taevane Isa ning on väärt armastust, kuuletumist ja lugupidamist. Aga ta tahab, et inimesed teeksid seda tugeva isikliku kiindumuse pärast, mitte lihtsalt kohusetundest. (Matteuse 22:37) Ta tahab samuti, et nad armastaksid teda kui Sõpra. (Laul 18:2) Kuna „tema on meid enne armastanud”, on tema ise loonud sellise sõpruse jaoks täiusliku aluse. — 1. Johannese 4:19.
Meie esivanemad Aadam ja Eeva olid Jehoovaga tuttavad. Küsimus oli: „Kas nad võtaksid vastu tema sõpruse pakkumise?” Kahjuks nad seda ei teinud. Nende omakasupüüdlik ahnus saada Jumalast sõltumatuks ei jätnud ruumi tugeva isikliku kiindumuse tunnetele. Olles küll valmis vastu võtma tema pakutud sõprusest tulenevaid õnnistusi, ei olnud nad valmis täitma sellest tulenevaid kohustusi. Nad oleksid otsekui tahtnud nautida oma mõnusa Paradiisikodu mugavusi ja julgeolekut, tahtmata maksta üüri.
Meie kõik, mõned suuremal määral kui teised, oleme pärinud selle tänamatu ja sõltumatu vaimu. (1. Moosese 8:21) Mõned noored näiteks on lubanud oma loomulikul sõltumatuseihal muuta ennast tänamatuks oma vanemate vastu. Selle tulemuseks on väga väärtusliku sõpruse katkemine, mis peaks nende ja nende vanemate vahel kestma kogu elu. Nii kurb kui see ka on, meie sõpruse katkemine oma taevase Isaga on siiski palju tõsisem. Tegelikult võib see olla saatuslik!
Nõuded sõpruse jaoks
Ilma usalduseta ei või ükski suhe, olgu see siis inimeste või Jumalaga, kaua kesta. Patriarh Aabraham mõistis seda, ja sellepärast ta ilmutaski korduvalt kõhklematut usaldust Jumala vastu. Loe 1. Moosese 12:1—5 ja 22:1—18 ning sa näed kahte silmapaistvat näidet tema usaldusest Jehoova vastu. „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks.” Sellepärast „ta nimetati Jumala sõbraks”. — Jakoobuse 2:23.
Edasine nõue sõpruseks Jumalaga on täita neid kohustusi, mida see sõprus nõuab. Meie madala seisundi tõttu Jehoovaga võrreldes on need kohustused loogiliselt palju suuremad, kui need võiksid olla inimsõpruse puhul. Need nõuavad enamat kui meie soovi meeldida talle vaid mõnes asjas — nagu me seda inimsõbra puhul teeksime. Need hõlmavad meie soovi meeldida talle kõigis asjus. Jeesus, Jumala Poeg ja tema kõige lähedasem sõber, näitas seda, öeldes Jehoova kohta: „Ma teen alati seda, mis Talle meeldib.” — Johannese 8:29, Uus Testament, 1990.
Niisiis ei ole sõprus Jehoova või tema Pojaga võimalik ilma lisakohustusteta; see sõltub sellest, kas me elame nende sõpruseks nõutavate eeltingimuste kohaselt, mis nad on kehtestanud. (Vaata Laul 15:1—5.) Jeesus näitas seda selgelt vestluses oma jüngritega. „Teie olete mu sõbrad,” ütles ta neile, „kui te teete, mida mina teid käsin.” — Johannese 15:14.
Veel üks sõpruse nõue on avameelne ja siiras suhtlemine. Jeesus ütles oma surmapäeval ustavatele apostlitele: „Ma ei ütle teid enam orjad olevat; sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada andnud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud.” (Johannese 15:15) Sõpradega oma mõtete jagamises võttis Jeesus eeskujuks oma taevase Isa, kelle kohta Amose 3:7 (VP) ütleb: „Issand Jehova ei tee midagi, kui tema mitte ei ilmuta oma salajat nõuu oma sulastele prohvetitele.”
Kas pole see sõprade vahel normaalne asi? Me võime tunda, et miski ei sunni meid jagama oma kogemusi teisel pool tänavat elava härra Kasega. Ja kindlasti ei tahaks me rääkida talle oma kõige salajasematest mõtetest ja tunnetest. Ta on ju ainult tuttav. Aga kui tihti on lausa raske ära oodata, millal saame selliseid asju oma sõpradele rääkida!
Samuti on lugu ka meie sõpruses Jumalaga. Meil on raske ära oodata, millal saame talle palves läheneda, avaldades talle oma vajadused, soovid või salajasimad tunded. Kui suhtlemine on ühepoolne, lõpeb sõprus muidugi varsti. Sellepärast me peame olema valmis laskma Jumalal meile rääkida. Me teeme seda, võttes hoolega kuulda tema kirjapandud Sõna, mõtiskledes tema nõuande üle ja seejärel rakendades seda nii hästi kui suudame.
Kui tähtis on Jehoova sõprus sinu jaoks?
Et aidata sul sellele küsimusele vastata, vaadelgem üht inimsõpruse eriliiki. Kui sa oled noor inimene, oled ehk huvitatud sõprusest, mis võib viia abieluni. Sa muidugi mõistad, et ainult tutvus tulevase abikaasaga on vaevalt et sobiv alus abieluks. Tutvus tuleb kõigepealt sõpruseks muuta. Seda sõprust võib seejärel arendada ja vormida veel lähedasemaks suhteks, mis lõpuks moodustab sobiva aluse õnnelikule abielule.
Mõtle nüüd järele. Kui palju pingutusi enamik inimesi sellist liiki sõpruse arendamiseks teeb? Kui palju aega ja raha nad selle rajamiseks ja säilitamiseks kulutavad? Kui palju aega nad sellele mõtlemiseks kulutavad? Millise määrani nad teevad plaane — või ilmutavad valmisolekut muuta oma plaane — eesmärgiga seda suhet parandada või säilitada?
Küsi seejärel endalt: „Kuidas võib seda võrrelda minu pingutustega arendada sõprust oma Loojaga või pingutustega seda sõprust parandada ning tugevdada? Kui palju aega ma selle tegemiseks kulutan? Mil määral haarab minu mõtteid sõprus Jehoovaga? Mil määral ma teen plaane — või ilmutan valmisolekut oma plaane muuta — eesmärgiga parandada ja seejärel säilitada seda suhet?”
Noored kristlased peaksid olema täiesti teadlikud, et mistahes inimsõprus, kaasa arvatud see, mis viib lõpuks abieluni, on teisejärguline, võrreldes sõprusega, mis peaks neil olema oma Loojaga. Sellepärast soovitatakse neile tungivalt Koguja 12:1: „Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil.” Paljud teevad seda, teenides avalikult Jumala teenijatena ja üha suuremal hulgal täisaegsete kuulutajate ehk pioneeridena.
Vaatamata nende ümber kasvavale küünilisusele ja uskmatusele, kaitsevad nad julgelt Jehoovat, kui nad kuulevad tema vastu suunatud pilkeid ja valesüüdistusi. Kas see pole see, mida Jehooval oleks õigus oma sõpradelt oodata? Kas see pole see, mida ka meie ootaksime oma sõpradelt? Ja kas ei rõõmusta see meie südant, kui avastame, et meie sõbrad seda innukalt ja veendunult teevad? — Võrdle Õpetussõnad 27:11.
Jah, sõprus Jumalaga — samuti nagu sõprus inimestega — toob endaga kohustusi, mida tuleb täita, et sõprus võiks kesta. Inimene, kes ei ole valmis selliseid kohustusi vastu võtma ehk pühenduma Jumalale ning sellele vastavalt elama, võib muidugi olla tuttav Jehoovaga. Kuid tal on vaja veel kogeda rõõmu, mis tuleneb sellest, et ta on Tema Sõber.
[Pilt lk 25]
Aabraham usaldas Jumalat ja sellepärast nimetati ta Jehoova sõbraks