Kas inimkond vajab tõesti Messiat?
„MAAILM VAJAB MESSIAT, ÜTLEB AMETIISIK”
Selline pealkiri oli 1980. aastal Kanada Toronto ajalehes The Financial Post. Tsiteeritud ametiisik oli Aurelio Peccei, Rooma klubiks nimetatud erinevatest asjatundjatest koosneva kogu president ja asutaja. Ajalehe Post sõnul uskus Peccei, et „karismaatiline juht — teaduslik, poliitiline või religioosne — oleks maailma ainus pääste sotsiaalsetest ja majanduslikest murrangutest, mis ähvardavad hävitada tsivilisatsiooni”. Mida sina arvad? Kas see maailm on tõepoolest sellises äärmises hädas, et inimkond vajab Messiat? Vaadelgem vaid ühte probleemi, mille ees see maailm seisab — nälga.
KAKS suurt pruuni silma vaatavad sind ainiti ajalehe- või ajakirjafotolt. Need on lapse silmad, väikese tüdruku silmad, kes pole veel viieaastanegi. Aga need silmad ei pane sind naeratama. Neis pole lapselikku sära, rõõmsat imestust ega süütut usaldust. Need on hoopis täis hämmingus valu, tuima tuska, lootusetut nälga. See laps on nälga suremas. Ta pole kunagi tundnud midagi muud kui valu ja nälga.
Sulle, nagu paljudele, võib-olla ei meeldi sellistesse piltidesse süveneda ja sa keerad ehk kiiresti lehte. Mitte et sa ei tunneks muret, kuid sa tunned frustratsiooni, sest arvad, et seda tüdrukut pole enam võimalik aidata. Kõhetunud jäsemed ja pundunud kõht on märgiks, et tema keha on juba hakanud iseennast hävitama. Sel ajal, kui sa seda pilti näed, on ta juba arvatavasti surnud. Kuid palju halvem on see, et sa tead, et tema pole sugugi erand.
Kui laialdane see probleem on? Kas sa suudad ette kujutada 14 miljonit last? Enamik meist ei suuda seda; see arv on lihtsalt liiga suur, et seda silmade ette manada. Kujutle siis staadioni, kuhu mahub istuma 40000 inimest. Nüüd kujutle, et see on täis lapsi — rida realt, aste astmelt, terve nägudemeri. Isegi seda on raske ette kujutada. Kuid selleks, et saada kokku 14 miljonit, läheb vaja 350 sellist lastega täidetud staadioni. Vastavalt UNICEF-ile (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Lastefond) sureb igal aastal see kohutav arv alla viieaastasi arengumaade lapsi alatoitlusse ja hõlpsasti ravitavatesse tõbedesse. See tähendab, et iga päev sureb peaaegu üks staadionitäis lapsi! Lisa sellele nälgivad täiskasvanud ja sa saad üle maailma kokku peaaegu miljard inimest, kes on kroonilises alatoitluses.
Miks on nii palju nälga?
Meie planeet toodab praegu rohkem toitu kui inimesed ära kasutavad, ja see suudab toota enamgi. Kuid iga minut sureb alatoitlusse ja tõbedesse 26 last. Sellesama minuti jooksul kulutab maailm sõjaks valmistumisele umbes 2000000 dollarit. Kas sa suudad kujutleda, mida kogu selle rahaga — või ainult osaga sellest — võiks nende 26 lapse heaks ära teha?
On selge, et maailmas valitsevas näljas ei saa süüdistada lihtsalt toidu- või rahapuudust. Probleem on palju sügavam. Argentina professor Jorge E. Hardoy ütles selle kohta, et „maailm tervikuna on krooniliselt võimetu jagama lohutust, võimu, aega, ressursse ja teadmisi nendega, kes neid asju rohkem vajavad”. Jah, probleem ei ole mitte inimese ressurssides, vaid inimeses endas. Ahnus ja omakasupüüdlikkus tunduvad olevat inimühiskonna domineerivad jõud. Maakera rahvastiku kõige rikkam viiendik tarbib umbes 60 korda rohkem kaupu ja teenuseid kui kõige vaesem viiendik.
On tõsi, et mõned püüavad siiralt hankida näljastele toitu, kuid enamiku nende pingutustest halvavad tegurid, mis pole nende kontrolli all. Sageli ahistab näljahäda maid, mida rebestab kodusõda või mäss, ja pole haruldane, et vastasjõud takistavad abisaadetiste jõudmist abivajajateni. Kumbki pool kardab, et lastes toidul vaenlase territooriumil elavate tsiviilisikuteni jõuda, toidavad nad oma vaenlasi. Ka valitsused ise kasutavad nälga poliitilise relvana.
Kas lahendust pole?
Kahjuks saab miljoneid nälgivaid inimesi puudutavat probleemi vaevalt pidada ainsaks kriisiks, mis nüüdisaja inimest ahistab. Keskkonna ohjeldamatu hävitamine ja mürgitamine, pidev sõjanuhtlus, mis neelab miljoneid inimelusid, ägedad kuritegevuse epideemiad, mis külvavad kõikjale hirmu ja lootusetust, ning üha manduv moraalne õhkkond, mille süüks võib ilmselt panna paljud need õnnetused — kõik need globaalkriisid otsekui võtavad üksteisel kätest kinni ja kinnitavad sedasama karmi tõde — inimene ei suuda iseenda üle edukalt valitseda.
Pole kahtlustki, et just sellepärast on paljud inimesed kaotanud lootuse näha maailma probleemidele lahendust. Teised arvavad nagu Aurelio Peccei, alguses mainitud itaalia õpetlane. Nad arutlevad, et kui on olemas lahendus, peab see tulema ebatavalisest — võib-olla isegi üliinimlikust — allikast. Seega on messiakäsitlusel tugev võlu. Aga kas on reaalne messiale loota? Või on selline lootus ainult soovunelm?
[Piltide allikaviited lk 2]
Kaanefotod: ülal: U.S. Naval Observatory foto; all: NASA foto
[Pildi allikaviide lk 3]
WHO foto, P. Almasy
[Piltide allikaviited lk 4]
WHO foto, P. Almasy
U.S. Navy foto